Otse põhisisu juurde

Brooklyn

Vaatasin täna hommikul filmi. Ilmselt oli hetk õige selle vaatamiseks, sest mulle meeldis kohe väga. Lihtne lugu: üks iiri tüdruk läheb 1950.aastatel Iirimaalt elama New Yorki, töötab ja õpib seal ja elab sotsiaalset elu ka, kuni ühel hetkel tuleb tarvidus mõneks ajaks tagasi Iirimaale pöörduda ja lõpuks tekib küsimus, kummale maale siis lõplikult pidama jääda.

Kes tahab, võib näha seda kui rändeteemalist filmi, kes tahab vanaaegseid kostüüme vaadata, saab neid vaadata, ja kes tahab, saab keskenduda tundeelu teemadele. Selle viimase osas- kui on kellelgi soov vaadata õhkamisttekitavat filmi, siis vaadake seda. Mulle küll mõjus.

Pärast vaatasin, et stsenaariumi autor on Nick Hornby, peaosatäita Saoirse Ronan kandideerib rolli eest BAFTA-le ja Kuldgloobusele (ehk tuleb siis ka Oscari nominatsioon?) Kuna tegemist on suuresti briti filmiga, on esindatud ka Harry Potteri gäng, sedakorda Julie Waltersi, Jim Broadbenti ja Domhnall Gleesoni näol. (Kuigi pole vist aus neid Harry Potteri gängiks nimetada, sest nad on mujal märksa kõvemaid rolle teinud.)

Film on raamatu põhjal tehtud (mõlema nimi on Brooklyn). Hankisin endale raamatu ka, näis, mis seal räägitakse. Seoses raamatu hankimisega käisin üle mõne aja ülikooli raamatukogus. Selles mõttes käisin, et käisin ja olin, mitte ei tulnud kohe tulema, kui raamatu kätte olin leidnud.

Raamatukogus oli veel rahvast ja ma olin üllatunud, et olid enamasti sihukesed korralikult riides noored inimesed. Omal ajal, kui mina ülikoolis käisin (haha, omal ajal, hakkab juba heietama), tundus tudengite hulgas rohkem olevat sihukesi lampe kujusid, nö sitase pintsakuga Tartu tudengeid, boheemlasi, kui soovite. Mitte et nende pintsakud otseselt sitased oleksid olnud, aga nende riided nägid tihti välja sellised, et neile pole eriti palju raha kulutatud. Meelega pole, sest on mingi muu asi, millele taheti raha rohkem kulutada. Kaltsukarõivas oli ühtlasi nagu mingi statement. Samas pole imestada, kui praegu on asjad teistmoodi (just, mitte halvemini, vaid teistmoodi), sest tollal oli suurem mass üliõpilasi sündinud 80ndate teisel poolel, nüüd on 90ndate teisel poolel. Üksjagu vett on merre voolanud.

Lõhn on raamatukogus ikka samasugune, mõned asjad ei muutu (isegi kui pidevalt remonti tehakse).

Kommentaarid

  1. Millal see siis oli viimati, kui veel ülikoolis käisid? :P

    VastaKustuta
  2. Nooh, sinna on juba oma 5 aastat ikka tagasi, natuke rohkemgi veel. Jestas.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...