San is twenty-two and alone when she happens upon a job at a flower shop in Seoul’s bustling city center. Haunted by childhood rejection, she stumbles through life—painfully vulnerable, stifled, and unsure. She barely registers to others, especially by the ruthless standards of 1990s South Korea.
Over the course of one hazy, volatile summer, San meets a curious cast of characters: the nonspeaking shop owner, a brash coworker, kind farmers, and aggressive customers. Fueled by a quiet desperation to jump-start her life, she plunges headfirst into obsession with a passing magazine photographer.
Peale raamatu lugemist tutvustust lugedes ei saa väita, et sisukirjeldus ei vastaks tegelikkusele, ometi polnud raamat kuidagi selline nagu kirjelduse põhjal oodanuks. Aga see on enne ka vist nii olnud jaapani ja korea kirjanduse puhul.
Teine asi, mis aasia kirjanduse puhul silma on hakanud, on d e t a i l i d. Mitte see, et detailid paistavad silma millegi üldise seest (nagu ehk lääne pool harjunud oleme), vaid see, et detailidest peakski lugeja peas mingi tervik moodustuma. Detailid loovad meeleolu, mis võiks viia selleni, et lugeja kujutab ette ja tunneb asju võimalikult nii nagu tegelane. Mitu lehekülge võidakse kirjeldada tegelase jalutuskäiku tänaval või seda, mida täpselt ta töölt koju jõudes tegi (pani võtme lukuauku, keeras ukse lahti, võttis mantli seljast, pani võtme riiulile, avas külmkapi ukse jne jne). See tahab natuke harjumist.
Samas ainuke korea kirjaniku raamat, mida enne siinset lugenud olin, polnud üldse selline. Oli täiesti läänelik.
Vaadates, kes raamatu peategelane on (tüdruk, kellel huvi kirjutamise vastu) ja mis tema probleem on (kohanemisraskused maailmas), siis võiks see olla päris tüüpiline raamat. Aga ilmselt sellesama teistsuguse stiili pärast siiski pole.
Peale lugemist alles hakkasin enam aduma, et oli päris masendav raamat. Tüdrukul oli niigi raske ja siis ka leidus ärakasutajaid. Ega ta eriti õnnelik polnud raamatu jooksul kunagi. Võib-olla ühes kohas oli.
Tegelastel oli omadus huvitavatena mõjuda ka siis, kui nende kohta eriti palju ei öeldud. Ilmselt see, mida rõhutada taheti, oli piisavalt markantsete pintslitõmmetega välja toodud.
Kuna peategelane töötas lillepoes, saaks raamatu lugeja soovi korral palju lillenimesid õppida. Audioraamatus libisesid need muidugi kiiresti mööda, aga põhimõtteliselt. Ühtlasi täheldasin, et audioraamatu ettelugeja hääldas sõna badminton nagu bädmin. Ma ei saagi aru täpselt, mis värk sellega on, aga tundub, et ameerika teema on öelda badmin.
Keel vihjas ka sisule. Selle koha peal, kus tegelane vaatas sõnaraamatust sõna violet ja selle läheduses asusid ka sõnad violate, violence... Huvitav, kuidas see koreakeelses originaalis oli. Või mis sõnad näiteks eesti sõnaraamatutes kannikese lähedal asuvad. Kannatus?
Järelsõnas ütles autor, et violet on põhimõtteliselt naise sünonüüm. Selline väike ja võib olla vaevumärgatav. Nagu paljude naiste elud võivad olla märkamatud.
Kommentaarid
Postita kommentaar