Kjell Westö "Väävelkollane taevas"

Kirjeldus raamatu kaanelt:

Romaani „Väävelkollane taevas“ tegevustik hargneb päikselistest 1960. aastatest meie pimedasse aega. Lihtne Helsingi poiss tutvub maal suvitades jõukasse ja mõjukasse Rabelli suguvõssa kuuluva endavanuse Alexiga. Tänu sellele sõprusele saame lähema pilgu heita suguvõsale ja selle klantspinna all peituvatele saladustele. Poiss armub Alexi õesse Stellasse, nende suhted kestavad aastakümneid, ikka armastades ja tülitsedes, lahku minnes ja kokku saades, kui maailm samal ajal nende ümber muutub ja nende ellu sekkub.

Autor Kjell Westö on soomerootslane nagu ka suur osa raamatu tegelastest. Nõnda et tegevus on Soomes, aga raamat on kirjutatud rootsi keeles ja ka kohanimed näiteks on paljus rootsikeelsed. 

See on sedasorti raamat, millesarnased mulle kõige rohkem meeldivad. Arenguromaan? Võetakse mingi inimene lapsest peale ette ja lugu läheb enam-vähem läbi elu. Nagu Bildungsroman, aga ajaliselt pikem.

Siin püüti ka peategelasest järgmist põlvkonda lõpus oluliseks mängida, aga see minu jaoks kõige paremini ei töötanud. Peategelane küll seletas, et tema jaoks on nad kõik omavahel seotud (ja tehniliselt nad muidugi ongi), aga mul ei klikkinud ära. 

See kontseptsioon ka ei istunud, et päris alguses oli üks seik tänapäevast, siis mindi enam-vähem kogu raamatuks minevikust rääkima ja lõpuks jõuti taas olevikku välja. Ma oleks lihtsalt tahtnud sirgjoonelist lugu tegelase minevikust olevikku. 

Tegelased meeldisid. Huvitav oli see, kuidas peategelase lapsepõlves olulist rolli mänginud Alex täiskasvanupõlves justkui tagaplaanile jäi, aga samas anti mingite väikeste seikade kaudu siiski edasi, millega ta tegeles ja mis temaga toimus.

Ilmselt oli autori üks eesmärke ka Helsingit kirjeldada, anda edasi olustikku läbi aastakümnete. Tõenäoliselt kõnetab neid, kes Helsingiga kursis on. 

See kindlasti pole raamat neile, kelle meeldivad raamatud, kus midagi juhtub. Siin on lihtsalt inimese elu, ei ole tohutut pinget, mis kasvaks ja kuhugi välja jõuaks. Võib öelda, et midagi laheneb küll, aga niimoodi rahulikult. 

Ausalt öelda tahaks näha seda filmi, mis raamatu põhjal on tehtud. Kahjuks ei käinud kolm aastat tagasi Elektriteatris, kui seda näidati. 



Laulud 2024

Vahepeal ei viitsi ja mõtlen, et ehk ei panegi siia mingeid aasta meeldejäävaid laule. Lõpuks ikka panen, sest tuleb meelde, kuidas käin ise vahepeal vanu postitusi vaatamas, sest tahaks midagi kuulata. Ja uus on tihti taasleitud vana. 

Oh, paneks need imenimed siia, mis Spotify wrapped pakkus. Nõnda, mais oli mul atmospheric instrumental soundtrack phase ja oktoobris cottagecore metropopolis indie pop phase. Hariv. Mõtlesin, et metropopolis on mingi suvakas kreeka keele moodi sõna (sest miks muidu metropopolis mitte metropolis), enne kui guugeldasin, et tänapäeval täitsa muusikastiil selline. 

Olivia Dean "Be my own boyfriend" jt.
Jube raske oli ühte laulu valida, sest sain Olivia Deanilt ühe laulu teada ja siis kuulasin järgmist ja järgmist ja järgmist jne ja mitte ühtegi halba laulu ei tulnud. 

Chappell Roan - Good luck, babe!
Saan aru, et Chappell Roan on väga kuulus laulja. Sain tema olemasolust teada kusagil novembris, kui YT selle laulu mulle käima pani. Väga hästi tõmbas tähelepanu, kümme sekundit hiljem mõtlesin misasi seeee on? Tubli. Kellele ballaadi, siis "Coffee" on tal näiteks. (Pole sama mis Sabrina Carpenteri "Espresso".)

Fifty fifty - Cupid
HOIATUS! Hirmsasti hakkab kummitama.
Kindlalt kõige veidram laul sel aastal. Hoolimata sellest kuulasin seda väga palju. Nagu kartulikrõpsudega: kuulad ja mõtled, et miks ma sihukest laulu kuulan ometi, aga samas on endal jube tore. Sellepärast kuulangi siis ju. Selline naiivne nänänä.

Del Water Gap - All we ever do is talk
Mulle meeldib see. Tempokas ka.

Matti Bye - Recomposed
See on üks jupp seriaali "Young royals" originaalmuusikat. Võiks "Lumekuninganna" taustaks ka olla. Selle õige "Lumekuninganna", mis on natuke hirmus, kuigi jää ja loss on väga ilusad. Kõlab nagu kristallide ähvardav sätendamine.

Tom Odell - The best day of my life
Kohe, kui see klaver alguses pihta hakkas, olin mina muidugi alatiseks ree peal. Laulja laulab, et parim päev ja tore ja kõik värk, aga kõla on melanhoolne. Sihuke asi on eestlastele ju tuttav küll. Laulda rõõmsast asjast mitte kuigi rõõmsalt. Võib-olla kavalaim asi selle laulu juures on, et ta on ainult mingi 2:30 pikk. Alati mõtled, et juba lõppes ära, tahaks veel kuulata. 

