Värvid - Silvia

Eestlastele ehk kõige tuntum kuninganna. Eestis käinud ja Tartuski käinud ja. Praegu hakkasin mõtlema, et Silvia on lahe nimi. Teine nimi on tal Renate.

Esimese kleidi pits on kaunilt udupeen. Või vist ikka udupeenelt kaunis.

Esimene kleit on hea meeleoluga, aga mis täpselt toimub 4. pildil?

Vaaaata seda lillat värvi 3.pildil! Oleks mul seda värvi kleit seljas,
vahiks ennast vist kogu aeg peeglist ja peegeldustelt.
Ja 4.pildil on siiiireliiiid..
Keskmine roosa on nii armas roosa. Nagu suhkruvatt või pilveke.


Lõbus lips! 2.kostüümil on lahe jakilõige.
See on minu lemmik. Just because.
See 1.kleit mulle väga ei meeldigi, aga värv on
suurepärane.
Lisa: pulmakleit aastast 1976.

Värvid - Sofia

Hispaania kuningannat on minu jaoks eelmistega võrreldes tunduvalt rohkem näha olnud, sest ta käib tihti spordivõistlusi vaatamas (eriti neid, kus hispaanlased edukad on). Eelmiste prouadega on ta üsna samaealine- hetkel 75-aastane.

Aga riietumise osas lugesin wikist, et kuninganna Sofia olla üks stiilsemaid monarhe. Midagi halba pole tõesti öelda.
Sinine on suur märksõna.
Ka (klassikalised) kostüümid. Nendega on raske mööda panna.
See kolmas on vist rohkem roheline, aga ilus värv ja muster.
Rohkem rohelist tema seljast ei leidnudki muide.
Veel värvi. 

Neljas kleit langeb imeliselt. Ja kolmanda kastjuumi juures on lahedad kingad.
Esimesel pildil on kõik väga hästi. Eriti see sall. 


Lisa: veel üks pulmakleit 60ndatest (1962).
Natuke uhkem kui eelmised mulle tundub.

Värvid - Margrethe

Taani kuninganna Margrethe II on noorem kui eelmiste postituste prouad (nood on 76-aastased, Margrethe sai hiljuti 74).

Tema tualette vaadates täheldasin teistega võrreldes rohkem nö tavainimese rõivaid (aga need on jumalast ägedad kleidid, mida endalegi tahaks). Teda ennast vaadates hakkas tunduma, et ta näeb välja selline nagu üks selle blogi lugeja võiks aastate pärast välja näha. (Ma loodan, et see on nüüd ikka kompliment, nii ta on vähemalt mõeldud.)

Uhked kleidid tunduvad tihti olevat rohelised. Esimene ja neljas on jube ilusat värvi.
See keskmine lilla on vahva. Ja tore sall ka.
Sinine mantel koos selle lõbusa peakattega!
Neljas on "nagu vanasti".
See on minu lemmikkostüüm.
Huvitav, mis seal esimese kleidi all on, et ta nii vormis püsib?
Juhin tähelepanu, et kingad on kuldsed.
Lisa: pulmakleit (1967)
See pross, mida ta siin kannab, on seesama, mida näed ülespoole
kerides sinise mantliga pildil. Karikakar peaks olema.


Värvid - Sonja

Kui paljud teavad lambist öelda, mis on Norra kuninganna nimi? Igal juhul on Sonja hea nimi. Sest iga nimi, mis on (olnud) kommi nimi, on hea nimi, onju? (Samast sarjast: Mis on sinu lemmikaul? - Sünnipäevalaul. - Miks? - Iga laul, mis koogiga lõpeb, on hea laul.)

Suurel roosal kleidid on huvitavad varrukad.
Vaata seda täiuslikult voolitud peakatet parempoolsel pildil.
Keskmine sinine on selline nagu muinasjuttudes on
kuningannade kleidid.
Kollase kleidi alumine osa on väga kaunilt langev. Ja see müts...Kommentaarid on liigsed.
Kõige lahedam detail kõigi nende piltide peal, mis siin on olnud ja veel tulevad.

Siin on ilus värv kostüümil.
Ja see kübar on kaunilt lihtne.
Lisa: pulmakleit (aasta 1968)
Jälle kaunilt lihtne.


