Otse põhisisu juurde

Hej Europa!

Jaa, teemaks on Eurovisioon.

1.poolfinaali kohta ütleks küll, et ikka suht jamad lood olid. Kui enne kontserti mõtlesin, et Eesti edasipääsuga võib minna nii või naa, siis peale lugude kuulmist olin küll veendunud, et Eesti peab finaali saama, sest suur hulk ülejäänud laule on lihtsalt nii halvad, et muud lihtsalt pole valida. Nooh, läks teisiti. Minu lemmikosa oli Eurovisiooni rekorditeraamat ja see meesprill (saatejuht) meeldis ka.

Allpool kommentaarid 5 laulu kohta, mis minu arvates olid need kõige normaalsemad.

Eesti - Pole minu igapäevane muusika, aga numbrina oli terviklik ja korralikult tehtud, sümpaatsed esitajad jms.
Rootsi - Suurfavoriit kuuldavasti. Hääl jäi kohati nagu sutsuke nõrgaks (või oli see taotluslik?), teisalt mõne koha peal oleks justkui Celine Dioni kuulnud. Laulja ise tundus natuke isikupäratu (jälle üks blondiin, kes kohe meelest läheb)
Island - Mis vahvad värviliste kostüümidega poisid. Ägedad mehed, natuke nagu OK Go. Laul jääb esitusele alla, kuigi teine pool hakkas isegi natuke juba heaks kiskuma. Hehe, bändi nimi on Pollapönk, see on hea nimi.
Portugal - Kõige nõrgem sellest viisikust. Lauljal läks kohati natuke mööda, aga lugu ise oli ju rütmikas ja tõepoolest meenutas Lambadat, seltskond kargas laval tantsida nagu ennemuiste. Laulu algus meenutas natuke mingit Sven Lõhmuse lugu (Mr.Happymanilt midagi?) Heas mõttes stereotüüpne Lõuna-Euroopa lugu, aga rohkem meelelahutus kui muusika.
Holland - Kõige lähemal sellisele laulule, mida ma ka väljaspool Eurovisiooni kuulaks. Kantri (ja eriti leelutavad naiskantrihääled) pole küll minu teetass, aga see kõlab isegi natuke nagu The Weepies. Rütmis on midagi tuttavlikku. Tore, et see laul edasi sai, aga pole just suure lava lugu tegelikult. Hollandil on tihti head lood, millel millegipärast ei lähe kuigi hästi.


2.poolfinaal, mulle tundub, oli veel halvem kui esimene. Samas ei saa kõiges teisi süüdistada, võib-olla mul endal oli lihtsalt halvem tuju. Igal juhul oli ka siin raskusi 10 loo leidmisega, mis edasi pääseda võiksid. Toon 5 mitte nii halba taas välja.

Norra - Fakt, et laulja on muidu mingi puidutöömees, tegi laulu sümpaatsemaks kui ta ehk tegelikult on. Aga muidu pole ka lool väga viga, samas ise seda kuulata ei viitsiks iialgi. Ja vaadata väga ka ei taha, sest need vuntsid tekitavad judinaid (ja mitte neid häid). Norral läheb tihti päris halvasti, võib-olla siis seekord läheb paremini, kui Marko ütles, et 2.poolfinaali favoriit oli just see laul.
Austria - Naiseriietes mees, kellele skandaalne, kellele mitte. Aga miks ma ta siin välja toon, on see, et kogu oma etteaste dramaatilisuse mängis ta korralikult välja. Ja kui hääletamise ajal lugude klippe lasti, siis selle laulu tundsin ka vannitoas olles ära (st pilti polnud vajagi).
Soome - Enne Soomet oli trobikond halbu laule, sellepärast tundus see lugu ikka kohe korralik. Ma saan aru, et keskkooliealised poisid alles, mingu neil hästi.
Šveits - Midagi ülearu meeldejäävat just polnud, aga selline lõbus lugu ja täitsa talutav, lauljaks üsna vaadatav mees. Kusagil laadal võiks taustaks täitsa mängida.
Sloveenia - Siin oli isegi mingi meloodia olemas, kuigi praegu ei suuda taktigi sellest meenutada. Kuulamise ajal meenutas see mingit varasemate aastate laulu. Lauljannal ilusat värvi kleit (aga koleda tegumoega).

Üks tähelepanek veel. Kui mu mälu ja loendamisoskus korras on, siis on kogu suure võistluse peale 3 laulu, kus lauldakse oma keeles. Ok, Suurbritannia, Iirimaa ja Malta peavadki inglise keeles tegema, siis on 6. Ma mõtlen et natuke vähe ligi 40 laulu kohta. Mulle näiteks meeldivad erinevad keeled.

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...