Otse põhisisu juurde

Bengt Ohlsson "Swing"

Jällegi vahepeal üks niuke raamat, mille suvaliselt raamatukogus riiulist välja tõmbasin. Natuke otsisin taskuformaati, sest tundus, et rootsi keeles lugemiseks võiks ses suuruses asi jõukohasem olla. Kuigi eks ta õnneasi ole, taskuformaadis võib ka väga diipe asju avaldada.

Raamat on paarist, kes läheb svingerite klubisse. Tundus, et ehk on lihtsama sõnavaraga teema. Hiljem sain aru, et see läks tegelikult täitsa naelapea pihta, sest vahepeal on läbi käinud väike nali, et peaks mõnda raamatut Leedu svingeritest lugema. Noh, leidsin Rootsi svingerid. Aga raamat on Leedus trükitud : )

Peategelased Åke ja Hanna on mingis Rootsi linnas elav abielupaar. Täpselt ei öeldud kui vanad, aga pakun, et kusagil viiekümnesed. Ükskord räägib Hanna sõber Camilla, et käis oma mehega kohalikus svingerite klubis. Hanna on intrigeeritud ja pakub Åkele, et võiks ka korra minna. Lähevad. Saabki siis lugeda, mis klubis juhtub ja mis pärast klubis käimist juhtub. 

Enne svingimisest rääkima hakkamist käitus Hanna üsna tavaliselt.

Ütleme, et ei olnud väga üllatusi, vähemalt minu jaoks. Juhtusid üsnagi need asjad, mida ootasin, et säärase teemaga raamatus juhtuvad. 

Naljakas hakkas küll vahepeal. Oligi vist mõeldud, et hakkaks. 

Minu kõige suurem probleem selle raamatuga oli liiga palju lahtisi otsi. Või teistpidi öeldes mingid väiksemad liinid, mida poleks ehk pidanud alustamagi. 

Tundus mõttetu, et mingil hetkel astus korra läbi Hanna poeg Örjan, aga läks suht kohe ära, põhimõtteliselt midagi ei teinud. Milleks see stseen, ei saanud aru.

Åke oli koolis tööõpetuse õpetaja ja vahepeal kirjeldati tema probleeme ühe õpilasega, aga mingit lahendust see lugu ei leidnud. Üsna raamatu algul kirjeldati ka ühe õpilase värvikaid vanemaid, mille peale ma kohe mõtlesin, et oh, nüüd Åke raudselt kohtub nendega svingerite klubis. Ei kohtunud. Neid ei mainitud enam kordagi. 

Lisaks räägiti algul mõnevõrra Åke ja Hanna tütre Saga probleemidest sõpradega, aga raamatu lõpuks olid Sagal ikka samad probleemid. 

Ja kui peateema kallale vinguma minna, siis selle saanuks ka vähe diibima sissevaatega lõpetada. Kuigi okei, polnud sellisena ka viga.

Huvitav sõna, mida kasutati: rugguggla. Otsetõlkes võiks olla sulgiv öökull. Kasutatakse koleda naisisiku kirjeldamiseks. 



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...