Otse põhisisu juurde

Kuningannad 1925 - #2 Taani Alexandrine

Taani kuninganna Alexandrine (1879-1952)


Väike preili sündis esimese lapsena kolmest Saksamaal Mecklenburg-Schwerini suurhertsogi ja tema naise Anastassia perre. Viimane oli muide Vene tsaar Nikolai I lapselaps, kes armastas pigem viibida Cannes'is kui Schwerinis (Kuuldavasti armastas ka Monaco kasiinodes aega veeta.) 

Cannes'is kohtus Alexandrine ka oma tulevase abikaasa Christianiga, kes tollal oli Taani prints. Sealsamas Cannes'is toimusid 1898. aastal pulmad.

Nö pulmakingiks rahvalt sai paar Marselisborgi lossi Aarhusis. (Maja ehitati kogukonna maale inimeste annetustest.) Seda kasutasid nii nemad kui järgmised kuningapaarid (ka praegune) suveresidentsina.

Marselisborgi loss. Ilus maja.
Õnnelikule paarile sündis väikese vahega (aastatel 1899 ja 1900) kaks poega: tulevane kuningas Frederik IX ja prints Knud.

1912. aastal said Christian ja Alexandrine kuningaks-kuningannaks. Kuigi neid peetakse reeglina edukaks kuningapaariks, oli Alexandrine tegelikult üsna tagasihoidlik ja eelistas üksiolekut seltskonnaüritustele. Talle meeldis käsitööd teha (valminud asju ta suisa müüs heategevuslikul eesmärgil) ja aias mütata, samuti oli ta suur muusikasõber ja mitmete muusikaga seotud organisatsioonide patroon.

II maailmasõja ajal oli kuninganna väga selgelt Taani (mitte oma sünnimaa) poolel. Ta tegutses aktiivselt selle nimel, et taani naised käed rüpes ei istuks ja seisis hea ka selle eest, et kuninglik ehtekogu okupeerijate kätte ei satuks - ehted peideti kirikutesse ja talumajadesse.

1947. aastal suri Alexandrine'i abikaasa Christian X ja kuningaks sai tema poeg Frederik IX.

Alexandrine suri aastal 1952. Tema lapselaps, praegune Taani kuninganna Margrethe II oli siis 12-aastane. Alexandrine'i matustel dirigeeris tema poeg Frederik Edvard Griegi pala "Våren"- see oli ema lemmik.

Kuna Alexandrine'i ema oli Vene kuningapere liige ja omas sealtkaudu palju väärisehteid, millest paljud tütrele pärandas, sattus just Alexandrine'i kaudu Taani palju Venemaa päritolu kraami. Kuulsaim Alexandrine'i ehtekollektsioonist on ehk alloleval pildil olev tiaara, mida ta oma kuningannaksoleku ajal kõige tihemini kandis (sh ka postituse alguses oleval pildil).

Queen Alexandrine fringe tiara
(andestage, aga ei leidnud head tõlget)
Teine kuulus tiaara - Queen Alexandrine drop tiara.
See kuulub praegu valitseva kuninganna eksminiale.

Palju materjali, nagu ikka, wikist ja siit.
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Lauren Weisberger "The singles game"

Kuivõrd viimased kaks nädalat käis Wimbledon ikka taustaks, mõtlesin ühel hetkel naljaviluks tehisarult küsida, milliseid tennisemaailmas toimuvaid romaane ta teab. Esimesena, nagu olingi arvanud, tuli TJR ja "Carrie Soto on tagasi" , kusagil järgmiste jorus ka "The singles game".  Peategelane Charlie (Charlotte) Silver on tennise maailma edetabelis kusagil 30 hulgas. Noh, niuke okei mängija. Siis saab Wimbledonis vigastada ja vigastuspausi ajal mõtleb, et peab mingi muutuse tegema, tahaks ikka suure slämmi turniiri võita ja edetabelis kõrgemale tõusta. Teebki muudatuse. Suurem osa raamatu tegevusest on 2016. aastal, kui Charlie vigastusest paranenuna taas võistleb. Lugu rullub lahti rohkem telgitagustes kui tenniseväljakutel, rohkem uhketel (ja muidu) üritustel kui kurnavatel treeningutel. Autori teadlik valik ilmselt, sest tunneb end glamuuri ja firmamärkide maailmas mugavamalt. Aga hoolimata sellest, et autor on endale kindlama pinna jalge alla valinud, peab ütle...
Postita kommentaar
Loe edasi »