Otse põhisisu juurde

Niina Mero "Inglise romanss"

 

Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.)

Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis.

Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener? 

Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirjutamist on ajendanud soov mingi lugu ära rääkida. Raamatu sisekaanelt lugesin, et Niina Mero uurib doktoritöös romantilist ajaviitekirjandust. Selle taustal tundub kõik loogiline.

Raamatus peetud kirjanduslikud vestlused romantikutest (Keats, Byron või Shelley) on kindlasti paljudele huvitavad. Eelkõige neile, kes teemaga hästi kursis. Ei saa öelda, et nende hulka kuulun, kuigi nimed muidugi on tuttavad. Nende vestluste väljalõikamise arvelt saanuks raamatu lihtsalt korralikult õhemaks teha. 

Seoses nende vestluste aga ka muuga oli raamatus väga palju viiteid, nii joone all kui sisus. Enamasti pigem tuttavad asjad, puudutavad inimesi, keda tead, raamatuid või seriaale, millest vähemalt kuulnud oled. 

Aga see lugu mind väga ei kottinud. Ei tekkinud ka mõnusat inglise mõisas oleku tunnet, kuigi ei saa öelda, et poleks ümbrust kirjeldatud. Mingist hetkest peale lugesin peamiselt seepärast, et raamat läbi saada. Mis päriselt huvitas, oli üllatuslikult see, mis mind reeglina ei huvita - müsteerium, mille rolli siin täitis Marki kadunud venna lugu.  

See oli taas üks raamat paljude hulgas, kus naisel tekivad mingit (suhteliselt) võõrast meest vaadates märkimisväärsed füüsilised reaktsioonid. Ma väga paljusid naisi ei tunne, aga kui keegi on, kes suudab sihukese asjaga samastuda, siis tahaks temast kuulda.  Kas sihukese asja paljusus kirjanduses võib olla tingitud sellest, et on vaja näidata naisterahva sümpaatiat mehe vastu ja see tundub kõige ümberlükkamatum viis? Või on see lihtsalt koht, kus unistada, et nii võiks olla? (Kuigi ma eriti ei sooviks, et nii oleks.)

Ühtlasi, kes tahab kihla vedada, et sel autoril endal on üks kuni mitu tätoveeringut? Kuidagi üldse ei tundu tõenäoline, et inimene, kes pole ise tätoveeringuentusiast, kirjutaks tätoveeritud peategelase. Tätoveerimine tundub armastuse-vihkamise teema.

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

"Eestlane loeb : raamatuaasta lugemisuuring 2025" (koost. Marju Lauristin)

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...

Jilly Cooper "Rivaalid"

See raamat, aga ka lihtsalt Jilly Cooper (1937-2025), on mul juba mitu aastat lugemisnimekirjas olnud. Kunagi lugesin raamatut, kus peategelase lemmikkirjanik oli Jilly Cooper, keda ta kiivalt kaitses suvaliseks naistekakirjanikuks nimetamise eest. Tekkis huvi, kellega siis tegu on. Läks veel huvitavamaks, kui leidsin, et tegemist on dame Jilly Cooperiga. Teenekas. Tol raamatutegelasel, arvan, oli õigus. Hästi paneb see Jilly Cooper. Vaimukalt, teravalt, oskuslikult. Tegelasi kirjeldab otsekoheselt ja paikapanevalt.  Maud oli laisk, egoistlik ja isekas või  Jamesi kõige silmapaistvamaks omaduseks peale vapustavalt hea väljanägemise oli tema totaalne enese ületähtsustamine ja krooniline ebakindlus. Vapustava välimusega tegelasi oli "Rivaalides" palju. Ja kui keegi oli mittevapustav, öeldi ka see otse välja.  Tegelasi oli muidugi ka terve plejaad. Algul pidi tähelepanelik olema, et ree peal püsida. Raamatu alguses olev tegelaste nimekiri oli suureks abiks.  Raamatu teg...