Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena.
Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis.
Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommenteerijad räägivad lugedes nostalgitsemisest.
Ma hoopis ütleks, et kõige parem oli siin teismelise esimese armastuse kirjeldus. See, kuidas Ella üldse muust ei mõelnud ja õhulossid peas valmis ehitas, oli tabav küll. Samas hakkas silma, et teismeline Ella ja täiskasvanud Ella (kes ka raamatus figureeris) kõlasid samamoodi. Ella mõtlemine nagu poleks muutunud. Võiks ju eeldada, et inimene on kuhugi poole arenenud vahepeal? Või tahetigi teadlikult näidata, et pole arenenud, sest ikka hoiab oma Lowe'ist kinni?
Ühest küljest ajas säärane tegelane veits närvi, teisest küljest võiks ta mõistetav olla. Mingi ühe idee küljes rippumist, mingi inimese idealiseerimist tuleb ikka ette. Iseasi, mis põhjustel seda tehakse. (Vaat sellest saaks huvitava raamatu.)
Ilmselt pole spoiler, kui ütlen, et raamatul oli konventsionaalselt õnnelik lõpp (Ella ja Lowe hälli kiigutamas). Üldiselt ongi õnnelik lõpp tähtis argument romantilise ajaviitekirjanduse lugemiseks. Aga. Minu jaoks see lõpp polnud õnnelik lõpp. Oleks siin tahtnud hoopis tugevat naist näha. Et Ella lõpetab kogu suhtluse Lowe'iga ära (sest ilmselgelt on see teda pidurdanud) ja läheb eluga edasi. Kellegi teisega. See oleks õpetlik. Ja eiraks ideed, et keegi võib kellelegi olla tähtede poolt saadetud õige kaaslane. Kui keegi on niiii õige, siis peaks asjad ju lihtsamalt minema, mitte nii et ootame kümme aastat ja kumbki pool midagi ei ütle.
It's wonderful being a kid like that. You think trauma is just sliding off your skin, when really it is the opposite; it's sinking in deep, like the most painful tattoo ink of a word or picture, that you absolutely hate, directly into your nervous system, that nobody else will ever see unless one day you are loved or desperate enough to show it.
Raamatus oli kaks ajaliini (teismeline Ella ja täiskasvanud Ella), sest nähtavasti tänapäeval muudmoodi raamatut kirjutada ei saa. Tegelikult täiskasvanud Ella liini polnud eraldi tarvis. Vabalt oleks saanud teismelise Ella liiniga täiskasvanud Ellani lineaarselt välja jõuda. (Eriti arvestades, et mingi 80% raamatust oli nagunii teismelise Ella liin.)
Kui oli kindel soov kaheliiniline raamat teha, siis ehk oleks sobinud vaheldumisi Ella ja Lowe'i vaatepunktist jutustamine. Sest sellisena, et jutustas ainult Ella, jäid Lowe'i mõtted ikka väga puudu. Meespeategelase õhukeseks jäämine tundub olevat veits krooniline probleem romantilises jutukirjanduses. Kui tihti vähemalt tundub, et tegemist on lihtsalt toreda mehega, siis siin see Lowe... jah, oli jõuetu lihtsalt.
Üks asi, mida ma reeglina ingliskeelsetes raamatutes ei märka, on kirjavead. Maitea, kas neid polegi seal, aga mina ei näe. Aga selles raamatus olid. Lisaks oli mingites kohtades lauseehitus nõnda imelik, et jäin mõtlema, kas mina ei oska keelt või ongi lausega midagi korrast ära.
Kommentaarid
Postita kommentaar