Otse põhisisu juurde

Kuningannad 1925 - #1 Belgia Elisabeth

On üldteada (minu jaoks :D), et minu lemmikaeg ajaloos jääb kahe maailmasõja vahele (piisavalt lähedal, et olla tuttav, ja piisavalt kaugel, et olla salapärane). Niisiis võtsin taas Euroopa monarhiad ette ja vaatasin, kes olid kuningannad aastal 1925. Päris mitmed naised. Näis, palju ma neid lugulaule viitsin siia üles panna. Ilmselt päris iga päev ei pane midagi, Andorrat ja Liechtensteini ka ei tule.


Belgia kuninganna Elisabeth (1876-1965)

1876. aastal sündis Elisabeth Gabriele Valérie Marie Baieri hertsoginnana. Tema isa Karl-Theodor oli muide tunnustatud silmaarst, ema Maria Josepha aga Portugali printsess, kes abikaasat tema silmakliinikus (õena) abistas. Elisabeth oli oma isa kuuest lapsest kolmas.

Nime sai Elisabeth muide oma isa õe järgi, kes oli Austria keisrinna (tuntud kui Sisi). Ka praegune Belgia troonipärija on Elisabethi-nimeline, mul pole küll infot, kas tema siinse Elisabethi järgi nimetatud on.

1900. aastal 24-aastasena abiellus Elisabeth tollase Belgia printsi Albertiga, kuningapaariks said nad 1909. aastal. Paarile sündis 3 last: poeg Leopold (tulevane kuningas Leopold III ja praeguse Belgia kuninga vanaisa), poeg Charles ja tütar Marie José (temast sai viimane Itaalia kuninganna, nn Maikuninganna, kelle troonilolek kestis 35 päeva).

Need, kellest just juttu oli.
I maailmasõja ajal oli kuninganna õenduse patroon ja aitas rajada sõjaväeorkestrit. Belgias ei pandud tema saksa päritolu pahaks, teda loeti ikka Belgia toetajaks. Sõja järel asutas ta omanimelise meditsiinifondi.

1934. aastal jäi Elisabeth leseks (ja polnud seega enam valitsev kuninganna, kuningaks sai tema poeg).

II maailmasõja ajal oli ta koos pojaga Laekeni palees "koduarestis". Samas kasutas ta  mõjuvõimu ja sidemeid Saksamaal juudi laste aitamiseks, peale sõda sai aga hüüdnime "punane kuninganna", sest külastas 1950. aastal NSV Liitu ja Hiinat.

Elisabethi lapsepõlvekodu oli muusika- ja kunstilembene. Ta maalis ja viiuldas ning hiljem kuningannana oli kunsti ja teaduse patroon. Tema sõprade hulka kuulusid Albert Einstein, Albert Schweizer ja Jean Cocteau. Ta oli ka Egiptuse fänn- 1923. aastal oli ta tunnistajaks vaarao Tutanhamoni haua avamisele ning asutas seejärel Belgias omanimelise egüptoloogia fondi. Peale India reisi 1925 sai temast joogafänn.

Ka oli Elisabeth seotud 1928. aastal avatud Brüsseli Kaunite Kunstide Keskuse loomisega. See on keskus, kus asuvad ruumid näituste ja konverentside jaoks, kino ja kontserdisaal. Viimane on koduks Belgia Riiklikule Sümfooniaorkestrile, mille asutamise juures proua Elisabeth ka rolli mängis.

Aga see pole veel kõik. Alates 1937. aastast toimub Belgias üks (nüüdseks) kuulus muusikakonkurss ja 1951. aastast kannab see nimelt kuninganna Elisabethi nime. Eri aastatel on võistlus eri "teemadel"- ühel aastal võistlevad viiuldajad, järgmisel pianistid, järgmisel heliloojad ja järgmisel lauljad. 2017. aastast lisanduvad ka tšellistid. Ainuke võistluse võitja, kelle nime mina kuulnud olen, on esimesest toimumiskorrast viiuldaja David Oistrah.

Vanem Elisabeth
Elisabeth suri 1965. aastal 89-aastasena. Selleks ajaks oli tal 10 lapselast (ega rohkem ei tulnud ka). 

Lisaks wikile on mitu infotükki ka siit ja siit.

Kommentaarid

  1. Hei!
    Kas Sa eestikeelsesse Vikipeediasse ei tahaks kirjutada neid jutte? Paha lugu on võib-olla see, et natuke peab entsüklopeedia stiili järgima (sellest ei pea ehmatama, kui alguses lähebki midagi nihu, küll teised parandavad), aga hea poole peal on parem leitavus ja seetõttu suurem lugejaskond. Ja endal uhke tunne muidugi. Muideks, laupäeval algavad Vikipeedias iga-aastased tõlketalgud, kus antakse auhindu ka. Vaata https://et.wikipedia.org/wiki/Vikipeedia:T%C3%B5lketalgud_2015. Kuidas tundub?

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Lauren Weisberger "The singles game"

Kuivõrd viimased kaks nädalat käis Wimbledon ikka taustaks, mõtlesin ühel hetkel naljaviluks tehisarult küsida, milliseid tennisemaailmas toimuvaid romaane ta teab. Esimesena, nagu olingi arvanud, tuli TJR ja "Carrie Soto on tagasi" , kusagil järgmiste jorus ka "The singles game".  Peategelane Charlie (Charlotte) Silver on tennise maailma edetabelis kusagil 30 hulgas. Noh, niuke okei mängija. Siis saab Wimbledonis vigastada ja vigastuspausi ajal mõtleb, et peab mingi muutuse tegema, tahaks ikka suure slämmi turniiri võita ja edetabelis kõrgemale tõusta. Teebki muudatuse. Suurem osa raamatu tegevusest on 2016. aastal, kui Charlie vigastusest paranenuna taas võistleb. Lugu rullub lahti rohkem telgitagustes kui tenniseväljakutel, rohkem uhketel (ja muidu) üritustel kui kurnavatel treeningutel. Autori teadlik valik ilmselt, sest tunneb end glamuuri ja firmamärkide maailmas mugavamalt. Aga hoolimata sellest, et autor on endale kindlama pinna jalge alla valinud, peab ütle...