Otse põhisisu juurde

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne). 

Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus. 


Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa). 

See on hea raamat kogu oma karakteriloome ja teatud sorti maailma kirjeldamisega. Ja kuigi lugenuna hakkad aru saama, mida kaanel mõeldud on, siis ma seda ilusaks ikka pole pidama hakanud. Ehk on ka liiga minimalistlik?


Ostsingi täishinnaga, siis kui see Varraku miskisugune kuldväljaanne oli suht uus. "Tuule varju" eelnevalt lugenud polnud. Õnneks polnud halb raamat, ei pidanud ostmist kahetsema.


Sünge armulugu. Minu soovitus on kohe algusest peale hakata endale tegelastest skeemi joonistama - kes kellega kuidas sugulane, kes kelle teenija jne, muidu võib jälgimine keeruliseks minna. 


Mõnevõrra kurb tõde on see, et ingliskeelne pehmekaaneline raamat võib olla eestikeelsest kõvakaanelisest kolm korda odavam (ja pehmekaanelisest 2 korda). Selle raamatu puhul on pealkirja ja kaanepildi järgi üsna selge, milline on sisu. Ja kui tol hetkel tahadki seda sisu siis miks mitte. Praegu loen seda raamatut.


Olin kusagil algklassides ja haige parajasti. Raamat oli raamatukogust võetud, aga ei mäleta, kas niisama või oli koolis vaja lugeda. Igal juhul mulle hirmsasti meeldis see lugu. Praegu ka vaatan selle filmi alati ära, kui kusagilt tulema juhtub.

Kirjastus Fabian on selle väljaandja. Vähemalt tundub nime põhjal Mihkel Muti enda kirjastus? Aga linnadest kirjutatakse jätkuvalt - nüüd on Tauno Vahter Tallinna lõhnadest raamatu kirjutanud. 

Kusagil selle raamatu uusväljaande juures kirjeldati seda kui ajatut armastusjutustuste kogumikku. Mina sealt küll armastust ei leidnud, rohkem oli naiste nillimist, käperdamist ja muud samal teemal eskaleeruvalt ebameeldivat. Eks armastus olegi muidugi üks raskemini defineeritavaid mõisteid. Väidetavalt. (Pole kindel, kas nõustun.)


Pole kindel, millist formaati siin silmas on peetud. Kui füüsilist, siis olen konservatiiv - parim raamat on neljakandiline, kõvakaaneline ja korralikult köidetud raamat. Kui läheneda sisuformaatide kaudu, siis "Daisy Jones & The Six" pakkus kogu raamatut intervjuude formaadis.


Vahel tuleb meelde ja jälle mõtlen kui lahe tegelane oli Kunskmoor ja millised kuldsed laused tema suust tulid. Siin võiks olla ka Arabella või naisliini pidi edasi võttes ka Piret Raua "Keedetud hirvede aeg" või "Verihurmade aed".

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...