Anett - Behind those eyes jt
Anett on siin blogis juba üle 10 aasta figureerinud. Eesti Lauluga seotud postitustes. Allpool mõned väljavõtted.

15.02.2014 - Jälle üks cooli häälega naislaulja. / Einoh, armas tüdruk ju.
02.03.2014 - Lauljal oli ilus kleit.
15.02.2015 - Aga Wilhelmi laulja kleit on rohkem minu maitse järgi.
22.02.2016 - Ahaa, see tütarlaps on Wilhelmi laulja. Selle eest saab plusspunkte küll (Wilhelm on kollektiiv, mis mulle teoorias meeldib). / Lauljanna hääl on tõesti väga ilus / See neiu seevastu tundub sihuke, et temaga ma tahaks sõber olla.

See sõberolemise teema tuleb ilmselt sellest, et ta tundub tüübilt mulle sarnasem kui paljud lauljad.

Nieve Ella - Car park
Energia. 

Léon - Pretty boy
Energia, osa 2. Pane see käima ja mine kõnni. Vaata kui hea samm sisse tuleb.

Flowerovlove - Love you
Kas laul, kus põhisõnad on love you, and I'll always love you forever saab mitte läila olla? Saab. Energiline on (jep, veel üks). Armastuse energia võib-olla ; )

Rootsi rahvalaul Uti vår hage (siin esitab The Real Group)
Volbrilaul Rootsis. Saab rootsikeelseid taimenimesid õppida, kes soovib. Ja lõpuks tuleb ikkagi õnn.

Rhys - Alice
Mõnusalt melanhoolne. Jutustav ühtlasi.

Herreys "Diggi-loo diggy-ley" Eurovisioonil
Sain siit teada, et nende nime hääldatakse HerREYS, mitte HERreys. Mu lemmikumaid eurolugusid läbi aegade. Ja seda, kuidas onud 40 aastat hiljem energiliselt karglevad, on tore vaadata. Koreograafia on imeline, ülikonnad ka (päris tõsiselt). Ja kingad on 40 aastat hiljem ikka kuldsed, sest nii ütleb laulusalm. 

Céline Dion "Hymne à l'amour" olüpiamängude avatseremoonial
Ma ilmselt ei mõista pooltki tähendust, mis Céline Dionil ja sellel laulul prantsuskeelses maailmas on, aga siiski jube efektne värk oli. Isegi see läbimärg klaver mõjub asja planeeritud osana. Olümpiamängude avatseremoonia oli üldse äge. Kohati üle vindi keeratud, nagu Eurovisiooni oleks vaadanud. Kõige rohkem meeldis, et asi toimus jõe ääres ja linna peal, mitte kusagil ülisuures hallis/staadionil.

Lõpuks reklaamin jätkuvalt aasta alguses loetud raamatut "Nii see kõlab", mis räägib muuhulgas sellest, kuidas inimese aju muusikat töötleb. 

Tauno Vahter "Elevandi üksildus"


Siin jookseb paralleelselt kaks lugu. Üks toimub tänapäeval ja räägib sellest, kuidas Eesti rikkamaid inimesi suurärimees Ralf Vessenberg tahab endale elevanti osta. Asja peab korda ajama tema parem käsi (jutustaja) Martin Fuks. Teine lugu leiab aset 1930-40ndate Eestis, seal on tegelasteks otseses mõttes väga kaalukas naine Aliide ja mõned inimesed, kes paksu naise imeinimesena rahvale näitamise pealt raha teenivad. 


Ausalt öelda olin juba leppimas sellega, et need kaks lugu pole omavahel seotud, aga raamatu lõpuosas siiski selgus, et on seotud. 

Stiil oli taunovahterlikult kerge ja arusaadav. Nalja tehti, aga seekord nii palju ei naernud kui Vahteri eelmisi raamatuid lugedes. 

Üks detail jäi silma, mis mulle uskumatu tundus. Ühes kohas kasutas Ralf Vessenbergi umbes 20-aastane tütar sõna tolmumantel. Näidake mulle 21. sajandil sündinud inimest, kes üldse teab, mis on tolmumantel. Ma ise (kaugetest 1980ndatest pärit) olen sõna küll kuulnud, aga käisin ka seletavast sõnaraamatust vaatamas, mis ta täpselt on. Mulle üldiselt tundub, et pole kuigi levinud sõna. Võib-olla alahindan tema levimust ja 21. sajandil sündinuid. 

(Maitea miks tuli praegu pähe kujutluspilt, kuidas Tauno Vahter satub misiganes põhjusel seda postitust lugema ja näeb, et ma närin mingi suvalise sõna kallal ja raamatu enda kohta suurt ei ütle. Ehk ta muheleks selle peale. Ma ei tunne teda, aga tundub muheleja tüüpi inimene.)

Aga seesama noor inimene, kes tolmumantlist rääkis, oli lahe tegelane tegelikult. Päris terava ütlemisega.

Hariv oli ka. Vahepeal olid peatükid, mis rääkisid näiteks (suurte) loomade (näitamise eesmärgil) pidamise ajaloost. Rändtsirkused, loomaaiad ja niukesed kohad. 

Vigu oli raamatus. Mitte ülipalju, aga nii palju, et hakkasin tähele panema.

Kaane eest kiidan, see on ju lilla!

Ei tule rohkem juttu kuidagi. Raamatu pealkiri meeldis. Annab ainest mõelda, kuidas täpselt ta sisuga seostub. Mitmel moel ma arvan.

