Otse põhisisu juurde

Juuuuubel

Nädala eest tähistas Truffe kirjanurk oma 10.sünnipäeva. Sel puhul sai ta uhke märgi rinda (vt parempoolsest tulbast). Lisaks koostasin allpool oleva pildikese, mis sisaldab ühte mõtet iga täitunud aasta jaanuarikuust. (Kes tahab suuremat ja teravamat pilti, saab pildi peale vajutada.)


Mis teema on arooniatega? Aroonia, see on midagi sõnulseletamatut. Midagi sellist, mida polegi mõtet öelda. Aga kui see öeldud saab (ja küll on suur soov, et saaks), siis on ütlejal hea meel ja lugejal/kuuljal naeratamapanev aroonia mekk suus. Eriti aroonilise jutu puhul läheb keel lillaks ja tekib tunne, nagu oleks mingeid kahtlaseid marju söönud - pea sumiseb, kulmud kerkivad ja hääl hakkab üles-alla jõnksuma. Aroonia on nagu õnn- see pole eesmärk vaid eluviis!

Kommentaarid

  1. Palju õnne! Kas 19. jaanuaril tegid selles blogis oma esimese postituse?
    Kui vanaks eelmine blogi elas?

    VastaKustuta
  2. "Neiu, teil on julget pealehakkamist! A’ miks ka mitte! Noorus... usk enesesse... Noh, tubli! Kui raskeks läheb – toetame. Igatahes!"

    Palju õnne! Siia on öösiti hea tulla lugema.

    tk.

    VastaKustuta
  3. Mkm. Tegelikult tegin 12.jaanuaril 2006 esimese postituse Truffe kirjanurga nimelises blogis. Tollal oli see jah mitte blogspotis vaid mis too eelmine koht oligi. Aga kui blogspotti kolisin, siis tõin kõik vanad postitused ka siia kaasa. Nii et varem kui jaanuaris 2006 pole kusagil midagi olnud.

    VastaKustuta
  4. Hm...see "Neiu, teil on julget pealehakkamist..." on "Mehed ei nuta" või midagi sellist?

    Õnnitluste eest tänan! Ja hea kuulda, et sa oled ikka veel öökull. Mina olen 8st 5ni tööpäevade poolt päris ära rikutud, südaööni üleval olla on ka kunsttükk.

    VastaKustuta
  5. "Aroonia, see on midagi sõnulseletamatut. Midagi sellist, mida polegi mõtet celda." oleks järgmise juubelipostituse sildi teksti kandidaat, mu meeleest.

    VastaKustuta
  6. Oleks. Kuid kui see on aroonia, on seda siis mõtet öelda? :D

    VastaKustuta
  7. Aroonialt libises mu mõte kohe "mustikasse ***" ... ha-haa :D

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...