Värvid - Beatrix


Olen tagasi kroonitud ja krooni läheduses asuvate peade juures. Kui viimati tootsin meetripikkuseid kirjatükke, siis sedakorda tuleb pildinurk. Mul tuli nimelt meelde, et nägin kunagi ajakirjas Vogue huvitavat pildirida nimega Rainbow Queen - olid võetud kõik Elizabeth II ühe aasta jooksul avalikkuse ees kantud riided ja tehtud statistika, mis värvi ta kõige rohkem kanda armastab.

Minu järgnevad postitused küll nii peenelt tehtud pole, on lihtsalt mõned inimesed ja mõned nende seljas nähtud rõivad väikeste vihjetega värvieelistustele ja võimalike vaimustus- või õõvastushüüetega. Kuna mul algul oli selle asjaga natuke teistsugune mõte, siis kõik värvid vaatluse all pole, on ainult kollane, oranž, punane, roosa, lilla, sinine ja roheline.

Ühesõnaga vaata pilte (mis on võetud Zimbiost).


Hollandi (pensioneerunud) kuninganna Beatrix

Mis toredad lillelised kostüümid.
Sinine on tal kahtlemata lemmikvärv.
Kaunis lilla.
See mustriga kleit on hiiglama vahva.
Kõige oranžim asi, mis tema seljas silma hakkas muide.
Lisa: pulmakleit (aasta 1966)



Maailmale nähtamatud pisarad

Juhtus taas nõnda, et käisin teatris. Või mis juhtus, täitsa sihilik minek oli. Tallinna Linnateatri etendus "Maailmale nähtamatud pisarad" oli Tartus käimas.

Asjadega seonduvat vaadates on see ilmselt üsna mugav etendus, millega reisida, sest lavakujundus koosnes enam-vähem ainult hulgast prožektoritest. Tuled süttisid ja kustusid.

Näitlejaid oli natuke rohkem- 12, ja kõik olid tuttavad nimed-näod. Kuigi lavastaja Nüganen ise laval ei käinud, oli toimuv minu meelest küll temalik, tuli natuke apelsinideaegne huumor meelde.
Aga. See etendus vist ongi see, mida mina mõtlen päris teatri all. Ma ei pane üldiselt pahaks noid moodsaid etendusi, kus kasutatakse liikuvat pilti  ja diipi allegooriat, mida peaksin mõistma laval seisva teksades ja T-särgis inimese kaudu, aga mulle MEELDIB kõige rohkem ikkagi see teater, kus näitlejad näitlevad (loomulikult usutavalt) ja neil on kostüümid seljas ja autor on keegi klassikute hulgast (kes on veel rohkem klassik kui selle etenduse lugude autor Tšehhov?) ja idee on arusaadav ka sellele, kellel pole asja kohta suuremaid eelteadmisi. Ühesõnaga selline, nagu teater vanasti oli.

Lavastuses etendati novelle „Paks ja peenike“, „Missugune kolmest“, „Diplomaat“, „Albioni tütar“, „Õnnepojuke“, „Koomik“ ja „Maailmale nähtamatud pisarad“ ning lühinäidendeid „Abieluettepanek“ ja „Karu“.

1.vaatuse ajal sain aru, et on hea teater, 2.vaatuse ajal polnud iga hetk aega sellele mõelda, sest ikka väga naljakaks läks. Rahvas hirnus naerda (kuigi rahvas ei pruugi olla näitaja, halva nalja peale naerjaid on ka alati), mina hirnusin naerda, aga näitlejad muidugi tegid tõsise näoga nalja edasi. Keegi on kusagil öelnud, et purjus inimest mängivat näitlejat vaadata on kõige naljakam asi üldse. Ehk tõesti. Detailid purjus inimese käitumise juures olid siin väga hästi tabatud.