See on jah hobune. Raamatus oli kurbnaljakas stseen,
kus proua Aliide ühe hobusega pikad jutud maha rääkis.


Samalt autorilt varem loetud :

Peter Høeg "Preili Smilla lumetaju"

"Preili Smilla lumetaju" on juba kaua olnud minu lemmikumaid raamatupealkirju. Tundub selline õrn ja romantiline. Aga on petlik. See pole mingi kaunis lugu. Krimilugu on. Ulmet ka ei välista.

Smilla on 37-aastane Kopenhaagenis elav naine, kelle isa taanlane ja ema inuiti päritolu. Esimesed eluaastad on Smilla elanud Gröönimaal, siis ema surma järel arstist isaga Taani tulnud. Lume ja jää kohta on tal laialdased teadmised, mis (osaliselt) pärinevad ilmselt piisavalt varasest lapsepõlvest, et seda võikski rohkem lumetajuks nimetada.

Lund lugeda on sama, mis kuulata muusikat. Kirjeldada, mida sa oled lugenud, tähendab seletada muusikat kirjalikult.

Raamat algab sellega, et Smilla naabripoiss Esajas on katuselt kukkumise tagajärjel surma saanud. Smilla usub, et juhtunu oli kuritegu. Kogu ülejäänud raamatu ta uuribki, mis juhtuda võis. Esajase loo tagant koorub välja üks suurem lugu.

Suht algusest hakkasin aduma, et see meenutab Stieg Larssoni "Lohetätoveeringuga tüdrukut". Tugev ebaharilik naistegelane ja tema ümber ülidetailne lugu. "Smilla" oli isegi keerulisem vist, "Lohetätoveeringuga tüdruku" puhul oli lugemise ajal lihtsam meeles hoida, mis toimub. ("Preili Smilla" on tegelikult varasem raamat kui "Lohetätoveeringuga tüdruku" 1. osa - üks ilmus 1992, teine 2005.)

Ma ei ole kunagi uskunud inimeste külmusse. Jäikusse küll, aga mitte külmusse. Elu olemus on soojus. Isegi vihkamine on soojus, mis on pööratud oma loomuliku suuna vastu.

Smilla meeldis, eriti raamatu esimese kolmandiku jooksul. Seal oli ka rohkem juttu tema lapsepõlve ja muu tausta kohta. Smilla oli terav kriit. See, kuidas raamatut jutustati pidi ehk ka lugejale seda peegeldama. See nimetatud deitailsus, niisiis. Kui Smilla kuhugi tuppa sisse astus, siis loeti kõik ette, mis seal toas ja millises asukohas oli. Lugejana oli tunne, et need kirjeldused on olulised, mitte niisama mingi ruumitäide, et kell oli seinal ja nii. 

Smilla oli lausa nii terav kriit, et kui ta lugu lahendades mingile järjekordsele asjale pihta sai (mingi väikse mõistatuse lahendas), siis ei kirjeldatud lugejale mõttekäiku, kuidas ta asjast aru sai. Ühel hetkel ta lihtsalt sai aru. Ütleme, et see pani ennast mitte kuigi terava kriidina tundma. 

Smillal oli kerge armuliin ka, aga see tundus pigem üleliigne ja tema loomusele mitteomane. 

Ma ei ole täiuslik. Mulle meeldivad rohkem lumi ja jää kui armastus. Mul on kergem tunda huvi matemaatika vastu kui armastada oma ligimesi.

Kõiki muid tegelasi oli raamatus ilmselgelt liiga palju. Algusest peale pidanuks hakkama üles kirjutama inimesi, keda mainiti. Tundus olevat eeldus, et lugeja mäletab kõiki, keda kordki mainitud. 

Raamatu kirjutamise eesmärk tundus olevat kanakitkumine Taani kui koloniaalriigiga. Kuidas Taani suhtub Gröönimaasse, kuidas teda ära kasutab, ära kasutanud on jms. 

Gröönimaast rääkivad osad olid ühed paremad kogu raamatus. Need olid mõnusalt hajusalt läbi raamatu pikitud. Ei saanud korraga liiga palju ega läinud tüütuks kultuuritutvustusjoruks. 

Stiil oli eriti raamatu esimeses kolmandikus vaimukas ja terav, sealt edasi läks lugu süngemaks ja stiil tavalisemaks. 

Võib-olla, et üks põhjustest, miks ma ise pole oma elu lastega piinanud, on see, et ma olen liiga palju mõelnud küsimuse üle, miks inimesed kaotavad julguse üksteisele otse silma vaadata.

Üldiselt soovitaks seda raamatut oma emakeeles lugeda. Võib ka võõrkeeles muidugi, kui on vastavas keeles suurepärane teadmine laevandusterminite, geoloogiaterminite ja maiteamis teadusterminite kohta. Ma lugesingi eesti keeles, inglise keeles poleks välja mänginud ma kardan. 

Seda raamatut ei ole lihtne lugeda. Peab keskenduma ja tähele panema, et piisavalt ree peal püsida, et suurest loost üldiseltki aru saada. Samas igav ei ole. Ja lõpus läheb suisa ulmeliseks kätte. Nõnda et lausa rohkem kui ühel põhjusel teda õhtul enne magamajäämist pigem ei loeks.


Läheb madalaimate skooride toppi.

Cale Dietrich / Sophie Gonzales "If this gets out"

 

Jällegi üks lugu muusikamaailma telgitagustest. Noh, vähemalt kirjade järgi. 

Saturday on 4-liikmeline poistebänd, maailmas väga edukas ja (peamiselt) tüdrukud armastavad ja kõik see värk. Bändi liikmed on Zach, Ruben, Angel ja Jon. Kaks esimest on kordamööda peatükkides jutustajad. Nemad kaks seetõttu, et nende vahel tekib ühel hetkel ka romantikaliin. 

Lisaks sellele liinile püüab raamat näidata, kuidas muusikatööstus tõesti ongi tööstus, kus luuakse muusikat, aga ka artiste. Artistid on tegelaskujud, keda inimesed mängivad, need ei ole inimesed ise. Noh, kogu see teema. Kuidas kõik käib tegelikult produktsioonifirmade taktikepi järgi ja see, mida artist ütleb (ja mida ta ei ütle), on talle ette kirjutatud. 

Mul kippusid Zach ja Ruben omavahel segi minema. Teisalt see nagu väga ei seganud, sama lugu ju läks edasi kogu aeg, ükskõik kumb parajasti jutustas. Neist kahest rohkem meeldis ehk hoopis kolmanda bändiliikme Angeliga seotud kõrvallugu. Kuigi ka see polnud midagi uut ega üllatavat. Bändimehe elu on raske ja inimesed kasutavad erinevaid vahendeid sellega toimetulekuks.

Kogu lugu ei seganud mind, aga eriti ei kottinud ka. Käis nagu mingi suhtedraama, aga see polnud kuigi dramaatiline. Suur osa tegevust toimus Euroopas tuuritamise ajal, aga see eriti silma ei paistnud. Vahepeal mainis, et oleme Amsterdamis või oleme Budapestis, aga see ei tulnud piisavalt esile, et  tekkinuks tunne kellegi Amsterdamis või Budapestis olekust. 

Lõpp läks kuidagi roosaks. Minu jaoks naiivsevõitu.

Levinud arvamuse kohaselt on raamatu näol tegemist One Directioni fan fictioniga või lihtsalt sellest orkestrist inspireeritud looga. Ei oska nõustuda ega vastu vaielda.

Raamat nagu mage supp - sööd ära ja halb ei ole, aga rõõmu ka eriti pole. Lurr. Süsteemi ei vaeva, lahkub kiirelt.

Vähe punkte sai kokku kuidagi. 

Pool punkti tuli sellest, et autorid
on naine ja mees.

Colm Tóibín "Long Island"

"Long Island" on järg raamatule "Brooklyn", kus Iiri tüdruk Eilis Lacey läheb 1950ndatel New Yorki elama. Järjeraamatus on möödunud paarkümmend aastat. Ühel päeval ilmub Eilisi ukse taha mees, kes väidab, et Eilisi mees Tony on tema naisele lapse teinud ja võtku Eilis ja Tony laps (kui ta sünnib) endale, sest mees teda enda majja ei taha. Eilis jällegi on kaljukindel, et tema ka last enda majja ei võta. Olles Tony käest kontrollinud, et kogu lugu tõele vastab, otsustab ta üle paarikümne aasta Iirimaale ema vaatama sõita. Suurem osa raamatu tegevusest toimubki Iiirimaal. 

See kirjeldus kõlab ilmselt nagu valus suhtedraama ja põhimõtteliselt võib öelda, et raamat ongi suhtedraama, aga enamasti mitte sel ülaltoodud teemal. 

Peategelased on Eilis, tema noorpõlvesõber Nancy ja Jim Farrell, kellega Eilisil paarikümmend aastat tagasi kerge romantikaliin oli. Hästi kirjutatud tegelased. Ilusti joonistus välja, milline inimene keegi on. Praegu mõtlen, et see on vist hea näide raamatust, kus mulle ükski tegelane just väga ei meeldinud, aga raamat ise meeldis. Saab küll nii kirjutada.

Tegelikult isegi kõrvaltegelased olid huvitavad. Näiteks Tony ema ja vend, kes raamatu algusosas üles astusid. Tahaks neist rohkem teada. 

Silma paistis see, et emotsioone ei kirjeldatud. Polnud midagi sellist, et Eilis sai mehe truudusetusest teada ja karjus ja nuttis ja mõtles et oo, see valu tapab mind. Kõik tundus ratsionaalne kogu aeg. Tegelane sai midagi teada, mis ilmselgelt pidi teda emotsionaalselt mõjutama, aga edasine jutt ei olnud tema tunnetest, vaid sellest, mida ta (näiliselt rahulikult) edasi tegi. 

Huvitav oli lugeda kogu aeg, ilmselt piisavalt meisterlikult kirjutatud. Võib-olla oli asi natuke ka selles, et tegelased olid raamatust "Brooklyn" juba tuttavad. Meeldis "Brooklyniga" tekkinud kontrast. Kui "Brooklyn" oli mõnevõrra muinasjutulaadne lugu, mis lõppes ka selles kohas, kus muinasjutud tavaliselt lõpevad, siis "Long Island" ütles kohe esimese lausega, et jama on majas.

Colm Tóibín tundub armastavat ristviitamist oma raamatute vahel. "Long Islandis" mainiti korduvalt Nora Websterit, kes on ühe teise Tóibíni raamatu peategelane. Mainiti ka läheduses asuvat Blackwateri-nimelist kohta, kus toimub raamatu "Blackwater lightship" tegevus. 

"Long Island" on arvatavasti üsna palju parem lugeda, kui "Brooklyn" eelnevalt läbi loetud on. 



