Otse põhisisu juurde

Uus, mis muud

Jah, juba ammu tahan siia kirjutada, aga iga aeg ei sobi. Sest isegi kui mul on tunne, et midagi on öelda, siis see ei kattu alati tundega, et ma tahan seda kirjutada. Ehk see on vanamoodne (või tõenäolisemalt imal mu poolest), aga ma ootan õiget hetke. Öö on sobiv tihti (parimate ööraamatute edetabelit juhib "Arc de Triomphe"), ilmselt sellepärast, et ta on piisavalt alasti, ja meie tema ees (ehk "When you turn the lights out it's all the same darkness", minu lemmikseebis ükskord öeldi).
Mis asjasse puutub, siis märksõnaks tundub olevat uus. Uus olukord näiteks. Laupäeval käisin kontserdil ja kuulasin koori, niimoodi esimest korda. Kui ma enne seestpoolt kuuldes kahtlustasin, et on hea koor, siis, vaata, nüüd ma tean seda päris kindlasti.
Kuivõrd uus ja vana käivad koos nagu Glen Hansard ja Marketa Irglova, siis kergest nostalgiast ei saa ka mööda minna. Mis mu peas keerles viimati kui seda laulu laulsin (see, kui mõni neist paljudest tuttavatest lauludest kontserdil)? Täiesti teine ja senini lõpetamata maailm, siis uus ja ma arvan, et nüüd ikka veel uus. Jääbki nii?
Remark Mailitile : "Laudate Dominum" tuli ka ettekandele, kahju, et sa ei kuulnud.
Ma olen varem ka kõrvaltvaataja olnud, aga nüüd ma olen ka, uut moodi. Täitsa huvitav on. Ja peaaegu puhas rõõm. Ma mõtlen, et nii ongi õige, sest osalisest kõrvaltvaatajaks muutudes võib (ja peabki?) jääda mingi asi, nimetagem seda okkaks. Mitte selline valus roosiokas, vaid pigem nagu kasvav tarkusehammas - kergelt nauditav kihelustunne.
Hästi hea on tunda inimest juba mõnda aega ja siis äkki ühel päeval (olgu selleks näiteks täna) avastada, et ta on ilus. Lihtsalt ja üldiselt, mitte mingi mullemeeldibsuninajoon-teema.

Ja ikkagi ma mõtlen, kas midagi oleks teisiti, kui kasvõi üks päev oleks öö.

Taustaümin : Z. Kodaly "Õhtulaul"

Kommentaarid

  1. Jess, tundsin just, et sul peab siin blogis midagi uut kirjas olema! :D

    Kuid...see ääremärkus mulle...tead, ma üritasin nüüd seda laulu laulma hakata ja sõnadest "Laudate dominum" edasi ei jõudnud...müstika! - kuidas saavad sellised asjad mälust kaduda...ja siis nägin ma ükspäev üht olulist kutti koorist ja ma ei suuda siiani ta nime meenutada. No misasja?

    VastaKustuta
  2. Absoluutselt, mäluprobleemid seebiks.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...