Otse põhisisu juurde

Kuningannad 1925 - #2 Taani Alexandrine

Taani kuninganna Alexandrine (1879-1952)


Väike preili sündis esimese lapsena kolmest Saksamaal Mecklenburg-Schwerini suurhertsogi ja tema naise Anastassia perre. Viimane oli muide Vene tsaar Nikolai I lapselaps, kes armastas pigem viibida Cannes'is kui Schwerinis (Kuuldavasti armastas ka Monaco kasiinodes aega veeta.) 

Cannes'is kohtus Alexandrine ka oma tulevase abikaasa Christianiga, kes tollal oli Taani prints. Sealsamas Cannes'is toimusid 1898. aastal pulmad.

Nö pulmakingiks rahvalt sai paar Marselisborgi lossi Aarhusis. (Maja ehitati kogukonna maale inimeste annetustest.) Seda kasutasid nii nemad kui järgmised kuningapaarid (ka praegune) suveresidentsina.

Marselisborgi loss. Ilus maja.
Õnnelikule paarile sündis väikese vahega (aastatel 1899 ja 1900) kaks poega: tulevane kuningas Frederik IX ja prints Knud.

1912. aastal said Christian ja Alexandrine kuningaks-kuningannaks. Kuigi neid peetakse reeglina edukaks kuningapaariks, oli Alexandrine tegelikult üsna tagasihoidlik ja eelistas üksiolekut seltskonnaüritustele. Talle meeldis käsitööd teha (valminud asju ta suisa müüs heategevuslikul eesmärgil) ja aias mütata, samuti oli ta suur muusikasõber ja mitmete muusikaga seotud organisatsioonide patroon.

II maailmasõja ajal oli kuninganna väga selgelt Taani (mitte oma sünnimaa) poolel. Ta tegutses aktiivselt selle nimel, et taani naised käed rüpes ei istuks ja seisis hea ka selle eest, et kuninglik ehtekogu okupeerijate kätte ei satuks - ehted peideti kirikutesse ja talumajadesse.

1947. aastal suri Alexandrine'i abikaasa Christian X ja kuningaks sai tema poeg Frederik IX.

Alexandrine suri aastal 1952. Tema lapselaps, praegune Taani kuninganna Margrethe II oli siis 12-aastane. Alexandrine'i matustel dirigeeris tema poeg Frederik Edvard Griegi pala "Våren"- see oli ema lemmik.

Kuna Alexandrine'i ema oli Vene kuningapere liige ja omas sealtkaudu palju väärisehteid, millest paljud tütrele pärandas, sattus just Alexandrine'i kaudu Taani palju Venemaa päritolu kraami. Kuulsaim Alexandrine'i ehtekollektsioonist on ehk alloleval pildil olev tiaara, mida ta oma kuningannaksoleku ajal kõige tihemini kandis (sh ka postituse alguses oleval pildil).

Queen Alexandrine fringe tiara
(andestage, aga ei leidnud head tõlget)
Teine kuulus tiaara - Queen Alexandrine drop tiara.
See kuulub praegu valitseva kuninganna eksminiale.

Palju materjali, nagu ikka, wikist ja siit.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...