Otse põhisisu juurde

Colm Tóibín "Long Island"

"Long Island" on järg raamatule "Brooklyn", kus Iiri tüdruk Eilis Lacey läheb 1950ndatel New Yorki elama. Järjeraamatus on möödunud paarkümmend aastat. Ühel päeval ilmub Eilisi ukse taha mees, kes väidab, et Eilisi mees Tony on tema naisele lapse teinud ja võtku Eilis ja Tony laps (kui ta sünnib) endale, sest mees teda enda majja ei taha. Eilis jällegi on kaljukindel, et tema ka last enda majja ei võta. Olles Tony käest kontrollinud, et kogu lugu tõele vastab, otsustab ta üle paarikümne aasta Iirimaale ema vaatama sõita. Suurem osa raamatu tegevusest toimubki Iiirimaal. 

See kirjeldus kõlab ilmselt nagu valus suhtedraama ja põhimõtteliselt võib öelda, et raamat ongi suhtedraama, aga enamasti mitte sel ülaltoodud teemal. 

Peategelased on Eilis, tema noorpõlvesõber Nancy ja Jim Farrell, kellega Eilisil paarikümmend aastat tagasi kerge romantikaliin oli. Hästi kirjutatud tegelased. Ilusti joonistus välja, milline inimene keegi on. Praegu mõtlen, et see on vist hea näide raamatust, kus mulle ükski tegelane just väga ei meeldinud, aga raamat ise meeldis. Saab küll nii kirjutada.

Tegelikult isegi kõrvaltegelased olid huvitavad. Näiteks Tony ema ja vend, kes raamatu algusosas üles astusid. Tahaks neist rohkem teada. 

Silma paistis see, et emotsioone ei kirjeldatud. Polnud midagi sellist, et Eilis sai mehe truudusetusest teada ja karjus ja nuttis ja mõtles et oo, see valu tapab mind. Kõik tundus ratsionaalne kogu aeg. Tegelane sai midagi teada, mis ilmselgelt pidi teda emotsionaalselt mõjutama, aga edasine jutt ei olnud tema tunnetest, vaid sellest, mida ta (näiliselt rahulikult) edasi tegi. 

Huvitav oli lugeda kogu aeg, ilmselt piisavalt meisterlikult kirjutatud. Võib-olla oli asi natuke ka selles, et tegelased olid raamatust "Brooklyn" juba tuttavad. Meeldis "Brooklyniga" tekkinud kontrast. Kui "Brooklyn" oli mõnevõrra muinasjutulaadne lugu, mis lõppes ka selles kohas, kus muinasjutud tavaliselt lõpevad, siis "Long Island" ütles kohe esimese lausega, et jama on majas.

Colm Tóibín tundub armastavat ristviitamist oma raamatute vahel. "Long Islandis" mainiti korduvalt Nora Websterit, kes on ühe teise Tóibíni raamatu peategelane. Mainiti ka läheduses asuvat Blackwateri-nimelist kohta, kus toimub raamatu "Blackwater lightship" tegevus. 

"Long Island" on arvatavasti üsna palju parem lugeda, kui "Brooklyn" eelnevalt läbi loetud on. 



Samalt autorilt varem loetud:

  • Brooklyn (ka eesti keelde tõlgitud)
  • The Blackwater lightship
  • Nora Webster

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...
Postita kommentaar
Loe edasi »