Külli Teetamm novellis "Missugune kolmest" oli väga lahe. Inimesena tundub ta sihuke vaoshoitud ja vaiksemapoolne, aga siin oli vastupidine - edvistav, kilkav ja ripsmeid volksutav. Ja milline imetabane kollane kleit! (Kostüümikunstik Reet Aus)

Teetamme teine huvitav roll oli "Albioni tütres", siin pälvib kiidusõnu grimeerija, sest enne tegelase rääkima hakkamist (milleni läks asja algusest ikka hea mitu minutit aega) ei saanud üldse aru, et tegemist on just selle näitlejaga. Ikka jumalast võõras nägu oli ette tehtud.

Jah, see on Külli Teetamm.

Mingil hetkel jõudis minuni arusaam, et Indrek Ojari on jumalast äss näitleja. Temas on nagu midagi sellist pärisinimeselikku, mis ta väga usutavaks teeb. Selles mõttes et mõnda näitlejat vaatad et näe, hea näitleja, aga ta on justkui mingist teisest (ei tea, kas ka paremast?) maailmast, Ojari on siitsamast.

Allan Noormets on koomiline kuju. Aga tee, mis tahad, ööd on siin mustad. Iga kord. Selles etenduses oli tal kahes rollis veel must ürp ka üll, mis efekti võimendas.

Oo, ja ometi ükskord saabus see päev, kui mul on meeles siia kirjutada, et mulle väga meeldib Piret Kalda. Olen seda korduvalt mõelnud, olles teda mingites telekaasjades näinud, aga kunagi ei tulnud meelde seda üles tähendada. Antud etenduses oli tema suurim roll lese oma lühinäidendis "Karu"- väga kaunilt üle vindi keeratud, ülimalt dramaatiline, seksika leinakleidi ja säärteni ulatuva patsiga proua.

Argo Aadli on ka teleseriaalides täitsa palju mänginud. Hästi mängib, ja alati tundub, et temas on mingi häiriv element, mis tegelikult vist ongi see, mis ta nii heaks teeb. Selles etenduses häiriv element puudus, aga see ei teinud teda halvemaks, oli hoopis minu kõige lemmikum. Ja ka kõige naljakam (näo- ja ihuväänamise kõrgem tase).

Väga palju pilte etendusest (sh see mainitud kollane kleit) on Linnateatri kodulehel. Postituse sees olev pilt on pärit siit.

8 is a lot of legs David*

Seekordne vaimusünnitis räägib neist filmidest, mida olen näinud rohkem kui ühe korra ja mitte ainult näinud, vaid ise vabatahtlikult veel ja veel vaadanud. Suurem osa on muidugi romantilised komöödiad- ilmselt seepärast, et selle žanri filme on reeglina lihtne vaadata ja mida ühe naisterahva süda ikka rohkem tahab kui romantikat.

Nick and Norah's Infinite Playlist - Sellel filmil on kindlasti nõrku külgi, aga on ka mitu head :
1. suhuhuhuuuurepärane soundtrack (näiteks see laul või see või see);
2. film on lühike, minu meelest alla 1,5 tunni;
3. see on naljakas film;
4. üks peaosalisi on Michael Cera- miks mitte, onju?

Harry Potter - Aeg-ajalt ikka võtab ette ja vaatab üle. Ja kui kõiki filme parajasti ei viitsi, siis võib torust tulla mõni naljakas stseen 6.osast.

Röövlirahnu Martin - Raudnael, et selle filmi kõige tugevam külg on muusika. Kriminaalne Elevant lihtsalt on üks stiilsemaid bände (kuskilt lugesin, et keegi tellis nad endale pulma esinema, priima idee!). Aga peale elevandi on Röövlirahnu Martinis ka Lembit ja Juhan, kes seiklevad ja seiklevad jälle (loe: saab hirnumiskursuste väärilist nalja).

Notting Hill - Loomulikult seal on armastus ja asjad, aga seal on ka Spike. Spike'i-nimelised tegelased on mõnikord naljakad. Ühtlasi mulle meeldivad Hugh Granti tegelase prillid.

16 candles - Seda filmi ma tegelikult pole palju kordi näinud, vist 2 korda ainult, aga ta on sedasorti film, mida võiks palju kordi vaadata. Nunnu ja naljakas. Lugu saab alguse sellest, kuidas üks neiu oma 16.sünnipäeva hommikul ärkab ja avastab, et kõik on tema sünnipäeva ära unustanud.

