Esimene lause on selline:
Vanavanemate kaudu satuvad peategelase (täiskasvanud) Peteri kätte mõned leheküljed romaanist, mis räägib kellestki sakslasest Karlist, kes on muuhulgas II maailmasõjas osalenud ja vangi langenud. Romaanis jõuab Karl ka koju ja leiab, et tema naine on vahepeal eluga edasi läinud, koos teise mehega. Peter hakkab uurima, kelle kirjutatud romaaniga tegemist võiks olla ja uurimisest koorub tema endagi elu kohta huvitavaid asju.
Sisukirjeldus tundus minu jaoks intrigeeriv. Keegi uurib ju salapärase raamatu lugu. Tegelikult osutus asja iva üsna keeruliseks. Või siis oli iva lihtne, aga keeruliselt väljendatud.
Kuivõrd pealkiri oli "Homecoming", siis toodi sisse ka "Odüsseia" kui ilmselt kuulsaim kojutulekulugu. Või kas "Odüsseia" üldse on kojutulekulugu? Tõlgendamise küsimus. Ja tõlgendamisele kuulus palju muudki. Tahaks öelda, et see on žanrilt ehk filosoofiline romaan? Kuna autor on erialalt õigusinimene, siis talle meeldis ka mingite õigusega seonduvate filosoofiliste probleemide üle arutada.
Nõnda et vahepeal läks lugemine raskeks. Ehk kui oleks eesti keeles lugenud, olnuks lihtsam ja kindlam, et õigesti aru sain. Mitte et inglise keeles võimatu olnuks. Kardetavasti oli siin kihte lihtsalt rohkem kui need, milleni minu mõtlemine küündis.
History has no goal: there is no progress, no promise of rise after fall, no guarantee of victory for the strong or justice for the weak.
Nagu Schlinki kuulsamas raamatus "Ettelugeja", oli siingi teemaks Saksamaa 20. sajandi ajalugu: kuidas (eelkõige sakslased ise) seda tõlgendama peaks, mis järeldusi tegema.
Tegelastest meeldis, kuidas Peteri vanemad ja vanavanemad kujutatud olid. Peter ise jäi natuke segaseks. Eks ta tahtis ka koju jõuda, selles oli vist mõte.
Üks osa üsna raamatu lõpus moodustas suure kontrasti ülejäänud raamatuga - järsku läks väga pingeliseks, ehk isegi õudseks. Aga see kuigi kaua ei kestnud.
Kaanepilt on lahe - viitab raamat raamatus teemale.
Teoorias hea raamat, praktikas natuke keeruline ja igav. Aga et positiivse noodiga lõpetada: ühes stseenis kuulatakse Arvo Pärti ja kiidetakse, et väga hea muusika on.
Samalt autorilt varem loetud:
