See oli mul kolmas kord "Jevgeni Oneginit" lugeda. Esimest korda oli koolis kohustuslik. Siis täitsa meeldis. Teine kord oli kusagil 15 aastat tagasi. Siis kohe hirmsasti meeldis ja tundus, et kõnetas. Nüüd ootasin sellest lähtuvalt ka emotsioone, aga neid nii väga ei tulnud, vähemalt mitte selliseid.
Pigem oli ratsionaalne kirgastumine raamatu keelelise osa kaudu. Sest see on keeleliselt märkimisväärne teos. Nii võimekas pole, et vene keeles lugeda, aga Betti Alveri tõlge eesti keelde on ju suurepärane. Nõustun mõttega, et luule tõlkija on autori konkurent. Alver konkureerib Puškiniga küll. Õigupoolest on see tõlge minu lemmikuim asi, mida Betti Alver teinud on. (Tema enda luulega väga ei suhestu.) Eriti meeldis koht, kus üht Tatjana unenägu kirjeldati. Riim kollipere-kondikere on ju humoorikas näiteks. Mingi koha peal oli sõna unula (nagu unustama, unustus).
Võib tubli olla omal alal ka mees, kel meeles küüneviil. Miks moega seista sõjajalal, liig suur despoot on aja stiil.
"Jevgeni Onegin" on üks paljudest näidetest, millele viidatakse alati kui klassikale, aga oma sisult on see tegelikult romantikaraamat. Naistekas noh, lihtsalt ma ei taha seda sõna kasutada. See ei tee "Jevgeni Oneginit" halvemaks, kui tunnistada, et tema sisu on tegelikult veits seebikas.
Nii sel kui eelmisel lugemisel kuulasin audioraamatut (kunagi koguni eraldi CD-dena välja antud), mida luges Märt Avandi. See oli kena.
Sisukokkuvõtte on keegi Vikipeediasse riputanud.
 |
| Näe, oleks pealkirjaks pandud nt "Kuulus dändi Jevgeni Onegin", oleks 0 punkti saanud. |
Kommentaarid