Bridget Jones - Vaat seda 1.osa olen kindlasti mingi 10 lähedase arvu kordi näinud, sest kellele ei meeldiks muinasjutu moodi lood, mis on vaatajani toodud humoorikas pakendis. Eriti huvitav on seda vaadata siis, kui tundub, et tunned ise ka kedagi Bridgeti-sarnast.

Love Actually - Kui igasugused aastaajad ja reliikviad välja arvata, on see ilmselt film, mida kõige rohkem näinud olen. Proovi vastata küsimusele, milline on sinu lemmiklugu neist kõigist sealt. Tjaa. Ja mitu legendaarset stseeni on selles filmis. Oled sa ennast kunagi tundnud nii? Või teinud midagi sellist?

Eurotrip - "Ütle üks haige film!" (vrdl "Ütle üks ilus poisslapsenimi!") No kas ei tule Eurotrip pähe? Bahaha. Seda on hea seltskonnaga vaadata ja irvitada ning ühtlasi võistelda selles, kes jõuab enne "mi scusi" öelda.

Amelie - olen mitu korda näinud, aga see tegelikult on säärane film, mida just iga kuu ei vaata, lörtsiks ära. Amelie'ga suudavad (või tahavad) ilmselt paljud samastuda. Tema tegevusega seostuvad mul natuke need lood, kus "anonüümne isik annetas 50 miljonit raha sellele ja sellele". Kui teha midagi sellepärast, et tahad, mitte sellepärast, et hiljem saaks kellelegi öelda, et näe, helistasin 10 korda Jõulutunnelisse, siis see on ju imetlusväärne, ei? Vahepeal oli tööl kohvitoas laual mingi diibi jutuga paber, kus oli ka selline lause, et andmise parim külg on see, et seda pole võimalik teha ilma ise midagi tagasi saamata. Kelle teetass on bulvarid ja kohvikud, siis on Amelie muusika ka väga viis. (Huvitav, et see Oscarile ei kandideerinud.)

Before Sunrise - Enam kui 10 aastat tagasi tuli see esimest korda telekast (siis kui ETV teisipäeva õhtuti lahedaid filme näitas) ja kohe sattusin mõju alla. Mõtle kui lahe, mingit suurt süžeed polegi, kaks inimest lihtsalt räägivad põhimõtteliselt kogu filmi aja. Ja tegevus toimub Viinis. (See viimane lause on öeldud ümiseval-laulval toonil ja lause lõpus läheb hääl üles.) Filmi 2 järge pole oluliselt kehvemad, aga 1.film on ikka 1.film.

Mondscheintarif - See tuli ka kunagi ETV pealt, aga mingi õnneliku juhuse läbi õnnestus mul Kaubahallis kunagi asunud filmipoest soetada ka DVD (mis hetkel küll töötab, nagu jumal juhatab). Tegemist on bridgetjonesliku saksa romantilise komöödiaga, mis on algselt olnud raamat. (Palun kes tõlgiks selle eesti keelde? Sama autori teine raamat on mul olemas, see on väga humoorikas.)

*filmist Love actually

Kuninglikud lapsed #9

Beatrice

 File:Princess Beatrice Downey.jpg

Kuninganna Victoria ja prints Alberti üheksas laps Beatrice Mary Victoria Feodore sündis 14.aprillil 1857. Temaga olid vanemad vähem ranged kui eelmistega, nii tundub vähemalt. Nagu ma aru saan, oli Beatrice algusest peale "välja reklaamitud" kuningapaari viimase lapsena.

Beatrice'ile mehe otsimisel oli üks ideid tema õe Alice'i lesk Ludvig, aga (õnneks) jäi see ära. Säärane asi oli muide tol hetkel ka seadusevastane. Üritati küll läbi suruda Deceased Wife's Sister Bill, mis oleks abielu võimalikuks teinud, aga parlamendi ülemkojast ei läinud see läbi. 

Beatrice'i enda väljavalituks osutus Battenbergi prints Henry, kellega ta ka 1885.aastal abiellus. Pulmas kandis Beatrice ema Victoria pulmaloori ja pruutneitsiteks oli terve hulk kuninglikust soost naisterahvaid. 