Samalt autorilt varem loetud:

  • Brooklyn (ka eesti keelde tõlgitud)
  • The Blackwater lightship
  • Nora Webster

Tarjei Vesaas "Jääloss"


Siss ja Unn on kaks 11-aastast tüdrukut ühes Norra külas. Unn on sinna hiljuti kolinud, kui peale ema surma tädi juurde elama tuli. Algul hoiab Unn koolis teistest eemale, siis sõbruneb Sissiga. Ühel õhtul läheb Siss Unnile külla. Nad vaatavad fotoalbumeid ja räägivad, muuhulgas ütleb Unn, et tal on üks saladus. Järgmisel päeval kaob Unn ära. Kadumisega on seotud kose juurde külmaga tekkinud suur jääst moodustis (jääloss). Suur osa raamatust kirjeldab seda, kuidas Siss ennast peale Unni kadumist tunneb, mida selle tundega teeb ja tegemata jätab. Jääloss, muidugi, on sümbol, ilmselt rohkem kui ühes mõttes.

Raamat on väljakutset pakkuv. Mitut asja tahad lugedes teada saada, aga kas ka saad? Ega otse ei öelda. Mingi okas on, natuke häiriv on kogu aeg, meeleolu pigem rõhub. Meisterlikult tehtud, sest peategelasel Sissil on ka okas ja häiriv ja rõhuv tunne. Meelolu süvendavad looduse, talve ja pakase kirjeldused. Need panid minusuguse heameelest nihelema, ühtlasi hakkas endalgi lugedes nagu külm.* 

Palju tänu, tõlkija Henrik Sepamaa, et seda lugu eesti keeles lugeda sain. Olen jätkuvalt kindel, et eesti keeles on Norra loodusolude kirjeldamiseks olemas täpsemaid sõnu kui näiteks inglise keeles. (Aga see on mul ka veits kiiks vist.)

Hakkasin mõtlema, kas kuuma ka külmale sarnaselt raamatutes kirjeldatakse? Keegi on kusagil kõrbes lauspäikese käes päevi ja päevi? Ilmselt kirjeldatakse, aga kuna minu käsi haarab esimesena külmaraamatu järele, siis vist lihtsalt neid kõrbelugusid ei tea.

Kuigi raamat oli ainult 120 lehekülge paks ja väikeses Loomingu Raamatukogu formaadis, siis kõige kiiremini läbi ei saanud. Vahepeal tekkis mingi venimine, raamat avaldas justkui vastupanu. Kui mingi suvalise raamatu tõmbad sisse ja tõlgendad nagu tahad (sest enamasti on üks ilmselge tõlgendusviis), siis see raamat ei lasknud seda teha. Nagu torkivad karupüksid - kogu aeg pidi mõttes nihelema.

Sellest, mis ta praegu tundis, oleks ta tahtnud kellegagi rääkida – kuid ühtlasi tundis, et ta ei suudaks seda iialgi. 

Nõnda et kui tahta lugeda raamatut, mis pole nagu teised, siis see raamat kindlasti pole nagu teised. 



*Väga hea külmakirjeldus oli ka Lars Myttingi raamatus "The bell in the lake". Üsna alguses oli stseen, kus inimesed jõuluõhtul jääkülmas kirikus olid. Pani lugejal ka hambad plagisema. 

Becca Freeman "The Christmas orphans club"

Neli New Yorgis elavat (vist kusagil 25+) tegelast. Hannah on neist neljast päriselt orb, mistõttu on tema ümber koondunud teised jõuluorvud (ehk need, kellel jõulude ajal justkui midagi teha ega kusagil olla pole): Finn, kellel pole perega head suhted, Theo, multimiljonäride perepoeg, kelle peret ta lihtsalt ei huvita, ja Priya, kelle pere pole seda usku, et jõule tähistada. Jutustajad on vaheldumisi Hannah ja Finn.

Raamat hüppab ajas päris palju edasi-tagasi, rääkides olevikust ehk 2018. aasta (vist?) detsembrikuust, jõuludest 10 aastat tagasi, 8 aastat tagasi, 3 aastat tagasi jne. Muuhulgas saab minevikupeatükkidest teada, kuidas jõuluorbude grupp kujunes ja millised eri tegelaste suhted aegade jooksul olnud on.

Polnud eriti niuke raamat, millele sisu süvaanlüüsi tegema hakata, aga üldiselt niuke, mida oli enamasti päris kena lugeda. Eriti millegagi ei häirinud. (See on kõva sõna.) Jah, oli ettarvatavaid lauseid ja vastuseid dialoogides, aga samas oli lugu üldiselt korralikult kirja pandud. Lõpp küll läks pisut üle vindi (suured žestid), aga seda ikka juhtub. Eriti romantikažanris, kuhu Goodreads selle raamatu paigutab. Ma pigem sinna ei pane, rohkem on nagu romantikasugemetega üldine ilukirjandus.

Tegelased olid meeldivalt inimlikud. Nelja hulgast paistis kõige vähem välja Priya, aga raamatu lõpus oli ka hea selgitus miks. 

We're at dinner with the son of a billionnaire and someone who's f***ed Captain America. Meanwhile, here we are: an assistant, a struggling actor, and an internet columnist.

See raamat oli esimene koht, kus olen näinud seletatavat (lihtsa lahendusega) müsteeriumi, kuidas saab keegi lennujaamas kellelegi järele joosta suisa sellesse kohta, kus teine juba lennukisse minema hakkab (gate 27 to Los Angeles vms noh). Tuleb lihtsalt osta pilet suvalisele varsti väljuvale lennule, et turvakontrollist läbi saada. Loogiline ju. Kindlasti kõik need romantiliste komöödiate lennujaamajooksikud ostsid ka pileti, aga seda ei mainita ega näidata kunagi kusagil, lihtsalt jäetakse mulje, et lennujaam on suvaline läbijooksuhoov.

