Otse põhisisu juurde

Juuuuubel

Nädala eest tähistas Truffe kirjanurk oma 10.sünnipäeva. Sel puhul sai ta uhke märgi rinda (vt parempoolsest tulbast). Lisaks koostasin allpool oleva pildikese, mis sisaldab ühte mõtet iga täitunud aasta jaanuarikuust. (Kes tahab suuremat ja teravamat pilti, saab pildi peale vajutada.)


Mis teema on arooniatega? Aroonia, see on midagi sõnulseletamatut. Midagi sellist, mida polegi mõtet öelda. Aga kui see öeldud saab (ja küll on suur soov, et saaks), siis on ütlejal hea meel ja lugejal/kuuljal naeratamapanev aroonia mekk suus. Eriti aroonilise jutu puhul läheb keel lillaks ja tekib tunne, nagu oleks mingeid kahtlaseid marju söönud - pea sumiseb, kulmud kerkivad ja hääl hakkab üles-alla jõnksuma. Aroonia on nagu õnn- see pole eesmärk vaid eluviis!

Kommentaarid

  1. Palju õnne! Kas 19. jaanuaril tegid selles blogis oma esimese postituse?
    Kui vanaks eelmine blogi elas?

    VastaKustuta
  2. "Neiu, teil on julget pealehakkamist! A’ miks ka mitte! Noorus... usk enesesse... Noh, tubli! Kui raskeks läheb – toetame. Igatahes!"

    Palju õnne! Siia on öösiti hea tulla lugema.

    tk.

    VastaKustuta
  3. Mkm. Tegelikult tegin 12.jaanuaril 2006 esimese postituse Truffe kirjanurga nimelises blogis. Tollal oli see jah mitte blogspotis vaid mis too eelmine koht oligi. Aga kui blogspotti kolisin, siis tõin kõik vanad postitused ka siia kaasa. Nii et varem kui jaanuaris 2006 pole kusagil midagi olnud.

    VastaKustuta
  4. Hm...see "Neiu, teil on julget pealehakkamist..." on "Mehed ei nuta" või midagi sellist?

    Õnnitluste eest tänan! Ja hea kuulda, et sa oled ikka veel öökull. Mina olen 8st 5ni tööpäevade poolt päris ära rikutud, südaööni üleval olla on ka kunsttükk.

    VastaKustuta
  5. "Aroonia, see on midagi sõnulseletamatut. Midagi sellist, mida polegi mõtet celda." oleks järgmise juubelipostituse sildi teksti kandidaat, mu meeleest.

    VastaKustuta
  6. Oleks. Kuid kui see on aroonia, on seda siis mõtet öelda? :D

    VastaKustuta
  7. Aroonialt libises mu mõte kohe "mustikasse ***" ... ha-haa :D

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Lambiauhinnad 2025

Claire Keegan "Small things like these" Talvine ja rahulik. "Keedetud hirvede aja" kaanesümbolitest saab raamatut lugenuna aru. Lehm "Sõber mereröövli" kaanel on ka raamatus tähtis tegelane.  Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" "Armastus, lordid ja lõbuleedid" oligi nimelt lambika pealkirja tõttu lugemiseks võetud.  Isabel Allende "Vaimude maja" 2010. aasta augustis lugesin kümmekond esimest lehekülge. Järgmised 400+ lugesin sel aastal.  Kaur Riismaa "Väsinud valguse teooria" Sadakond lehekülge (ca 25%) lugesin ära. Ei suutnud suhestuda, kuigi lubati 90ndate nostalgiat. Andrei Makine "Sõber armeenlane" Ilus keel + suured universaalsed teemad Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen" Ettearvatav ja ülelihtsustatud. Elle McNicoll "Mingi säde" Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk" V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu" Berit Kaschan "Apr...

Statistika 2025

Kõrgeimalt hinnatud raamatud: Märkisin 2025. aasta jooksul üles infot loetud raamatute peategelaste kohta. Allpool on kõik peategelaste nimed ühes pilves. Absoluutarvus enim esinenud nimi oli Krisse (sama tegelane kolmes raamatus). Kahes erinevas raamatus oli peategelaseks Addie, kahes ka Nora ja Ella. Ainus korduv perenimi oli Kivimaa - sellesama kolm korda esinenud Krisse nimi. Peategelastest kaks kolmandikku olid naised, kolmandik mehed. (Sama muide loetud raamatute autorite puhul.) Peategelaste ametite puhul oli kordumist muidugi rohkem kui nimedega. 13 tegelast olid mingit sorti õpilased, 7 tegelast olid seotud kohvikuga (pidaja või töötaja) ja koguni 5 tegelast olid keeletoimetajad! Ehk polegi üllatav, mõeldes, et ikka ju soovitatakse kirjutada sellest, mida tead ja oskad - tundub usutav, et mitmed kirjanikud on keeletoimetamisega kursis. Oli 4 ajakirjanikku (või sellelaadset), 3 teadusega seotud ametit ja 3 raamatupoega seotud ametit. Kõige huvitavam amet oli ehk hobuserautaja....