Victoria nõue oli, et Beatrice ja Henry tema juurde elama jääksid, sest üksi ta lihtsalt ei saavat hakkama.Beatrice tegutses aktiivselt ema asjaajaja ja abistajana (ausalt öelda mulle tundub, et kõik tema lapsed tegid seda mingil hetkel). Kuigi ta oli kuninganna Victoria lastest kõige tagasihoidlikum, oli ta samas neist ehk ka kõige tuntum, kuna liikus üritustel pea alati koos emaga. Ta huvitus ka sotsiaalsetest küsimustest (nt söekaevurite olukord), aga see jäigi põhiliselt ainult huviks, muutusi kaasa toomata.

Beatrice'il ja Henryl oli neli last. Tütar Victoria Eugenie oli ihaldatud pruut, tema ilu oli üle Euroopa teada. Paariminek Hispaania kuningaga ei läinud aga päris valutult, kuna selleks pidi Victoria Eugenie usku vahetama ja protestandist katoliiklaseks saama- see ei meeldinud ei Briti ega Hispaania valitsejatele. Hispaania kuningaga ta siiski abiellus ja on seega praeguse Hispaania kuninga vanaema.

Beatrice'i tütar Victoria Eugenie

Beatrice'i kaks nooremat last Leopold ja Maurice surid üsna noorelt (vastavalt 32 ja 23 aasta vanusena).

Peale kuninganna Victoria surma hakkas Beatrice tegelema tema päevikute toimetamisega, et need avaldamisvalmiks seada. See tähendas isikliku sisuga lõikude eemaldamist, aga ühtlasi ka seda, et päevikute esialgsest mahust jäi alles umbes kolmandik, originaalid hävitati. Toimetamistöö võttis kusagil 30 aastat, valmis sai see 1931.

Beatrice suri aastal 1944. Praegune briti kuningliku perekonna printsess Beatrice sai 1988.aastal nime tema järgi.

Allikad: wiki, pilt, pilt

Kuninglikud lapsed #8

Jeebus, mul hakkab nende postituste tegemisest juba raske, kuidas see kuninganna Victoria ometi kõik 9 tükki ära sünnitas. Aga nii see oli, liikugem edasi.


Leopold

 

http://media-cache-ec0.pinimg.com/736x/5c/84/de/5c84de49c698e593f5f9f0d8d27ab933.jpg


Leopold George Duncan Albert, niisiis, oli kaheksas laps Victoria ja Alberti perekonnas ja kui vahvad nimed tal on! Ta sündis 1853.aastal, nimi anti talle muide vanaonu (Belgia kuningas Leopold I järgi).

Leopold oli vaimselt võimekas, 1872.aastal läks ta Oxfordi ülikooli, kus temast muuhulgas sai ülikooli maleklubi president, samuti kuulus ta väidetavalt vabamüürlaste hulka. 1876.aastal sai ta ülikoolist audoktori kraadi tsiviilõiguses. Peale seda reisis ta Euroopas ning koos õe Louise'i ja tolle abikaasa Johniga ka Kanadas ja USA-s.

Kuna Leopold põdes hemofiiliat, ei tulnud sõjaväeline karjäär tema puhul kõne alla ning temast sai hoopis kunsti ja kirjanduse toetaja. Ühtlasi takistas hemofiilia abikaasa leidmist. Leopoldil endal oli mõttes mitmeid naisekandidaate, aga talle öeldi ära. Peale kuninganna Victoria asjasse sekkumist abiellus Leopold 1882.aastal (Saksamaa) Waldeck-Pyrmonti printsess Helena Friederikega.

http://media-cache-ak0.pinimg.com/736x/1e/d7/96/1ed796b450c2abbec8f28775e4dd5075.jpg
Helena Friederike

Lapsi oli neil kaks. Tütar printsess Alice elas 97-aastaseks (tema elu ajal valitses 6 erinevat monarhi kuninganna Victoriast Elizabeth II-ni) ja suri 1981.aastal, olles kuninganna Victoria lapselastest viimane.

http://media-cache-ec0.pinimg.com/736x/39/2d/ff/392dfffac73fa6e0b7f9a479a791eee5.jpg
Printsess Alice (nii vahva proua!)