Raamatu autor on taaskord suunamudija. Becca Freeman on mingi kuulsa podcasti kaastegija või midagi.

Kardetavasti pole kauaks meelde jääv raamat, aga see tähendab ka, et pole negatiivselt meeldejääv.


Ethan Hawke "Ash Wednesday"

Selle raamatuga seoses juhtus selline asi, mida mul vist varem polegi juhtunud. 

Mul oli juba ammu olemas (viisakalt öeldes udust päritolu) e-raamat "A bright ray of darkness", mille autoriks Ethan Hawke. Tundus huvitav, sest peategelane on näitleja ja mõtlesin, et ehk on huvitav lugeda, kui pärisnäitleja kirjutab romaani näitleja elust. 

Hakkasin siis lugema. Algus oligi huvitav. Aga siis paar peatükki hiljem hakkas nagu hoopis teine teema. Olin küll natuke segaduses, aga mõtlesin et ah, ju ei pannud mingis kohas piisavalt tähele ja küllap nüüd hakati rääkima lugu sellest, kuidas peategelasest näitleja sai. Näitlejast tegelase nimi ka meeles polnud, palju seda raamatu alguses mainitigi. 

Loen ja loen, juba jõuan nii kaugele, et ainult üks peatükk ongi veel lugeda. Ei paista kusagilt tulevat kohta, kus kõik kokku sõlmitakse - kuidas see peategelasest mees lõpuks näitlejaks saab. Läksin siis raamatu arvustusi guugeldama - keegi pidi ju ometi veel leidma, et säärane ülesehitus veits kummaline on. Otsingute tulemusena leidsin, et see, mida lugenud olin, oli hoopis Ethan Hawke'i raamat "Ash Wednesday". Ehk et e-raamatu failis oli kokku pandud paar esimest peatükki raamatust "A bright ray of darkness" ja kolmas kuni viimane peatükk raamatust "Ash Wednesday". 

See pakkus mulle palju nalja. Mina ise pakkusin. Sain ju aru küll, et asi kahtlane on, aga lugesin muudkui edasi ja eeldasin, et ju kõik on õige. 

Läksin siis võtsin raamatukogust paberil "Ash Wednesday" ja lugesin need kaks esimest peatükki ka ära, mis e-raamatu failis puudu olid. Sisu muutus väga loogiliseks. 

"Ash Wednesday" peategelased on James (Jimmy) Heartsock, sõjaväelane, ja tema sõbratar Christy. Nad on ka kordamööda jutustajad. Teema on selles, et raamatu alguses on nad lahku läinud, aga siis justkui saavad jälle uuesti kokku, aga kas see ikka on kõige õigem mõte? Ühesõnaga üks paar, nende omavahelised suhted, aga ka eelnev elu, mis loomulikult olevikku mõjutab.

Ei meeldinud mulle see raamat eriti.

Sisu mõttes võib vist öelda, et oli realistlikult ameerikalik. Aga 21. sajandi reaalsus Ameerikas... noh, ütleme, et Euroopas on mitmed asjad paremini. Ühesõnaga sellega mind ei võlunud. (Aga vist polnudki eesmärk võluda, vaid realistlik olla. Paraku realistlik = masendav.)

Mulle reeglina ei istu, kui tunnen, et lugejat üritatakse tegelase eluloodetailidega šokeerida. Kirjanik ilmselt on mõelnud, et tegelane muutub huvitavaks tegelaseks, kui tema kohta obskuurseid asju välja tuua. Mõnikord see ehk töötab nii, siin pigem ei töötanud. Aga prooviti mitu korda.

Tegelased rääkisid palju, st dialoogi (või monoloogi) oli palju ja korraga väga pikalt. Tundus, et Hawke üritas Richard Linklaterit (kelle filmides ta ise korduvalt väga hästi mänginud on) teha. Noh, see valem, et tegelased hakkavad lambil hetkel mingit suht lambikat diipi juttu ajama. Linklateril töötas hästi, siin läks enamasti liiga pikaks ja muutus tüütuks.

I was hell bent on spending the rest of my life figuring out a new, more accurate definition for being male. I didn’t want to be a monk or an outlaw. There had to be a middle way.

Raamatu üldises stiilis oli midagi ebameeldivust (ehk suisa ärevust?) tekitavat. Kogu aeg oli selline tunne, et tegelased justkui põgenevad ja kohe-kohe juhtub nendega midagi halba. Ju oligi nii mõeldud? David Lynchi film "Wild at heart" tuli meelde. (Aga too mulle meeldis, vähemalt kunagi.)

Mõne koha peal paistis läbi, et raamatu autoriks on (keskealine) mees. Andestage kasti ajamise eest, aga kui sõna p***y on juba oma 10 korda ette tulnud ja raamat pole veel poole pealgi, siis natuke hakkab tunduma, et kellelgi on kinnisidee. Teine asi (varemgi täheldatud) on see, kuidas meeste kirjutatud naistegelased jäävad kohati veits kaugeks. "Ash Wednesday" peatükid, kus Christy mina-vormis rääkis, olid niukesed... Teised peatükid olid paremad.

Aga lõpp oli põhimõtteliselt vist õnnelik nagu.

See raamat, mida algselt lugeda tahtsin, "A bright ray of darkness", tuleb muide kohe eesti keeles välja, "Särav pimedusekiir" nimeks.



Olümpiabingo : tulemus

Mõte oli selles, et tabelis olid kõik riigid, mis on olümpiamänge korraldanud (+ paar lisaruutu).

