Otse põhisisu juurde

Brooklyn

Vaatasin täna hommikul filmi. Ilmselt oli hetk õige selle vaatamiseks, sest mulle meeldis kohe väga. Lihtne lugu: üks iiri tüdruk läheb 1950.aastatel Iirimaalt elama New Yorki, töötab ja õpib seal ja elab sotsiaalset elu ka, kuni ühel hetkel tuleb tarvidus mõneks ajaks tagasi Iirimaale pöörduda ja lõpuks tekib küsimus, kummale maale siis lõplikult pidama jääda.

Kes tahab, võib näha seda kui rändeteemalist filmi, kes tahab vanaaegseid kostüüme vaadata, saab neid vaadata, ja kes tahab, saab keskenduda tundeelu teemadele. Selle viimase osas- kui on kellelgi soov vaadata õhkamisttekitavat filmi, siis vaadake seda. Mulle küll mõjus.

Pärast vaatasin, et stsenaariumi autor on Nick Hornby, peaosatäita Saoirse Ronan kandideerib rolli eest BAFTA-le ja Kuldgloobusele (ehk tuleb siis ka Oscari nominatsioon?) Kuna tegemist on suuresti briti filmiga, on esindatud ka Harry Potteri gäng, sedakorda Julie Waltersi, Jim Broadbenti ja Domhnall Gleesoni näol. (Kuigi pole vist aus neid Harry Potteri gängiks nimetada, sest nad on mujal märksa kõvemaid rolle teinud.)

Film on raamatu põhjal tehtud (mõlema nimi on Brooklyn). Hankisin endale raamatu ka, näis, mis seal räägitakse. Seoses raamatu hankimisega käisin üle mõne aja ülikooli raamatukogus. Selles mõttes käisin, et käisin ja olin, mitte ei tulnud kohe tulema, kui raamatu kätte olin leidnud.

Raamatukogus oli veel rahvast ja ma olin üllatunud, et olid enamasti sihukesed korralikult riides noored inimesed. Omal ajal, kui mina ülikoolis käisin (haha, omal ajal, hakkab juba heietama), tundus tudengite hulgas rohkem olevat sihukesi lampe kujusid, nö sitase pintsakuga Tartu tudengeid, boheemlasi, kui soovite. Mitte et nende pintsakud otseselt sitased oleksid olnud, aga nende riided nägid tihti välja sellised, et neile pole eriti palju raha kulutatud. Meelega pole, sest on mingi muu asi, millele taheti raha rohkem kulutada. Kaltsukarõivas oli ühtlasi nagu mingi statement. Samas pole imestada, kui praegu on asjad teistmoodi (just, mitte halvemini, vaid teistmoodi), sest tollal oli suurem mass üliõpilasi sündinud 80ndate teisel poolel, nüüd on 90ndate teisel poolel. Üksjagu vett on merre voolanud.

Lõhn on raamatukogus ikka samasugune, mõned asjad ei muutu (isegi kui pidevalt remonti tehakse).

Kommentaarid

  1. Millal see siis oli viimati, kui veel ülikoolis käisid? :P

    VastaKustuta
  2. Nooh, sinna on juba oma 5 aastat ikka tagasi, natuke rohkemgi veel. Jestas.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eurovisiooniväljakutse : II osa

11 - An entry in a language you don't know, that you can sing along to  Itaalia esindaja 2016 Francesca Michielin "Nessun grado di separazione" . Kaasa laulda suudan muidugi ainult refräänist mõnda rida.  12 - Your favourite entry of all time Sellest, kuidas Go_A "Shum" on täiuslik eurolaul, räägin suht igal võimalusel. Aga kui puhtalt emotsioonide pealt läheneda, siis võidab muidugi Brainstormi "My star" . Millise teise Eestit mitte esindanud laulu sõnad oleks 26 aastat hiljem ikka veel peas. Ja selle intro kohta võiks sõnu öelda.  13 - Your least favourite entry of all time    Laul Eurovisioonilt, mida ei toimunud 2020. aasta Bulgaaria esindaja olnuks Victoria "Tears getting sober" Billieilishlik, melanhoolne, rahulik, lihtne kaasa laulda. Pealkiri on ka täitsa nutikas mõtlen praegu. Pisarad ei kuiva ega kao, vaid saavad kaineks. 14 - Your favourite Irish entry  Eks ikka 1994.aasta võidulugu  "Rock'n'roll kids" . Ka eesti...

Eurovisiooniväljakutse : III osa

21 - Your favourite performance Moldoval on tihti toredad simmanilood. Aastate tagant neid mäleta, aga tolles hetkes on  lõbus. Meeldejäävatest aga Rootsit esindanud 1984. aasta võitja  Herreys "Diggi-loo-diggi-ley" . 22 - Your favourite interval act  Muidugi on need rootslaste naljad olemas igast korrast, kui nad Eurovisiooni korraldavad, aga on ka Anneli ja Marku  "Muinaslugu muusikas" 2002. aastast. Markol on nii äge ülikond! 23 - Your favourite presenter / presenting team Siin saaks jälle rootslasi ja eestlasi mainida, aga meeldis ka hiljuti Suurbritannias, kus olid teiste hulgas Hannah Waddingham ja Graham Norton. Juba seetõttu, et teadsin eelnevalt selliste inimeste olemasolust.  24 - An entry that makes you laugh Milan Stanković "Ovo Je Balkan" -  2010. aasta Serbia laul. Ja üldse mitte halvas mõttes naerma. See lihtsalt rõõmustab mind kogu oma meeloluga. Niuke täitsa tõeline balkani popp. 2004. aasta Serbia ja Montenegro esindaja oli laul, kus kord...