"Penelopeia" on Margaret Atwoodi feministlik ümberjutustus/tõlgendus Penelope ja Odysseuse loost. Lugu räägib põhiliselt Penelope, kes jutustamise ajal on juba surnud ja allilmas. Siis ta ei karda enam midagi ja avaldab ausalt arvamust muuhulgas sellegi kohta, millisena teda ennast ajalooraamtutes kujutatud on. Neid osi, mida Penelope ei räägi, räägivad tema kaksteist teenijannat ehk vanakreeka teatrist tuttav koor.
Ma ei tea Margaret Atwoodist palju, aga tundub sihuke kirjanik, kes ei viitsiks niisama müüdi ümberjutustust kirjutama hakata. Kui juba, siis ikka eesmärgiga vaadata ja näidata, mida mütoloogial tänapäevale öelda ja õpetada on.
Tuli välja küll, mida tal võiks olla, käis teravmeelne joonte tõmbamine mineviku ja oleviku vahel. Minu jaoks tuligi kaks poolt välja. Ühest küljest on müüdid ajatud ja seega alati kaasajaga seotud. Näiteks Odysseuse odüsseia kestab tänapäeval igas Odysseusele sarnanevas mehekujus (inimeses?).
Mis aga inimloomusesse puutub, siis see on nigel nagu alati.
Aga meie maailm on antiikaja omast väga erinev ka. Meeldis peatükk, kus antiikaegse Odysseuse üle toimus kohtumõistmine 21. sajandi kohtusüsteemis. On jah jabur. Aga kas ei tulnud kohe silme ette, kuidas tänapäeval kaasaja reeglite järgi mitusada aastat tagasi hoopis teistsugustes ühiskondades elanud inimesi hukka mõistetakse.
Abielud sõlmiti selleks, et saada lapsi, ning lapsi ei hoitud kui mänguasju või lemmikloomi. Lapsed olid asjade edasiandmise vahendid. Asju oli mitmesuguseid, nagu näiteks kuningriigid, kallihinnalised pulmakingid, legendid, salaviha, verivaen. Laste kaudu moodustati liitusid; laste abil maksti kätte. Laps tähendas maailma vallapäästetud jõudu.
Canongate'i kirjastusel on terve sari müütide ümberjutustusi. Kuus neist on Eesti Päevalehe kirjastus eesti keeles ka ilmutanud. Ilusa kujundusega sari. Kõvad kaaned teevad raamatu küll kallimaks, aga küll on hea lugeda kõvakaanelist raamatut.
 |
| Sisekaantel on vahva Penelope kudumisega seonduv kujundus. |
... ent tarkus on omadus, mida mees imetleb naises vaid siis, kui on temast eemal. Naisega koos olles eelistab iga mees alati rohket südamesoojust, kui naisel just midagi peibutavamat pakkuda pole.
Kui keegi kunagi leiab, et Margaret Atwoodist võiks eluloofilmi teha, siis võiks teda vanemaealisena ehk mängida Zoë Wanamaker?
