Loo keskmes on üks perekond, täpsemalt kaks põlvkonda õdesid. Celia ja Katy ning Celia kaksikutest tütred Alice ja Hanna. Nende lugusid räägitakse üsna segamini, aga mitte nii, et sassi läheks. Aga mis ta on, mingitel põhjustel halvasti funktsioneerivate perekondade lood. Mõlema põlvkonna puhul käivad läbi vaimse tervise probleemid, kellel raskemalt, kellel kergemalt.
Kolm kuud lugesin seda raamatut. Aprilli alguses alustasin ja juuli alguses lõpetasin. Ja vahepeal kusagil paar kuud ei lugenud. Tundus, et mida raamatut, mida lugu - keegi pole kunagi õnnelik.
Aga kui peale pausi taas lugema hakkasin, hakkas jälle kuidagi väga meeldima. Kõik need tegelased, kes tundusid kohati päris kummalised, aga olid mõtlema hakates lihtsalt inimesed, kõik nende omavahelised probleemid, mis tihti tulenesid minevikutaagast ja ütlematajätmistest. Ja siis see huumor. Must huumor. Kohe ei saanud arugi, et huumor oli. Võib-olla kõigi jaoks polekski.
Näiteks algas raamat ühe matuse kirjeldusega, mis polnud masendav, vaid järk-järgult üle vindi keeratud. Selliseid stseene tuli veel, kus võeti mingi paljude inimestega olukord ja keerati, kuni ise keerlema hakkas. Kui keegi tuhkru peole kaasa võtab, siis võib ju aimata, et see pole põhjuseta.
Üldise mitte naljakad kohad olid need, kus kirjeldati, kuidas käitub (ja mõtleb) näiteks psühhoosiga inimene. Puges naha vahele küll. Realistlikkus oli üleüldiselt siin tugev külg. Ükskõik mis hetkel, kas parajasti oli naljakas või polnud. Masendavus muidugi ka oli realistlik.
Keeleliselt meeldis. Suutis lihtsate sõnadega olla mitte liiga lihtne.
I'm sorry you feel that way oli Alice'i ja Hanna peres kasutatud lause, mis kõlas vabanduse moodi, aga polnud seda.
Kommentaarid
Postita kommentaar