Otse põhisisu juurde

Kuninglikud vaated 2015

See on midagi minu (ja kui soovid, siis ka sinu) sisemisele harakale. Kuna üks lehekülg tegi väga põhjalikke kokkuvõtteid kuninglike naiste 2015.aasta rõivastumisest*, siis oli lihtne sealt mu jaoks silmapaistvad tualetid välja korjata. Silmapaistjad saavad nüüd pärjatud. Sest see on väga oluline (ütle, et sina ei tee inimeste kohta järeldusi selle põhjal, mis neil seljas on).

Parim pükskostüüm
See on Hispaania kuninganna.
Must pükskostüüm on power suit.

Parim lihtsalt kostüüm
See on Taani kuninganna ilusat värvi
kostüümis, mille jakk on väga kauni lõikega.

Parim printsessikas
On ju.

 Parim roosas
Taani kroonprintsess Mary.

 Parim punases
See kleidiga on Belgia kuninganna ja
mulle väga meeldivad sihukese
lõikega kleidid.

 Parim valges
Elizabeth II  noorima poja
abikaasa Sophie.

Parim lillas
(sest lilla kui minu lemmik olgu alati esindatud)
Maitea, on ta nüüd lilla või roosa, aga istub ju hästi!
Pildilolija on Hollandi kuninganna.

Parim rohelises
Julge. Lõbus.

Parim mustas
 Must saab olla ka mittedramaatiline.

Parim saadik
Hollandi kuninganna kandis riigivisiidil Hiinas
ilmselgelt Van Goghist inspireeritud kleiti.

Parim mantel
Norra kroonprintsess elegantses mantlikeses.

Parim lapseootajate kategoorias
Rootsi printsess Madeleine paar päeva enne poja sündi.
Mees on see tema mees.


Parim sädeleja
Rootsi kroonprintsess Victoria ühes oma sädelevatest
kleitidest. Neid oli tal aasta jooksul vähemalt kolm
ja kõigis õnnestus tal välja näha absoluutselt
palju parem kui mõni juudi jõulupuu.

Parim Nobelitelt
(sest siin rootslased tagasi ei hoia)
Ka hall on värv.

Parim julgeja
Maitea, tundub kuidagi julge. Meenutab jazzi-ajastut
(mis on täitsa sobiv, sest tegemist oli USA visiidiga).

 Parim suhtlus tikanditega
Kingad ja kindad on ka ägedat värvi.
Parim koostöö lilledega
See on Elizabeth II lapselaps printsess Beatrice.
Siin ma vist pole veel öelnud, et pikkade varrukatega
kleidid mulle meeldivad.

Parim tore lihtne kleit
Seda ma tahaksin päriselt endale. Nii lahedad varrukad ja ilus värv ja muidu
hea lõige.

* rõivastumine võiks ju tähendada ka r(R?)õivaks muutumist, mis omakorda võiks tähendada ka abiellumist mõne Rõiva-nimelise isikuga või Rõiva-nimelise isiku moodi käituma hakkamist
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

"Võrguteooria : David Foster Wallace tennisest"

David Foster Wallace (1962-2008) oli kirjanik tegelikult. Romaane kirjutas jm ilukirjandust. Aga ta mängis noorena täitsa mingil tasemel ka tennist ja oli täiskasvanuna suur tennisefänn. Mistõttu ta sellest spordialast ka mõningaid arvamusavaldusi kirjutas. Kogumikus räägib Wallace muuhulgas oma seiklustest noortennisistina, sellest, milline rahaliigutamine ja kommertslik etendus tennises toimub (US Openi näitel) ja kuidas süsteem soosib tugevamaid mängijaid. Wallace räägib 90ndate ja 21. sajandi alguse tennisest, aga see, mida ta kirjeldab, ei mõju aegunult. Tuleb tõdeda, et süsteem on üsna jäik ja palju pole muutunud. Samas mõtlesin, mis temaga juhtuks, kui ta praegu kirjutaks teksti, kus kommenteerib näiteks mängijate väljanägemist/riietust, nende nimesid (nimetab ATP maailma edetabelit heaks peldikulektüüriks, kuivõrd seal leidub eriliselt lampe nimesid). Loodetavasti saadaks naljast aru. Viimases essees jõudis Wallace selleni, milleni tennisest rääkides varem või hiljem ikka jõuta...
Postita kommentaar
Loe edasi »