Otse põhisisu juurde

Eurovisioon 2022

 Ühe lausega igaühest. Sulgudes saadud koht.

1. Tšehhi (22.)
Vist isegi ok laul, aga meelde see ei jää.

2. Rumeenia (18.)
Tõsine Eurovisioon läikivate riiete, uhke tantsu ja korduvate fraasidega (bebebe-bebebe, llamame-llamame)

3. Portugal (9.)
Meeldivalt vaikne lugu, mida võiks isegi kusagil pimedas toas ringis istudes laulda.

4. Soome (21.)
Õhupall meeldib, vihmakuuest ja kummikutest ei saa aru, kunstilise eesmärgita enesepaljastamisest ka mitte.

5. Šveits (17.)
Liiga lihtne vist, ei mängi välja.

6. Prantsusmaa (24.)
Kas Prantsusmaal on kunagi enne olnud folkoorisugemetega laul? Tervitan seda initsiatiivi.

7. Norra (10.)
Värskendav näha Eurovisioonil ka sellist sõnumit (tavapärase suuresõnalisuse kõrval).

8. Armeenia (20.)
Lavakujundus tundub paberit raiskav.

9. Itaalia (6.)
Kaks meest pole just tihti esinev laulukooslus. Kaunis meloodia (Itaalia ju) ja publik üürgas kaasa.

10. Hispaania (3.)
Doom-doom, boom-boom, zoom-zoom. Eurovisioonil levinud laulutüüp, mis jätab mind külmaks.

11. Holland (11.)
Millal viimati Hollandil hollandikeelne laul oli? (2010, ütleb Wiki)

12. Ukraina (1.)
Kuidas räpimees selle mütsi alt välja näeb? Kahe äärmise mehe kostüümid tuletavad natuke Leopoldi meelde. Taas tervitan rahvalaulu initsiatiivi. (Aga Ukraina eelmise aasta laul oli nii täiuslik, et seda ületada ei saagi vist.)

13. Saksamaa (25.)
Pole halvim Saksamaa viimaste aastate eurolugudest, aga siiski kõlab nagu midagi sellist, mis kunagi ammu VIVA pealt tuli.

14. Leedu (14.)
Kui mitu korda olen seda lugu kuulnud ja seni ei saa aru, kas see mulle meeldib. Mõjub vanamoodsalt ja ma pole kindel, kas heas mõttes.

15. Aserbaidžan (16.)
Õnnetu mees ballaadiga ei tõota head.

16. Belgia (19.)
The 90s called, they want their boyband back.

17. Kreeka (8.)
Meeldivad lavakujunduses katkised toolid ja laulja jumalannakleit. Laul ka kena.

18. Island (23.)
Nii rahulik, et sõnad sulasid kokku ja ma ei teagi, mis keeles laul oli. Islandi?

19. Moldova (7.)
Tahaks olla sellel peol, kus see bänd mängib. Bändimehed ütlesid, et nad ei taha võita, vaid inimesi rõõmustada. Mind rõõmustas selle etteaste vaatamine/nägemine/kuulmine väga. Laulu nimi on "Rongike", kui armas. Marko ütles nende kohta punkbänd. 

20. Rootsi (4.)
Täitsa lahedalt dramaatiline. Lauljal viskab Dolly Partonit sisse.

21. Austraalia (15.)
DRAAAAAMA

22. Suurbritannia (2.)
Vahva kosmoseteemaline kombinesoon. Laul on ka vahva.

23. Poola (12.)
Mees õnnetu ballaadiga, vahepeal nagu "Arcade". 

24. Serbia (5.)
Läbimõeldud etendus, atraktiivne laulja, meeldejääv päevakajaline lööklause, lihtne käeliigutus. See on moodne kunst.

25. Eesti (13.)
Inimtüüp, keda Stefan esindab, tuleks kaitse alla võtta, neid pole palju.


Ei olnud hea aasta. Eelmisel aastal oli vähemalt 5 laulu, mis olid päriselt head laulud, sel aastal polnud ühtegi, mida veel hiljem kuulata viitsiks.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...