Otse põhisisu juurde

Uus, mis muud

Jah, juba ammu tahan siia kirjutada, aga iga aeg ei sobi. Sest isegi kui mul on tunne, et midagi on öelda, siis see ei kattu alati tundega, et ma tahan seda kirjutada. Ehk see on vanamoodne (või tõenäolisemalt imal mu poolest), aga ma ootan õiget hetke. Öö on sobiv tihti (parimate ööraamatute edetabelit juhib "Arc de Triomphe"), ilmselt sellepärast, et ta on piisavalt alasti, ja meie tema ees (ehk "When you turn the lights out it's all the same darkness", minu lemmikseebis ükskord öeldi).
Mis asjasse puutub, siis märksõnaks tundub olevat uus. Uus olukord näiteks. Laupäeval käisin kontserdil ja kuulasin koori, niimoodi esimest korda. Kui ma enne seestpoolt kuuldes kahtlustasin, et on hea koor, siis, vaata, nüüd ma tean seda päris kindlasti.
Kuivõrd uus ja vana käivad koos nagu Glen Hansard ja Marketa Irglova, siis kergest nostalgiast ei saa ka mööda minna. Mis mu peas keerles viimati kui seda laulu laulsin (see, kui mõni neist paljudest tuttavatest lauludest kontserdil)? Täiesti teine ja senini lõpetamata maailm, siis uus ja ma arvan, et nüüd ikka veel uus. Jääbki nii?
Remark Mailitile : "Laudate Dominum" tuli ka ettekandele, kahju, et sa ei kuulnud.
Ma olen varem ka kõrvaltvaataja olnud, aga nüüd ma olen ka, uut moodi. Täitsa huvitav on. Ja peaaegu puhas rõõm. Ma mõtlen, et nii ongi õige, sest osalisest kõrvaltvaatajaks muutudes võib (ja peabki?) jääda mingi asi, nimetagem seda okkaks. Mitte selline valus roosiokas, vaid pigem nagu kasvav tarkusehammas - kergelt nauditav kihelustunne.
Hästi hea on tunda inimest juba mõnda aega ja siis äkki ühel päeval (olgu selleks näiteks täna) avastada, et ta on ilus. Lihtsalt ja üldiselt, mitte mingi mullemeeldibsuninajoon-teema.

Ja ikkagi ma mõtlen, kas midagi oleks teisiti, kui kasvõi üks päev oleks öö.

Taustaümin : Z. Kodaly "Õhtulaul"

Kommentaarid

  1. Jess, tundsin just, et sul peab siin blogis midagi uut kirjas olema! :D

    Kuid...see ääremärkus mulle...tead, ma üritasin nüüd seda laulu laulma hakata ja sõnadest "Laudate dominum" edasi ei jõudnud...müstika! - kuidas saavad sellised asjad mälust kaduda...ja siis nägin ma ükspäev üht olulist kutti koorist ja ma ei suuda siiani ta nime meenutada. No misasja?

    VastaKustuta
  2. Absoluutselt, mäluprobleemid seebiks.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Anthony Horowitz "Minu harakamõrvad"

  Anthony Horowitzi tean ju juba mõnda aega. Mitu korda olen telekas sattunud selle saate peale, kus temaga vestlus oli (festivalil HeadRead ilmselt?). Ja siis need briti krimisarjad, mida ta kirjutab. Mitte et ma neid vaadanud oleks. "Midsomeri mõrvade" osas on minu kontol jätkuvalt 1 otsast lõpuni vaadatud episood + ehk mõniteist natuke vaadatut.  "Minu harakamõrvad" räägib loo keeletoimetaja Sue Ryelandist, kes hakkab toimetama/lugema menuka krimiraamatute seeria järjekordset osa ja leiab ühel hetkel, et loetaval on täitsa seos tema enda eluga.  Niisiis siin on raamat raamatus - on nii Sue päriselu kui raamat, mida ta loeb. Reeglina mulle eriti raamat raamatus ei istu, aga siin oli täitsa okei, sest suurema osa loetavast raamatust luges Sue korraga läbi. Polnud pärismaailmaga vaheldumisi jutustamist. See raamat, mida Sue luges, oli niuke täitsa klassikaline briti mõrvalugu, Horowitzil ilmselt meelega sellisena kirjutatud.  See, kas Sue on tegelikult peategelane, ...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...