Otse põhisisu juurde

Uus, mis muud

Jah, juba ammu tahan siia kirjutada, aga iga aeg ei sobi. Sest isegi kui mul on tunne, et midagi on öelda, siis see ei kattu alati tundega, et ma tahan seda kirjutada. Ehk see on vanamoodne (või tõenäolisemalt imal mu poolest), aga ma ootan õiget hetke. Öö on sobiv tihti (parimate ööraamatute edetabelit juhib "Arc de Triomphe"), ilmselt sellepärast, et ta on piisavalt alasti, ja meie tema ees (ehk "When you turn the lights out it's all the same darkness", minu lemmikseebis ükskord öeldi).
Mis asjasse puutub, siis märksõnaks tundub olevat uus. Uus olukord näiteks. Laupäeval käisin kontserdil ja kuulasin koori, niimoodi esimest korda. Kui ma enne seestpoolt kuuldes kahtlustasin, et on hea koor, siis, vaata, nüüd ma tean seda päris kindlasti.
Kuivõrd uus ja vana käivad koos nagu Glen Hansard ja Marketa Irglova, siis kergest nostalgiast ei saa ka mööda minna. Mis mu peas keerles viimati kui seda laulu laulsin (see, kui mõni neist paljudest tuttavatest lauludest kontserdil)? Täiesti teine ja senini lõpetamata maailm, siis uus ja ma arvan, et nüüd ikka veel uus. Jääbki nii?
Remark Mailitile : "Laudate Dominum" tuli ka ettekandele, kahju, et sa ei kuulnud.
Ma olen varem ka kõrvaltvaataja olnud, aga nüüd ma olen ka, uut moodi. Täitsa huvitav on. Ja peaaegu puhas rõõm. Ma mõtlen, et nii ongi õige, sest osalisest kõrvaltvaatajaks muutudes võib (ja peabki?) jääda mingi asi, nimetagem seda okkaks. Mitte selline valus roosiokas, vaid pigem nagu kasvav tarkusehammas - kergelt nauditav kihelustunne.
Hästi hea on tunda inimest juba mõnda aega ja siis äkki ühel päeval (olgu selleks näiteks täna) avastada, et ta on ilus. Lihtsalt ja üldiselt, mitte mingi mullemeeldibsuninajoon-teema.

Ja ikkagi ma mõtlen, kas midagi oleks teisiti, kui kasvõi üks päev oleks öö.

Taustaümin : Z. Kodaly "Õhtulaul"

Kommentaarid

  1. Jess, tundsin just, et sul peab siin blogis midagi uut kirjas olema! :D

    Kuid...see ääremärkus mulle...tead, ma üritasin nüüd seda laulu laulma hakata ja sõnadest "Laudate dominum" edasi ei jõudnud...müstika! - kuidas saavad sellised asjad mälust kaduda...ja siis nägin ma ükspäev üht olulist kutti koorist ja ma ei suuda siiani ta nime meenutada. No misasja?

    VastaKustuta
  2. Absoluutselt, mäluprobleemid seebiks.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...