Otse põhisisu juurde

Eesti Laulu finaal

Ei tea, kas on enam kuigi palju öelda, aga võib-olla siiski tekkis seekord vaadates veel mingeid arvamusi. Laulu järel sulgudes on see koht, mille ta päriselt sai.

10. Luisa Värk - Minu päike (10.)
Mis oleks, kui need mänguväljakul kiikujad ja lauljad oleksid neidiste asemel kaunid noormehed? See oleks ju huvitav, ei? Ma küll vaataksin. Aga see laul mind ikka ei huvita. Ja on veel mõned asjad, mis mind ikka veel ei huvita.

9. Maia Vahtramäe - Üle vesihalli taeva (9.)
Kui ma niisama mõtlen selle laulu peale, siis tundub, et see on täitsa hea lugu. Aga kui laulja on päriselt laval ja laulab, on jälle jumalast igav noh. Võib-olla kui keegi teine laulaks?

8. The Blurry Lane - Exceptional (8.)
Poolfinaalis ütlesin, et klahvimängija on nagu Getter Jaani. Nüüd vaatasin, et ta on pigem nagu Kaia Kanepi Getter Jaani parukaga. Laul polnud halb, aga see on ainus kümnest, mida ma hetkel meenutada ei suuda. 

7. Elisa Kolk - Superlove (3.)
7.koht on peamiselt meeldjäävuse eest- selle nädala jooksul kummitas see laul mul kindlalt kõige rohkem neist. Kõigi laval olijate hulgast, mulle tundub, on solist üks halvimaid lauljaid. (Või on asi lihtsalt selles, et taustalauljad on liiga kuulsad?) See, mida arvata noortest tüdrukutest, kes näevad välja nagu kortse varjata üritavad naised, pole selles kontekstis vist enam oluline.

6. Triin Niitoja & John 4 - This is our choice (5.)
Pigem eelistaksin neid raadiost kuulata kui telekast vaadata. Ongi selline laul, et las tuleb raadiost, taustana ei sega.

5. Daniel Levi - Burning lights (2.)
Ikka seesama jutt, et laval olevad inimesed on minu jaoks natuke liiga coolid. Einoh, aga vähemasti on rõõmsad ja energilised. Laul on kah enam-vähem, piinlik ei ole.

4. Elina Born ja Stig Rästa - Goodbye to yesterday (1.)
Eurovisiooni kontekstis suurepärane, et see laul võitis, hea valik. Ainult mul on vist praegu periood, kus ma natuke aega ei viitsi seda lugu kuulata. (Ka laulu autor ise ütles seda, mida mina oma eelmises postituses- laul hakkab kiiresti meeldima, aga võib ka kiiresti tüütama hakata.) Aga. Mida ma tahaks kuulata, on selle laulu instrumentaalvariant. Lauljad juhivad tähelepanu kõrvale sellelt, mis taustal toimub, ja mulle tundub, et see, mis seal toimub, on vist päris lahe.

Mitu kuulamist läks aega, et see lugu meelde jääks, aga nüüd võiks kohe veelgi kuulata. Ja see, et Elephants From Neptune on parim asi Eesti meelelahutusmaastikul  peale Londistet, oli kindlasti õhtu parim lause. Huvitav kui suur on tõenäosus, et viisipidajatest vanematel sünnib viisipidamatu laps? (Kas sama suur kui see, et pruunisilmsete vanemate laps on sinisilmne?) Lihtsalt vaatasin praegu seda lauljat ja hakkasin mõtlema, no reason

Need on nii lambid kujud, et nende muusika juurde mulle meeldib väga ka pilti vaadata. Võib vaielda, kas sõnad on lihtsad või lihtsakoelised, aga igal juhul on see lõbus ja tore laul! Meenutab pisut laulu "Mine p***e sa", mida kunagi pahaaimamatutele kuulajatele laulsime. Töötab küll.

Nende kohta käib sama jutt mis Kali Briisi kohta- tüübid on laval nii aktsioonis et lust vaadata. Ja mulle meeldib see laul - nimi on Troubles, aga rõõmsameelsemat laulu siin polegi. Sama käib ju tegelt ka Kali Briisi kohta, kes laulab lõbusat laulu idioodist. Võib-olla peaks hoopis küsima, miks on laulu nimi Troubles, kui põhilause on you make all my troubles go away

Lühidalt: esimesed neli meeldisid mulle märksa rohkem kui ülejäänud kuus. (Oleksin ma klikke jahtiv blogi, siis võiks siinkohal küsida: "Millised on sinu lemmikud, hea lugeja?")

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Lauren Weisberger "The singles game"

Kuivõrd viimased kaks nädalat käis Wimbledon ikka taustaks, mõtlesin ühel hetkel naljaviluks tehisarult küsida, milliseid tennisemaailmas toimuvaid romaane ta teab. Esimesena, nagu olingi arvanud, tuli TJR ja "Carrie Soto on tagasi" , kusagil järgmiste jorus ka "The singles game".  Peategelane Charlie (Charlotte) Silver on tennise maailma edetabelis kusagil 30 hulgas. Noh, niuke okei mängija. Siis saab Wimbledonis vigastada ja vigastuspausi ajal mõtleb, et peab mingi muutuse tegema, tahaks ikka suure slämmi turniiri võita ja edetabelis kõrgemale tõusta. Teebki muudatuse. Suurem osa raamatu tegevusest on 2016. aastal, kui Charlie vigastusest paranenuna taas võistleb. Lugu rullub lahti rohkem telgitagustes kui tenniseväljakutel, rohkem uhketel (ja muidu) üritustel kui kurnavatel treeningutel. Autori teadlik valik ilmselt, sest tunneb end glamuuri ja firmamärkide maailmas mugavamalt. Aga hoolimata sellest, et autor on endale kindlama pinna jalge alla valinud, peab ütle...