Juba kümnes kuu raamat. Mõtlen, kas ka viimane, sest kaks, mis valikus järel, on mahult hiiglased.
Sam(anta) on 28-aastane, rootslane tegelikult, aga talle meeldib Londonis rohkem olla ja töötada. Luc(as), 27-aastane, on alati Londonis elanud, õppinud midagi inseneeriavaldkonnast, aga pole sel teemal sobivat tööd leidnud ja töötab riidepoes. Tegelikult tunnevad nad üksteist juba oma 10 aastat (sest ajast, kui Sam hilisteismelisena Londonis sugulast külastades mingil peol temaga tutvus), aga pole vahepeal suhelnud. Raamat räägib nende lugu vaheldumisi mõlema vaatenurgast.
 |
| Avalauseks ju kaunis intrigeeriv? |
Lühidalt: see on selline raamat, millesarnaseid praeguseks palju on tekkinud. Möödunud sajandi lõpuaastail sündinud paar, kes on õnnelikult paar, siis ilmnevad mingid ületamatud põhjused, mis nende koosolemise välistavad, siis ollakse lahus, aga leitakse, et lahus olla on ka raske, sest üksteisega suhestumine on siiski nii õige, et tahaks olla koos.
Seega kui oled mõnda noist raamatuist juba lugenud, siis "Okay days" ei üllata. Esilekerkivad probleemid on ootuspärased. Samas ma ei väida, et nad halvad raamatud oleks. Minu meelest võivad mitu inimest vabalt samast/sarnasest asjast raamatu kirjutada. Lugeja asi on, kas ta neid kõiki lugeda tahab.
See raamat oli ilmselgelt kirjutatud. Polnud see, et üllitasin raamatu, sest ei saanud muudmoodi. Oli see, et kirjutasin raamatu, sest see oli midagi, mida tahtsin elus teha/proovida. Samas sisu oli, asi oli läbimõeldud. Läbimõeldus väljendus hästi selle kaudu, kuidas oli kirjutatud. Seda, et iga 21. sajandi naiskirjaniku raamat on feministlik teos, ei maksa vist enam mainidagi.
Jenny Mustard on ise ka rootslane ja suur suunamudija tegelikult. Vaatasin tema Instagrami kanalit ja mõtlesin, et sealt jääv mulje klapib küll selle raamatu stiiliga. Mingi külm(?) esteetilisus paistab domineerivat. Chloe Ashby ütleb tagakaanel, et see raamat on both warm and affectionate and coolly detached. Põhimõtteliselt jah, lihtsalt see viimane ehk rohkem.
Sotsiaalmeediakanalite nimed olid raamatus mingil põhjusel läbivalt väikse algustähega kirjutatud. Inglise keeles muidu pole ju nii? Ikka Instagram ju, mitte instagram. Mõtlesin, kas siin võis olla asjal mingi tagamõte, mõeldes, et autori jaoks on sotsiaalmeedia näol tegemist sisuliselt töökeskkonnaga.
Seesama mainitud coolly detached oli arvatavasti see, mis suurema osa raamatu jooksul tekitas tunde, et võin nende tegelaste kohta küll lugeda, aga ega ma neist suuremat hooli. Raamatu lõpus, kui asjad pingelisemaks läksid, kottis natuke rohkem, aga algusepoole mõtlesin küll, kas nad ikka meeldivad mulle.
Oo, ja Põhjamaade autorile kohaselt oli raamatus ka koht, kus paari kehavedelikku kirjeldati. Vaimustav. Ma ei nautinud seda.
