Otse põhisisu juurde

Brooklyn

Vaatasin täna hommikul filmi. Ilmselt oli hetk õige selle vaatamiseks, sest mulle meeldis kohe väga. Lihtne lugu: üks iiri tüdruk läheb 1950.aastatel Iirimaalt elama New Yorki, töötab ja õpib seal ja elab sotsiaalset elu ka, kuni ühel hetkel tuleb tarvidus mõneks ajaks tagasi Iirimaale pöörduda ja lõpuks tekib küsimus, kummale maale siis lõplikult pidama jääda.

Kes tahab, võib näha seda kui rändeteemalist filmi, kes tahab vanaaegseid kostüüme vaadata, saab neid vaadata, ja kes tahab, saab keskenduda tundeelu teemadele. Selle viimase osas- kui on kellelgi soov vaadata õhkamisttekitavat filmi, siis vaadake seda. Mulle küll mõjus.

Pärast vaatasin, et stsenaariumi autor on Nick Hornby, peaosatäita Saoirse Ronan kandideerib rolli eest BAFTA-le ja Kuldgloobusele (ehk tuleb siis ka Oscari nominatsioon?) Kuna tegemist on suuresti briti filmiga, on esindatud ka Harry Potteri gäng, sedakorda Julie Waltersi, Jim Broadbenti ja Domhnall Gleesoni näol. (Kuigi pole vist aus neid Harry Potteri gängiks nimetada, sest nad on mujal märksa kõvemaid rolle teinud.)

Film on raamatu põhjal tehtud (mõlema nimi on Brooklyn). Hankisin endale raamatu ka, näis, mis seal räägitakse. Seoses raamatu hankimisega käisin üle mõne aja ülikooli raamatukogus. Selles mõttes käisin, et käisin ja olin, mitte ei tulnud kohe tulema, kui raamatu kätte olin leidnud.

Raamatukogus oli veel rahvast ja ma olin üllatunud, et olid enamasti sihukesed korralikult riides noored inimesed. Omal ajal, kui mina ülikoolis käisin (haha, omal ajal, hakkab juba heietama), tundus tudengite hulgas rohkem olevat sihukesi lampe kujusid, nö sitase pintsakuga Tartu tudengeid, boheemlasi, kui soovite. Mitte et nende pintsakud otseselt sitased oleksid olnud, aga nende riided nägid tihti välja sellised, et neile pole eriti palju raha kulutatud. Meelega pole, sest on mingi muu asi, millele taheti raha rohkem kulutada. Kaltsukarõivas oli ühtlasi nagu mingi statement. Samas pole imestada, kui praegu on asjad teistmoodi (just, mitte halvemini, vaid teistmoodi), sest tollal oli suurem mass üliõpilasi sündinud 80ndate teisel poolel, nüüd on 90ndate teisel poolel. Üksjagu vett on merre voolanud.

Lõhn on raamatukogus ikka samasugune, mõned asjad ei muutu (isegi kui pidevalt remonti tehakse).

Kommentaarid

  1. Millal see siis oli viimati, kui veel ülikoolis käisid? :P

    VastaKustuta
  2. Nooh, sinna on juba oma 5 aastat ikka tagasi, natuke rohkemgi veel. Jestas.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Lambiauhinnad 2025

Claire Keegan "Small things like these" Talvine ja rahulik. "Keedetud hirvede aja" kaanesümbolitest saab raamatut lugenuna aru. Lehm "Sõber mereröövli" kaanel on ka raamatus tähtis tegelane.  Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" "Armastus, lordid ja lõbuleedid" oligi nimelt lambika pealkirja tõttu lugemiseks võetud.  Isabel Allende "Vaimude maja" 2010. aasta augustis lugesin kümmekond esimest lehekülge. Järgmised 400+ lugesin sel aastal.  Kaur Riismaa "Väsinud valguse teooria" Sadakond lehekülge (ca 25%) lugesin ära. Ei suutnud suhestuda, kuigi lubati 90ndate nostalgiat. Andrei Makine "Sõber armeenlane" Ilus keel + suured universaalsed teemad Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen" Ettearvatav ja ülelihtsustatud. Elle McNicoll "Mingi säde" Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk" V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu" Berit Kaschan "Apr...

Statistika 2025

Kõrgeimalt hinnatud raamatud: Märkisin 2025. aasta jooksul üles infot loetud raamatute peategelaste kohta. Allpool on kõik peategelaste nimed ühes pilves. Absoluutarvus enim esinenud nimi oli Krisse (sama tegelane kolmes raamatus). Kahes erinevas raamatus oli peategelaseks Addie, kahes ka Nora ja Ella. Ainus korduv perenimi oli Kivimaa - sellesama kolm korda esinenud Krisse nimi. Peategelastest kaks kolmandikku olid naised, kolmandik mehed. (Sama muide loetud raamatute autorite puhul.) Peategelaste ametite puhul oli kordumist muidugi rohkem kui nimedega. 13 tegelast olid mingit sorti õpilased, 7 tegelast olid seotud kohvikuga (pidaja või töötaja) ja koguni 5 tegelast olid keeletoimetajad! Ehk polegi üllatav, mõeldes, et ikka ju soovitatakse kirjutada sellest, mida tead ja oskad - tundub usutav, et mitmed kirjanikud on keeletoimetamisega kursis. Oli 4 ajakirjanikku (või sellelaadset), 3 teadusega seotud ametit ja 3 raamatupoega seotud ametit. Kõige huvitavam amet oli ehk hobuserautaja....