Otse põhisisu juurde

Rahvaloendus

Alguses ma tahtsin siia nimekirja teha. Pisiasjadest, mis ärritavad. Samas mis ma neid halbu asju ikka kogun. Siis mõtlesin, et teeks mingitest raamatutest, mida viimasel ajal olen lugenud, aga see võib-olla poleks huvitav. Vot ja nüüd ma tulin hoopis järgmise asja peale. Ühes blogis, mida ma üsna juhuslikult loen juba mõnda aega, soovis kirjutaja teada palju tal lugejaid on, isegi mingi hea põhjendus oli tal. Mul põhjendust ei ole, aga huvi on. Nõnda et kes paljuks ei pea, siis võiks kommentaaridesse jätta oma soo ja vanuse ja info selle kohta, kui tihti siin käib (püsilugeja või mõnikord vms), nime ei tahagi teada.
Lugupeetud riigikogu spiikril on vist kurk haige - haamerdab, suur villane sall ümber kaela. Lahe et tema töö talle nii kodune on, et ta seda teha julgeb.
Täna ma olen juba vähemalt ühe C-vitamiini tableti liiga palju võtnud.

Kommentaarid

  1. sugu: naine;
    vanus: veel noor;
    sagedus: regulaarne

    PS. ma tahaks sulgpalli mängida

    VastaKustuta
  2. noor püsipiilujast tüdruk

    p.s.s tahaks ka sulgpalli mängida..
    Marja tänava taga saaks ju tegelikult, kui riistad ja tuulevikus oleks

    VastaKustuta
  3. Jaah, ja kui piisavalt kaua kuiv ilm oleks, et see praegune mülgas ära kuivaks. Purde juures saaks ka seal ees platsi peal...nõnda et vaikust ja riistu nüüd!

    VastaKustuta
  4. sulgpalli tahass mina mängida. Millist marja tänava tagust silmas peetakse? seda kus on hästi porine ja kus naabrionud öösiti lõket teevad?

    aga tagasi õigele rajale..

    siinkõneleja (ja seega ka blogilugeja)on üks piisavalt noor (mis sest et üks mulle juba mitu aastat mingi kahtlase vihjega või 75-ga sünnipäevakaarte saadab;) naissoost olend, loeb siis kui guugelriider või geemail näitab, et on midagi uut laekunud.
    vot!

    VastaKustuta
  5. ja muide, updeidi oma reklaamiminutite rubriigis minu blogi aadress õigeks..

    VastaKustuta
  6. Sugu - Poisssugu (ehehe)
    Vanus - vahel harva tunnen ennast vana(poisi)na.
    Regulaarne

    VastaKustuta
  7. sugu: naine
    vanus: veel noor
    sagedus: regulaarne

    VastaKustuta
  8. sugu: naine
    vanus: seal 20 ja 25 vahel
    sagedus: suht regulaarne (kuidas juhtub)

    Ei tunne isiklikult, lihtsalt meeldib su kirjutamisstiil (või kuidas seda nimetada).
    liftmiiapp'i kaudu kunagi avastasin.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...