Otse põhisisu juurde

Niina Mero "Inglise romanss"

 

Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.)

Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis.

Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener? 

Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirjutamist on ajendanud soov mingi lugu ära rääkida. Raamatu sisekaanelt lugesin, et Niina Mero uurib doktoritöös romantilist ajaviitekirjandust. Selle taustal tundub kõik loogiline.

Raamatus peetud kirjanduslikud vestlused romantikutest (Keats, Byron või Shelley) on kindlasti paljudele huvitavad. Eelkõige neile, kes teemaga hästi kursis. Ei saa öelda, et nende hulka kuulun, kuigi nimed muidugi on tuttavad. Nende vestluste väljalõikamise arvelt saanuks raamatu lihtsalt korralikult õhemaks teha. 

Seoses nende vestluste aga ka muuga oli raamatus väga palju viiteid, nii joone all kui sisus. Enamasti pigem tuttavad asjad, puudutavad inimesi, keda tead, raamatuid või seriaale, millest vähemalt kuulnud oled. 

Aga see lugu mind väga ei kottinud. Ei tekkinud ka mõnusat inglise mõisas oleku tunnet, kuigi ei saa öelda, et poleks ümbrust kirjeldatud. Mingist hetkest peale lugesin peamiselt seepärast, et raamat läbi saada. Mis päriselt huvitas, oli üllatuslikult see, mis mind reeglina ei huvita - müsteerium, mille rolli siin täitis Marki kadunud venna lugu.  

See oli taas üks raamat paljude hulgas, kus naisel tekivad mingit (suhteliselt) võõrast meest vaadates märkimisväärsed füüsilised reaktsioonid. Ma väga paljusid naisi ei tunne, aga kui keegi on, kes suudab sihukese asjaga samastuda, siis tahaks temast kuulda.  Kas sihukese asja paljusus kirjanduses võib olla tingitud sellest, et on vaja näidata naisterahva sümpaatiat mehe vastu ja see tundub kõige ümberlükkamatum viis? Või on see lihtsalt koht, kus unistada, et nii võiks olla? (Kuigi ma eriti ei sooviks, et nii oleks.)

Ühtlasi, kes tahab kihla vedada, et sel autoril endal on üks kuni mitu tätoveeringut? Kuidagi üldse ei tundu tõenäoline, et inimene, kes pole ise tätoveeringuentusiast, kirjutaks tätoveeritud peategelase. Tätoveerimine tundub armastuse-vihkamise teema.

Kommentaarid

Popid

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Kirjanurga advendikalender- 1.aken

Ma ei ole ikka veel jõulusõber, aga advent võib minu poolest olla- see annab ka hea võimaluse koostada mistahes 24-osalist nimekirja, mida ma nüüd teha kavatsengi. Kui viitsin. Niisiis on 1.-24.detsembrini Truffe kirjanurgas iga päev advendikalender ühe lambika jõuluteemalise asjaga ehk sellega, mis mul parajasti pähe tuleb. 1.aken - Jõulud teel maale Kusagil 20 aastat tagasi (jah, 20 aastat) näitas ETV ühel detsembrikuul saadet/multikat "Jõulud teel maale". Oli selline 24-osaline saade, kus päkapikud Kaarup ja Pörri iga päev ühe multika osa sisse juhatasid (ja ka muudes asjades väga muhedad mehed olid). Multikas oligi tegelikult see, mille nimi oli "Jõulud teel maale", ja multika idee oli selles, et kaks inglit pidid taevast Maale transportima ühe kasti, kus sees olid jõulupühad. Neid üritas takistada paha ingel, kelle nimi oli Õngel. Õngli kõnet iseloomustas lause viimaste sõnade kordamine (Tõmba siit uttu-uttu jne.) ja ta oli muidu ka sihuke vaimukas kuju, ...