Otse põhisisu juurde

Margaret Atwood "Penelopeia"

"Penelopeia" on Margaret Atwoodi feministlik ümberjutustus/tõlgendus Penelope ja Odysseuse loost. Lugu räägib põhiliselt Penelope, kes jutustamise ajal on juba surnud ja allilmas. Siis ta ei karda enam midagi ja avaldab ausalt arvamust muuhulgas sellegi kohta, millisena teda ennast ajalooraamtutes kujutatud on. Neid osi, mida Penelope ei räägi, räägivad tema kaksteist teenijannat ehk vanakreeka teatrist tuttav koor. 

Ma ei tea Margaret Atwoodist palju, aga tundub sihuke kirjanik, kes ei viitsiks niisama müüdi ümberjutustust kirjutama hakata. Kui juba, siis ikka eesmärgiga vaadata ja näidata, mida mütoloogial tänapäevale öelda ja õpetada on. 

Tuli välja küll, mida tal võiks olla, käis teravmeelne joonte tõmbamine mineviku ja oleviku vahel. Minu jaoks tuligi kaks poolt välja. Ühest küljest on müüdid ajatud ja seega alati kaasajaga seotud. Näiteks Odysseuse odüsseia kestab tänapäeval igas Odysseusele sarnanevas mehekujus (inimeses?).

Mis aga inimloomusesse puutub, siis see on nigel nagu alati. 

Aga meie maailm on antiikaja omast väga erinev ka. Meeldis peatükk, kus antiikaegse Odysseuse üle toimus kohtumõistmine 21. sajandi kohtusüsteemis. On jah jabur. Aga kas ei tulnud kohe silme ette, kuidas tänapäeval kaasaja reeglite järgi mitusada aastat tagasi hoopis teistsugustes ühiskondades elanud inimesi hukka mõistetakse. 

Abielud sõlmiti selleks, et saada lapsi, ning lapsi ei hoitud kui mänguasju või lemmikloomi. Lapsed olid asjade edasiandmise vahendid. Asju oli mitmesuguseid, nagu näiteks kuningriigid, kallihinnalised pulmakingid, legendid, salaviha, verivaen. Laste kaudu moodustati liitusid; laste abil maksti kätte. Laps tähendas maailma vallapäästetud jõudu.

Canongate'i kirjastusel on terve sari müütide ümberjutustusi. Kuus neist on Eesti Päevalehe kirjastus eesti keeles ka ilmutanud. Ilusa kujundusega sari. Kõvad kaaned teevad raamatu küll kallimaks, aga küll on hea lugeda kõvakaanelist raamatut.

Sisekaantel on vahva Penelope
kudumisega seonduv kujundus.

... ent tarkus on omadus, mida mees imetleb naises vaid siis, kui on temast eemal. Naisega koos olles eelistab iga mees alati rohket südamesoojust, kui naisel just midagi peibutavamat pakkuda pole. 

Kui keegi kunagi leiab, et Margaret Atwoodist võiks eluloofilmi teha, siis võiks teda vanemaealisena ehk mängida Zoë Wanamaker?


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...