Leopoldi ja Helena poeg Charles Edward sai (peale isa venna Alfredi surma) Saksi-Coburgi ja Gotha hertsogiks, ühtlasi on Charles Edward praeguse Rootsi kuninga emaisa. (Nii et kui eelmises mainisin Karl XVI Gustavi isapoolset vanaema, siis nüüd emapoolset vanaisa. On ju toredad need sugulussuhted!)

Sellesama poja Charles Edwardi sündi Leopold ise ei näinudki, sest suri 4 kuud enne tema sündi 1884. aastal hemofiiliaga seotud tüsistuste tõttu.

Allikad: wiki, pilt, pilt, pilt

Kuninglikud lapsed #7

Arthur

http://media-cache-ec0.pinimg.com/originals/e7/76/c8/e776c80450c6c4ff67919241b927e0c3.jpg
No öelge, kas ma sain sellise pildi siia panemata jätta?
Arthur oli Victoria ja Alberti seitsmes laps. Ta sündis 1.mail 1850 ja oli mõningatel andmetel Victoria lemmiklaps (korra olla Victoria suisa öelnud, et Arthur meeldib talle rohkem kui ülejäänud kaheksa last kokku).

Arthur õppis Kuninglikus Sõjakolledžis ja tegi pärast seda sõjaväelist karjääri, teenides Kanadas, Iirimaal, Indias ja Egiptuses. 1893 tõusis ta kindralistaatusesse (nagu mina asjast aru saan, on see sõjaväes kõrgeim auaste).

1879.aastal abiellus Arthur Preisi printsess Louise'iga. Neil oli 3 last. Vanimast lapsest Margaretist sai abielu kaudu Rootsi kroonprintsess (ja praeguse Rootsi kuninga ning Taani kuninganna vanaema). Noorim laps Patricia andis kõneainet sellega, et abiellus täiesti tavalise punaverelise mereväelase Alexander Ramsayga.

1911.aastal sai Arthurist Kanada kindralkuberner (sama amet, mida oli varem pidanud tema õemees John Campbell). I maailmasõja ajal oli Arthur militaarselt aktiivne, abikaasa Louise tegutses Punase Risti juures.

Prints Arthur suri 1942.aastal 91-aastaselt- tema ja eelmise postituse peategelane Louise on kuninganna Victoria vanimaks elanud lapsed.

Allikad: wiki, pilt, pilt

Kuninglikud lapsed #6

Louise

 teatimeatwinterpalace:

Princess Louise, Duchess of Argyll, fourth daughter of Queen Victoria and Prince Albert.

Louise Caroline Alberta sündis 18.märtsil 1848. Tema ristinimi oli tegelikult Louisa (Alberti ema järgi), aga teda kutsuti Louise'iks. 

Louise oli intelligentne ja andekas, viimast eriti kunstis. Kuigi kunstnikukarjäär polnud kuningliku päritolu tõttu mõeldav, käis Louise siiski kunstikoolis.

Peale isa Alberti surma oli Louise esimene, kes tahtis tavapärase elu juurde tagasi pöörduda ja pikaleveninud leinaaja lõpetada, ema Victoria polnud sellega nõus. Aga Louise'il oli igav. Kas selle või muu pärast armus ta oma venna õpetajasse, kelleks oli kirikuõpetaja Robinson Duckworth. Kui ema sellest teada sai, lasi ta Duckworthi lahti. Duckworthist sai hiljem Westminster Abbey preester, Louise'ile hakati kohast meest otsima.

Portrait Of Robinson Duckworth
Robinson Duckworth
Louise'i peetakse Victoria tütardest ilusaimaks- see võinuks abikaasaotsinguid kergendada. Samas süüdistas ajakirjandus Louise'i mõningates liialt julgetes romantilistes suhetes, tema vaated olid oma aja kohta feministlikud ja liberaalsed. Kuningliku pere teised liikmed pakkusid välja mitmeid abikaasakandidaate, kuni Louise ühel hetkel teatas, et tema tahab abielluda Argylli hertsogkonna troonipärija John Campbelliga.  

