Selle raamatuga seoses juhtus selline asi, mida mul vist varem polegi juhtunud.
Mul oli juba ammu olemas (viisakalt öeldes udust päritolu) e-raamat "A bright ray of darkness", mille autoriks Ethan Hawke. Tundus huvitav, sest peategelane on näitleja ja mõtlesin, et ehk on huvitav lugeda, kui pärisnäitleja kirjutab romaani näitleja elust.
Hakkasin siis lugema. Algus oligi huvitav. Aga siis paar peatükki hiljem hakkas nagu hoopis teine teema. Olin küll natuke segaduses, aga mõtlesin et ah, ju ei pannud mingis kohas piisavalt tähele ja küllap nüüd hakati rääkima lugu sellest, kuidas peategelasest näitleja sai. Näitlejast tegelase nimi ka meeles polnud, palju seda raamatu alguses mainitigi.
Loen ja loen, juba jõuan nii kaugele, et ainult üks peatükk ongi veel lugeda. Ei paista kusagilt tulevat kohta, kus kõik kokku sõlmitakse - kuidas see peategelasest mees lõpuks näitlejaks saab. Läksin siis raamatu arvustusi guugeldama - keegi pidi ju ometi veel leidma, et säärane ülesehitus veits kummaline on. Otsingute tulemusena leidsin, et see, mida lugenud olin, oli hoopis Ethan Hawke'i raamat "Ash Wednesday". Ehk et e-raamatu failis oli kokku pandud paar esimest peatükki raamatust "A bright ray of darkness" ja kolmas kuni viimane peatükk raamatust "Ash Wednesday".
See pakkus mulle palju nalja. Mina ise pakkusin. Sain ju aru küll, et asi kahtlane on, aga lugesin muudkui edasi ja eeldasin, et ju kõik on õige.
Läksin siis võtsin raamatukogust paberil "Ash Wednesday" ja lugesin need kaks esimest peatükki ka ära, mis e-raamatu failis puudu olid. Sisu muutus väga loogiliseks.
"Ash Wednesday" peategelased on James (Jimmy) Heartsock, sõjaväelane, ja tema sõbratar Christy. Nad on ka kordamööda jutustajad. Teema on selles, et raamatu alguses on nad lahku läinud, aga siis justkui saavad jälle uuesti kokku, aga kas see ikka on kõige õigem mõte? Ühesõnaga üks paar, nende omavahelised suhted, aga ka eelnev elu, mis loomulikult olevikku mõjutab.
Ei meeldinud mulle see raamat eriti.
Sisu mõttes võib vist öelda, et oli realistlikult ameerikalik. Aga 21. sajandi reaalsus Ameerikas... noh, ütleme, et Euroopas on mitmed asjad paremini. Ühesõnaga sellega mind ei võlunud. (Aga vist polnudki eesmärk võluda, vaid realistlik olla. Paraku realistlik = masendav.)
Mulle reeglina ei istu, kui tunnen, et lugejat üritatakse tegelase eluloodetailidega šokeerida. Kirjanik ilmselt on mõelnud, et tegelane muutub huvitavaks tegelaseks, kui tema kohta obskuurseid asju välja tuua. Mõnikord see ehk töötab nii, siin pigem ei töötanud. Aga prooviti mitu korda.
Tegelased rääkisid palju, st dialoogi (või monoloogi) oli palju ja korraga väga pikalt. Tundus, et Hawke üritas Richard Linklaterit (kelle filmides ta ise korduvalt väga hästi mänginud on) teha. Noh, see valem, et tegelased hakkavad lambil hetkel mingit suht lambikat diipi juttu ajama. Linklateril töötas hästi, siin läks enamasti liiga pikaks ja muutus tüütuks.
I was hell bent on spending the rest of my life figuring out a new, more accurate definition for being male. I didn’t want to be a monk or an outlaw. There had to be a middle way.
Raamatu üldises stiilis oli midagi ebameeldivust (ehk suisa ärevust?) tekitavat. Kogu aeg oli selline tunne, et tegelased justkui põgenevad ja kohe-kohe juhtub nendega midagi halba. Ju oligi nii mõeldud? David Lynchi film "Wild at heart" tuli meelde. (Aga too mulle meeldis, vähemalt kunagi.)
Mõne koha peal paistis läbi, et raamatu autoriks on (keskealine) mees. Andestage kasti ajamise eest, aga kui sõna p***y on juba oma 10 korda ette tulnud ja raamat pole veel poole pealgi, siis natuke hakkab tunduma, et kellelgi on kinnisidee. Teine asi (varemgi täheldatud) on see, kuidas meeste kirjutatud naistegelased jäävad kohati veits kaugeks. "Ash Wednesday" peatükid, kus Christy mina-vormis rääkis, olid niukesed... Teised peatükid olid paremad.
Aga lõpp oli põhimõtteliselt vist õnnelik nagu.
See raamat, mida algselt lugeda tahtsin, "A bright ray of darkness", tuleb muide kohe eesti keeles välja, "Särav pimedusekiir" nimeks.