Eks mul olnud ju algselt plaan täita seda juuli, augusti ja septembri jooksul. Aga kui kolm kuud läbi sai, oli kogu ruudustiku täissaamisest ainult mingi neli ruutu vist puudu. Võtsin lisaaega kõigi ruutude ära linnutamiseks. Läks veel umbes kuu.

Kui ainult ühte raamatut neist kõigist lugeda, siis ehk Priscilla Morrise "Black butterflies". Ja kui ühte mitte lugeda, siis C. Cheni "Meister : enese leidmise teekond". 

Banana Yoshimoto "The premonition"


Minu tähelepanu tõmbas eelkõige kaanekujundus. Need värvid ja see, kuidas lilla osa valguse käes helendab. Kaunis. Sellepärast võtsingi just selle raamatu, mitte tema kõrval riiulis olnud sama autori kuulsama loo "Köök", mis on eesti keeldegi tõlgitud. Seest on ka ilus raamat - pole liialt tihedat teksti ühe lehekülje peal.

Peategelane Yayoi on tüdruk. (Kuivõrd ma pole jaapani nimedega eriti kursis ja peale vaadates enamasti vahet ei tee, siis olgu öeldud.) Tal on vanemad ja vend Tetsuo, lisaks tädi Yukino. Yukinot peetakse pigem ekstsentriliseks: ta käitub kohati arusaamatult, ütleb kummalisi lauseid, elab üksi üsna eraldatud majas. Tihti teda ei mõisteta, aga Yayoi tunneb, et mõistab. Ühtlasi on tüdrukul tunne, et tema lapsepõlves on olnud mingi oluline sündmus, mille ta on unustanud. Raamatu jooksul hakkab talle vaikselt meelde tulema, mis see oli.

Algus oli väga hea - tädi Yukino tegelane tehti nii huvitavaks, mõtlesid, mis värk temaga on siis. Oli jah üks värk, aga see minu jaoks ei seletanud sellist karakterit. Suurema osa raamatust oli Yukino kadunud tegelikult. 

Yayoi hängis tädi majas, vahepeal tuli tema vend Tetsuo sinna, siis nad reisisid ühte teise kohta, tulid tagasi. Päris raske midagi öelda, ilma et sisu suurt teemat reedaks. Ehk vaid nii palju, et sisus on teemasid, mis mitme lugeja jaoks ilmselt mingeid piire ületavad. Või mitte. Oleneb, kuidas vaadata. 

To me, Masahiko seemed to have been taken captive by a dream in which my aunt happened to appear. I wondered whether he'd ever make it out. But maybe that was what people called happiness.

Üritan ilmselt taas jaapani kirjandust mingisse kasti ajada, aga mis teha, tulevad mõtted. Nimelt mulle tundub, et jaapani kultuuris on raamat midagi natuke erilisemat kui siin (lääne pool), vahest lausa midagi kergelt müstilist? Et kui kirjutad raamatu (räägid lugu), siis see peab olema mõnevõrra salapärane, tavaelu ja -mõtlemise piiridest väljuv. Kuigi selles raamatus polnud lõpuks midagi üleloomulikku, oli mul suurem osa lugemise ajast tunne et on.

Eelnevaga seondub ka see, et keelele pööratakse erilist tähelepanu. Isegi kui sisu on kole, peab lugeda olema ilus. Või midagi sellist. Seda raamatut oli ka ilus lugeda.

See on vana raamat juba tegelikult, esmailmunud 1988. aastal. 


Jenny Mustard "Okay days"

Juba kümnes kuu raamat. Mõtlen, kas ka viimane, sest kaks, mis valikus järel, on mahult hiiglased. 

Sam(anta) on 28-aastane, rootslane tegelikult, aga talle meeldib Londonis rohkem olla ja töötada. Luc(as), 27-aastane, on alati Londonis elanud, õppinud midagi inseneeriavaldkonnast, aga pole sel teemal sobivat tööd leidnud ja töötab riidepoes. Tegelikult tunnevad nad üksteist juba oma 10 aastat (sest ajast, kui Sam hilisteismelisena Londonis sugulast külastades mingil peol temaga tutvus), aga pole vahepeal suhelnud. Raamat räägib nende lugu vaheldumisi mõlema vaatenurgast.

Avalauseks ju kaunis intrigeeriv?

Lühidalt: see on selline raamat, millesarnaseid praeguseks palju on tekkinud. Möödunud sajandi lõpuaastail sündinud paar, kes on õnnelikult paar, siis ilmnevad mingid ületamatud põhjused, mis nende koosolemise välistavad, siis ollakse lahus, aga leitakse, et lahus olla on ka raske, sest üksteisega suhestumine on siiski nii õige, et tahaks olla koos. 

Seega kui oled mõnda noist raamatuist juba lugenud, siis "Okay days" ei üllata. Esilekerkivad probleemid on ootuspärased. Samas ma ei väida, et nad halvad raamatud oleks. Minu meelest võivad mitu inimest vabalt samast/sarnasest asjast raamatu kirjutada. Lugeja asi on, kas ta neid kõiki lugeda tahab. 

See raamat oli ilmselgelt kirjutatud. Polnud see, et üllitasin raamatu, sest ei saanud muudmoodi. Oli see, et kirjutasin raamatu, sest see oli midagi, mida tahtsin elus teha/proovida. Samas sisu oli, asi oli läbimõeldud. Läbimõeldus väljendus hästi selle kaudu, kuidas oli kirjutatud. Seda, et iga 21. sajandi naiskirjaniku raamat on feministlik teos, ei maksa vist enam mainidagi.

