Otse põhisisu juurde

Martina Haag "Det är något som inte stämmer" / "Midagi on valesti"

Raamat algab nagu muinasjutt: printsess satub metsikusse loodusesse ja talle öeldakse, et on mingi koht, kuhu ta kindlasti minna ei tohi. Ja muidugi ta ei tea miks. 

Jooksen üle nõmme on hea avalause - selle põhjal võiks järgnev olla lastejutt, looduslugu, õudusjutt...

Lugu on sellest, kuidas muidu Stockholmis elav Petra läheb ühes septembrikuus kolmeks nädalaks hütivahiks Norrbottenisse. Norrbotten on Rootsi põhjapoolseim maakond ja täpsem koht on mingi matkaraja lõpp-punkt, paari päeva kaugusel tsivilisatsioonist. Hütivaht on vähe naljakas sõna, aga maiteagi, mis parem oleks. Ühesõnaga elab mingis majakeses, kuhu matkajad saavad soovi korral ööbima tulla. 

Tulebki igasuguseid ööbijaid rõõmsameelsetest vanainimestest asjatult nõudlike tüüpideni (kes otseloomulikult on norralased mitte rootslased). Aga ööbijad pole kuigi olulised, põhiteema on hoopis see, miks Petra hütivahiks läks. 

Ta on nimelt kusagil aasta tagasi abielu lahutanud ja püüab elumuutusega toime tulla. Päris suure osa raamatust moodustavad meenutused ja kirjeldused varasematest eksabikaasa ja lahutusega seotud sündmustest.  Ahaa, vaatan, et autor on ise lahutanud kusagil aasta enne selle raamatu ilmumist. Tundub loogiline. Tunnete kirjeldused on hästi täpsed, sisseelatavad. Hirm, paanika, kurbus. Kindlalt kõige parem osa raamatust.

Stiili mõttes oli lihtne lugeda, peatükid olid ka lühikesed. 

Aga üldiselt oli niuke tüüpiline lugu sellest, kuidas mingist eluraskusest saadakse üle looduse rüpes. Selliseid on olnud ja tuleb veel. See, kuidas inimene saab hakkama looduses, võitleb seal oma hirmudega ja võidab need, viib selleni, et ta saab ka nö tavaelus hakkama oma tunnetega mingites teda hirmutavates olukordades. Teraapia vaatenurgast võib mingil hetkel lugemiseks hästi sobida. Metsik loodus kui sinu enda mõtte- ja tundemaailm. Ja sinu ülesanne pole loodusest jagu saada, vaid temaga koos elada, nagu ka tunnetest ei pea jagu saama, vaid nendega elama. Diip küll jah.

Loomulikult peab sellises raamatus alati leiduma üks märgiline stseen, kus peategelane laseb minevikul minna. Siin oli stseen, kus Petra ronis järve, mille kohta õuduslugusid räägiti (uppunud naine kummitab), ja heitis seal seljast eksmehe ruudulise jaki (vt kaanepilti), mida ta muidu pidevalt kandis. 

Raamat on ka eesti keelde tõlgitud, pealkirjaks "Midagi on valesti". Autori isa on eestlane muide, sõjapõgenik. Martina Haag ise muidugi on täitsa rootslane. 


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...