See oli keeruline soov, kuna sellist abielu, kus üheks pooleks on valitseja laps ja teiseks briti krooni alam (ilmselt kohmakas väljend, aga mõte on selles, et Argyll, kust John pärines, oli Šotimaal asuv ja seega kuningannale alluv hertsogkond), polnud igiammu nähtud ega lubatud. Victoria huvi oli siiski, et kõik tema lapsed armastusabieludes oleksid ja nii saigi soovitud liit teoks.

Pulmad peeti 1871.aastal. Esmakordselt oli kuninglikke pulmi uudistama tulnud rahva hulk nii suur, et politsei pidi korra hoidmiseks rahvale barrikaadid ette panema. Aga näiteks kuninganna Victorialt sai paar pulmakingiks vahtrapuust kirjutuslaua. (See asub Inveraray lossis, vaata siin ülemist pilti.)

Louise'i endadisainitud pulmakleit
1878.aastal valiti John Campbell Kanada kindralkuberneriks (st põhimõtteliselt kuninganna ja riigi esindajaks Kanadas), seega kolis ka Louise nüüd Kanadasse. Kuigi tegemist oli kuninganna tütrega, ei koheldud Louise'i poliitilistes ringkondades kuidagi eriliselt. Kuninganna ametlik esindaja oli siiski tema abikaasa ja nii seda võetigi. 

Louise'i meelishobideks Kanadas said uisutamine ja kelgutamine, samuti oli ta oma kunstisilmaga hea kodukujundaja. Üks tema teeneid on ka Kanada Kungliku Kunstiakadeemia asutamine 1880.aastal. Louise ise tegeles samuti kunstiga edasi- tema loodud kuninganna Victoria monument seisab siiani Kanada McGilli ülikooli muusikahoone juures.

http://www.archives.mcgill.ca/pictures/pr039947.gif
Kuninganna Victoria monument McGilli ülikoolis
1905.aastal sai Kanada Alberta provints nime just Louise'i järgi  Algselt plaanitigi nimeks Louise, aga Louise soovis, et tema isa auks võetaks kasutusele tema kolmas eesnimi Alberta.

1883.aastal tulid John ja Louise Suurbritanniasse tagasi. Louise'i suhted õdedega olid halvad ja kui on halvad suhted, siis on ka intriigid. Levisid kuuldused, et Louise'il on afäär kuninganna erasekretäriga, hiljem seostati teda paari kunstnikuga. Kuna Louise'il ja Johnil lapsi polnud ning John oli sõber mõningate meestega, keda peeti homoseksuaalideks, ei läinud  sedasorti kahtlustused ka Johnist endast mööda. Kindlasti keegi teab tõde, mina ei tea.

John suri 1914.aastal. Louise sai närvivapustuse ja tundis ennast enda sõnul üksildasemana kui iial varem.

Louise'i jaoks oli hea füüsiline vorm väga oluline, samas oli ta siiski suitsetaja. Tema väljaütlemiste hulka kuulub lause "Ma elan teist kõigist kauem". Ta elas tõesti küll 91 aasta vanuseks, aga kaks nooremat õde-venda elasid veel mõne aasta kauem. Viimastel eluaastatel ta avalikkuse ees ei käinud ja viibis liikumisraskuste tõttu ainult Kensingtoni palees. Tollal veel üsna väikesed printsessid Elizabeth ja Margaret (hilisemad Elizabeth II ja tema õde Snowdoni krahvinna) kutsusid teda seetõttu "Auntie Palace".

Louise suri 3.detsembril 1939.

Allikas: wiki
Pildid siit, siit, siit, siit

Kuninglikud lapsed #5

Helena

http://media-cache-ak0.pinimg.com/originals/9d/01/43/9d0143e13d994fbbc4d54ba1a89d36a8.jpg


Printsess Helena Augusta Victoria sündis 1846.aastal Victoria ja Alberti viienda lapsena. Kodused kutsusid teda Lencheniks.

