Otse põhisisu juurde

Eurovisioon 2022

 Ühe lausega igaühest. Sulgudes saadud koht.

1. Tšehhi (22.)
Vist isegi ok laul, aga meelde see ei jää.

2. Rumeenia (18.)
Tõsine Eurovisioon läikivate riiete, uhke tantsu ja korduvate fraasidega (bebebe-bebebe, llamame-llamame)

3. Portugal (9.)
Meeldivalt vaikne lugu, mida võiks isegi kusagil pimedas toas ringis istudes laulda.

4. Soome (21.)
Õhupall meeldib, vihmakuuest ja kummikutest ei saa aru, kunstilise eesmärgita enesepaljastamisest ka mitte.

5. Šveits (17.)
Liiga lihtne vist, ei mängi välja.

6. Prantsusmaa (24.)
Kas Prantsusmaal on kunagi enne olnud folkoorisugemetega laul? Tervitan seda initsiatiivi.

7. Norra (10.)
Värskendav näha Eurovisioonil ka sellist sõnumit (tavapärase suuresõnalisuse kõrval).

8. Armeenia (20.)
Lavakujundus tundub paberit raiskav.

9. Itaalia (6.)
Kaks meest pole just tihti esinev laulukooslus. Kaunis meloodia (Itaalia ju) ja publik üürgas kaasa.

10. Hispaania (3.)
Doom-doom, boom-boom, zoom-zoom. Eurovisioonil levinud laulutüüp, mis jätab mind külmaks.

11. Holland (11.)
Millal viimati Hollandil hollandikeelne laul oli? (2010, ütleb Wiki)

12. Ukraina (1.)
Kuidas räpimees selle mütsi alt välja näeb? Kahe äärmise mehe kostüümid tuletavad natuke Leopoldi meelde. Taas tervitan rahvalaulu initsiatiivi. (Aga Ukraina eelmise aasta laul oli nii täiuslik, et seda ületada ei saagi vist.)

13. Saksamaa (25.)
Pole halvim Saksamaa viimaste aastate eurolugudest, aga siiski kõlab nagu midagi sellist, mis kunagi ammu VIVA pealt tuli.

14. Leedu (14.)
Kui mitu korda olen seda lugu kuulnud ja seni ei saa aru, kas see mulle meeldib. Mõjub vanamoodsalt ja ma pole kindel, kas heas mõttes.

15. Aserbaidžan (16.)
Õnnetu mees ballaadiga ei tõota head.

16. Belgia (19.)
The 90s called, they want their boyband back.

17. Kreeka (8.)
Meeldivad lavakujunduses katkised toolid ja laulja jumalannakleit. Laul ka kena.

18. Island (23.)
Nii rahulik, et sõnad sulasid kokku ja ma ei teagi, mis keeles laul oli. Islandi?

19. Moldova (7.)
Tahaks olla sellel peol, kus see bänd mängib. Bändimehed ütlesid, et nad ei taha võita, vaid inimesi rõõmustada. Mind rõõmustas selle etteaste vaatamine/nägemine/kuulmine väga. Laulu nimi on "Rongike", kui armas. Marko ütles nende kohta punkbänd. 

20. Rootsi (4.)
Täitsa lahedalt dramaatiline. Lauljal viskab Dolly Partonit sisse.

21. Austraalia (15.)
DRAAAAAMA

22. Suurbritannia (2.)
Vahva kosmoseteemaline kombinesoon. Laul on ka vahva.

23. Poola (12.)
Mees õnnetu ballaadiga, vahepeal nagu "Arcade". 

24. Serbia (5.)
Läbimõeldud etendus, atraktiivne laulja, meeldejääv päevakajaline lööklause, lihtne käeliigutus. See on moodne kunst.

25. Eesti (13.)
Inimtüüp, keda Stefan esindab, tuleks kaitse alla võtta, neid pole palju.


Ei olnud hea aasta. Eelmisel aastal oli vähemalt 5 laulu, mis olid päriselt head laulud, sel aastal polnud ühtegi, mida veel hiljem kuulata viitsiks.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...