Jenny Mustard on ise ka rootslane ja suur suunamudija tegelikult. Vaatasin tema Instagrami kanalit ja mõtlesin, et sealt jääv mulje klapib küll selle raamatu stiiliga. Mingi külm(?) esteetilisus paistab domineerivat. Chloe Ashby ütleb tagakaanel, et see raamat on both warm and affectionate and coolly detached. Põhimõtteliselt jah, lihtsalt see viimane ehk rohkem.

Sotsiaalmeediakanalite nimed olid raamatus mingil põhjusel läbivalt väikse algustähega kirjutatud. Inglise keeles muidu pole ju nii? Ikka Instagram ju, mitte instagram. Mõtlesin, kas siin võis olla asjal mingi tagamõte, mõeldes, et autori jaoks on sotsiaalmeedia näol tegemist sisuliselt töökeskkonnaga.

Seesama mainitud coolly detached oli arvatavasti see, mis suurema osa raamatu jooksul tekitas tunde, et võin nende tegelaste kohta küll lugeda, aga ega ma neist suuremat hooli. Raamatu lõpus, kui asjad pingelisemaks läksid, kottis natuke rohkem, aga algusepoole mõtlesin küll, kas nad ikka meeldivad mulle. 

Oo, ja Põhjamaade autorile kohaselt oli raamatus ka koht, kus paari kehavedelikku kirjeldati. Vaimustav. Ma ei nautinud seda.



Peaaegu.

Chao-Hsiu Chen "Meister : enese leidmise teekond"

Raamat on sellest, kuidas meister võtab õpipoisi ja rändab temaga ringi ja õpetab poisile kõiksugu tarkust, elutarkust muidugi peamiselt. 

Mul oli vaja Hiinaga seonduvat raamatut. Võtsin algul "Minu Hiina", aga selle stiil esimestest lehekülgedest peale ei sobinud. Kuivõrd mulle on ikka tundunud, et aasia vanasõnades suudetakse asju napilt ja lihtsalt aga tabavalt öelda, mõtlesin, et võtaks siis mõne niukese diibi raamatu. "Meister : enese leidmise teekond" on diipide pealkirjade hulgas kahtlemata esirinnas.

Olles raamatusse sisse vaadanud, lootsin, et see saab olema piisavalt minimalistlik, et ärritada vähem kui sarnase sisuga "Alkeemik" (Coelho kuulus olen-nii-sügavmõtteline lugu). Nii ka läks: see ei ärritanud, aga see ka üldse ei kottinud. Minimalistlik oli küll, aga siin oli lõpuks nagu liiga vähe sõnu vist.

Üllatav oli tiitellehelt leida, et raamat on inglise keelest tõlgitud, aga natuke otsides tekkis mulje, et ta ongi originaalis inglise keeles. Ühtlasi leidsin, et autor on üles kasvanud hoopis Taiwanil.

Kõige rohkem meeldis füüsiline raamat ise: kõvad kaaned, ilus kujundus, lihtsad mustvalged illustratsioonid (autori enda omad), suure reavahega tekst.



Toon Tellegen "Siili igatsus"


Lugesin "Siili igatsuse" kohta kunagi suvel ajalehest väikest tutvustust. Selle põhjal otsustasin, et mulle saab see raamat meeldima, sest siil tundus tüübina, keda võiksin mõista (ülemõtleja). Päriselt seda lugedes pidin paraku tõdema, et meeldis ikka väga vähe. 

Ametlik tutvustus on selline: 

Siil tunneb end üksildasena. Ühel päeval otsustab ta kutsuda külla kõik loomad, keda ta tunneb. Samas aga kohutab teda see mõte, sest mis siis, kui külla tulnud elevant peaks jälle lambi otsas kõlkuma hakkama ja läbi laua põrandale kukkuma? Ja kui tuleb konn, kas tema hakkab jälle kõigest ja kõigist üle krooksuma? Külaskäigu juures võib nii palju untsu minna!

Siil ei suuda otsustada, kas olla üksi või jääda lootma ootamatu külaskäigu peale.


Viga on endas, nagu ikka. Ma eeldasin. Lehest loetu ja selle tutvustuse põhjal tundus, et tegemist on kõige paremat sorti lasteraamatuga, mis töötab ühest küljest lasteraamatuna, aga teisalt ka täiskasvanu jaoks, kes võib ridade vahelt igasugust vilusoohviat ja elutarkust välja lugeda. Õnnetuseks polnud minu jaoks kumbagi. 

Kui siil kohe raamatu alguses kirja kirjutamisega ära oli tegelenud, hakkas ta ette kujutama, kuidas siis oleks, kui erinevad loomad külla tuleks. Kui jõehobu tuleks, kui herilane tuleks, kui elevant tuleks. Ja nii peatükist peatükki. Loodad ja ootad, et asi kuhugi areneb, aga algab järgmine peatükk ja jälle võetakse ette järgmine loom, kes potentsiaalselt külla võiks tulla, näiteks kaamel või surikaat. Ilmselt tarkus oli peidetud kuhugi sinna, et loomi on väga erinevaid, nende käitumine erinev jne. Ja muidugi see, et siil ise on loom, kellel on okkad. Ja okkad pole ju mõistujutus kunagi niisama okkad.

Lugesin läbi, sest ainult 150 lehekülge väikses formaadis ja kõik leheküljed polnud ülevalt alla täis, aga üldiselt oli tüütu. Lõpuks jäi siil talveunne.


Tellimine: Postitused (Atom)