Nagu teiste lastegi puhul, mõtlesid vanemad väga täpselt läbi, millist haridust Helenale anda. Laps ise oli elav ja kunstis andekas, joonistas ja mängis klaverit, ratsutas ja sõitis paadiga. Peale seda, kui tema õde printsess Alice oli abiellunud ja Saksamaale kolinud, tegutses Helena kuninganna Victoria abilise ja sekretärina. (Enne teda sellesse ametisse ei lubatud, kuna tüdruk elas isa Alberti surma väga raskelt üle ja oleks seetõttu pidevalt nutma puhkedes ema tööd hoopis raskendanud.)

Hilisteismelisena tekkis Helenal romantiline suhe oma isa endise raamatukoguhoidja Carl Rulandiga.
Kui kuninganna Victoria sellest kuulis, lasi ta Rulandi kohe Inglismaalt ära Saksamaale saata (sest tegemist oli siiski teenijaskonna esindajaga, kellega printsessil polnud kohane suhelda).

Carl Ruland*
Algasid Helenale sobiva abikaasa otsingud. (Üheks otsinguid takistavaks asjaoluks olevat olnud Helena välimus- teismelisena oli ta tüsedavõitu ja elegantsitu.) Valik langes Schleswig-Holsteini prints Christianile. Helena vennanaine, tulevane kuninganna Alexandra oli selle abielu suur vastane, sest oli rahvuselt taanlanna (Taani oli üks riike, mis Schleswig-Holsteini piirkonnale pretendeeris, aga selle kaotas), samuti olid vastalised mitu Helena õde-venda.

Pulmad siiski toimusid ja suisa Windsori lossis. Kuninganna Victoria, kes muidu kogu aeg musta leinarüüsse riietus, kandis selle päeva auks valget peakatet, tema oli ka see, kes Helena peigmehele üle andis.

Princess Helena and Prince Christian of Schleswig-Holstein. 
Prints Christian ja printsess Helena pulmapäeval*
Peale abiellumist elas paar Suurbritannias (sest Victoria üks nõue oli, et tütar jääks tema lähedale). Laspi oli neil 6, aga 2 viimast täiskasvanuikka ei jõudnud ja vanim poeg suri 33-aastasena Buuri sõjas malaariasse. 3 ülejäänust 2 ei abiellunud kunagi ja see, kes abiellus, lahutas peagi. Lapselapsi oli Helenal ja Christianil ainult 1, seegi mitteametlik (st poeg Alberti väljaspool abielu sündinud tütar).

Christian oli Helenast 15 aastat vanem (abielludes 35-aastane) ja nägi oma vanuse kohta ka üsna vana välja. Kui kuninganna Victoria ta algul enda juurde kutsus, arvas ka Christian, et kuniganna tahab teda hoopis enda mitte oma tütre abikaasaks.

Helena oli üsna nõrga tervisega. Ema Victoria pidas tütre pidevaid haigusi lihtsalt hüpohondriaks, aga tegelikult oli ikka pärisprobleeme ka. Seoses oma haigustega oli printsess näiteks üsnagi oopiumisõltlane.

Ei tea, kas oma tervise või muuga seoses oli Helena suur õenduse huviline, 1887.aastal sai temast lausa Briti Õdede Liidu president. Samuti oli ta Kuningliku Käsitöökooli president (ingliskeelne nimetus on Royal School of Needlework, äkki oleks näputöö siin parem sõna?). See kool on tänaseni kuningakoja tiiva alla jäänud- praegune patroon on Elizabeth II.

Seiku printsess Helena hilisemast elust:
- Ta reisis Lõuna-Aafrikasse, et külastada oma lemmikpoja Christian Victori hauda.
- I maailmasõja ajal tegeles ta haigete ja haavatute põetamisega.
- Hoolimata Saksamaaga sõjas olemisest suhtles (nagu teisedki pereliikmed) ikka oma Saksamaa sugulastega (Saksa keiser Wilhelm II oli printsess Helena õepoeg).
- Suhted vend Edwardi (kes peale Victoria surma kuningaks sai) ja tema perekonnaga jäid alati jahedateks (eelpool mainitud) Helena abiellumisega seotud asjaoludega seoses.
- Helena oli ema Victoriaga alati lähedane (hoolimata sellest, milline mulje eelnevast jutust võib jääda).

Printsess Helena suri 1923.aastal.

Allikas: wiki
*Pilt 1 (ja palju teisi temast)
*Pilt 2
*Pilt 3