Peategelane Yayoi on tüdruk. (Kuivõrd ma pole jaapani nimedega eriti kursis ja peale vaadates enamasti vahet ei tee, siis olgu öeldud.) Tal on vanemad ja vend Tetsuo, lisaks tädi Yukino. Yukinot peetakse pigem ekstsentriliseks: ta käitub kohati arusaamatult, ütleb kummalisi lauseid, elab üksi üsna eraldatud majas. Tihti teda ei mõisteta, aga Yayoi tunneb, et mõistab. Ühtlasi on tüdrukul tunne, et tema lapsepõlves on olnud mingi oluline sündmus, mille ta on unustanud. Raamatu jooksul hakkab talle vaikselt meelde tulema, mis see oli.
Algus oli väga hea - tädi Yukino tegelane tehti nii huvitavaks, mõtlesid, mis värk temaga on siis. Oli jah üks värk, aga see minu jaoks ei seletanud sellist karakterit. Suurema osa raamatust oli Yukino kadunud tegelikult.
Yayoi hängis tädi majas, vahepeal tuli tema vend Tetsuo sinna, siis nad reisisid ühte teise kohta, tulid tagasi. Päris raske midagi öelda, ilma et sisu suurt teemat reedaks. Ehk vaid nii palju, et sisus on teemasid, mis mitme lugeja jaoks ilmselt mingeid piire ületavad. Või mitte. Oleneb, kuidas vaadata.
To me, Masahiko seemed to have been taken captive by a dream in which my aunt happened to appear. I wondered whether he'd ever make it out. But maybe that was what people called happiness.
Üritan ilmselt taas jaapani kirjandust mingisse kasti ajada, aga mis teha, tulevad mõtted. Nimelt mulle tundub, et jaapani kultuuris on raamat midagi natuke erilisemat kui siin (lääne pool), vahest lausa midagi kergelt müstilist? Et kui kirjutad raamatu (räägid lugu), siis see peab olema mõnevõrra salapärane, tavaelu ja -mõtlemise piiridest väljuv. Kuigi selles raamatus polnud lõpuks midagi üleloomulikku, oli mul suurem osa lugemise ajast tunne et on.
Eelnevaga seondub ka see, et keelele pööratakse erilist tähelepanu. Isegi kui sisu on kole, peab lugeda olema ilus. Või midagi sellist. Seda raamatut oli ka ilus lugeda.
See on vana raamat juba tegelikult, esmailmunud 1988. aastal.
