Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.)
Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis.
Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?
Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirjutamist on ajendanud soov mingi lugu ära rääkida. Raamatu sisekaanelt lugesin, et Niina Mero uurib doktoritöös romantilist ajaviitekirjandust. Selle taustal tundub kõik loogiline.
Raamatus peetud kirjanduslikud vestlused romantikutest (Keats, Byron või Shelley) on kindlasti paljudele huvitavad. Eelkõige neile, kes teemaga hästi kursis. Ei saa öelda, et nende hulka kuulun, kuigi nimed muidugi on tuttavad. Nende vestluste väljalõikamise arvelt saanuks raamatu lihtsalt korralikult õhemaks teha.
Seoses nende vestluste aga ka muuga oli raamatus väga palju viiteid, nii joone all kui sisus. Enamasti pigem tuttavad asjad, puudutavad inimesi, keda tead, raamatuid või seriaale, millest vähemalt kuulnud oled.
Aga see lugu mind väga ei kottinud. Ei tekkinud ka mõnusat inglise mõisas oleku tunnet, kuigi ei saa öelda, et poleks ümbrust kirjeldatud. Mingist hetkest peale lugesin peamiselt seepärast, et raamat läbi saada. Mis päriselt huvitas, oli üllatuslikult see, mis mind reeglina ei huvita - müsteerium, mille rolli siin täitis Marki kadunud venna lugu.
See oli taas üks raamat paljude hulgas, kus naisel tekivad mingit (suhteliselt) võõrast meest vaadates märkimisväärsed füüsilised reaktsioonid. Ma väga paljusid naisi ei tunne, aga kui keegi on, kes suudab sihukese asjaga samastuda, siis tahaks temast kuulda. Kas sihukese asja paljusus kirjanduses võib olla tingitud sellest, et on vaja näidata naisterahva sümpaatiat mehe vastu ja see tundub kõige ümberlükkamatum viis? Või on see lihtsalt koht, kus unistada, et nii võiks olla? (Kuigi ma eriti ei sooviks, et nii oleks.)
Ühtlasi, kes tahab kihla vedada, et sel autoril endal on üks kuni mitu tätoveeringut? Kuidagi üldse ei tundu tõenäoline, et inimene, kes pole ise tätoveeringuentusiast, kirjutaks tätoveeritud peategelase. Tätoveerimine tundub armastuse-vihkamise teema.
Kommentaarid
Postita kommentaar