Otse põhisisu juurde

Kuningannad 1925 - #2 Taani Alexandrine

Taani kuninganna Alexandrine (1879-1952)


Väike preili sündis esimese lapsena kolmest Saksamaal Mecklenburg-Schwerini suurhertsogi ja tema naise Anastassia perre. Viimane oli muide Vene tsaar Nikolai I lapselaps, kes armastas pigem viibida Cannes'is kui Schwerinis (Kuuldavasti armastas ka Monaco kasiinodes aega veeta.) 

Cannes'is kohtus Alexandrine ka oma tulevase abikaasa Christianiga, kes tollal oli Taani prints. Sealsamas Cannes'is toimusid 1898. aastal pulmad.

Nö pulmakingiks rahvalt sai paar Marselisborgi lossi Aarhusis. (Maja ehitati kogukonna maale inimeste annetustest.) Seda kasutasid nii nemad kui järgmised kuningapaarid (ka praegune) suveresidentsina.

Marselisborgi loss. Ilus maja.
Õnnelikule paarile sündis väikese vahega (aastatel 1899 ja 1900) kaks poega: tulevane kuningas Frederik IX ja prints Knud.

1912. aastal said Christian ja Alexandrine kuningaks-kuningannaks. Kuigi neid peetakse reeglina edukaks kuningapaariks, oli Alexandrine tegelikult üsna tagasihoidlik ja eelistas üksiolekut seltskonnaüritustele. Talle meeldis käsitööd teha (valminud asju ta suisa müüs heategevuslikul eesmärgil) ja aias mütata, samuti oli ta suur muusikasõber ja mitmete muusikaga seotud organisatsioonide patroon.

II maailmasõja ajal oli kuninganna väga selgelt Taani (mitte oma sünnimaa) poolel. Ta tegutses aktiivselt selle nimel, et taani naised käed rüpes ei istuks ja seisis hea ka selle eest, et kuninglik ehtekogu okupeerijate kätte ei satuks - ehted peideti kirikutesse ja talumajadesse.

1947. aastal suri Alexandrine'i abikaasa Christian X ja kuningaks sai tema poeg Frederik IX.

Alexandrine suri aastal 1952. Tema lapselaps, praegune Taani kuninganna Margrethe II oli siis 12-aastane. Alexandrine'i matustel dirigeeris tema poeg Frederik Edvard Griegi pala "Våren"- see oli ema lemmik.

Kuna Alexandrine'i ema oli Vene kuningapere liige ja omas sealtkaudu palju väärisehteid, millest paljud tütrele pärandas, sattus just Alexandrine'i kaudu Taani palju Venemaa päritolu kraami. Kuulsaim Alexandrine'i ehtekollektsioonist on ehk alloleval pildil olev tiaara, mida ta oma kuningannaksoleku ajal kõige tihemini kandis (sh ka postituse alguses oleval pildil).

Queen Alexandrine fringe tiara
(andestage, aga ei leidnud head tõlget)
Teine kuulus tiaara - Queen Alexandrine drop tiara.
See kuulub praegu valitseva kuninganna eksminiale.

Palju materjali, nagu ikka, wikist ja siit.
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...
Postita kommentaar
Loe edasi »