Otse põhisisu juurde

Hej Europa!

Jaa, teemaks on Eurovisioon.

1.poolfinaali kohta ütleks küll, et ikka suht jamad lood olid. Kui enne kontserti mõtlesin, et Eesti edasipääsuga võib minna nii või naa, siis peale lugude kuulmist olin küll veendunud, et Eesti peab finaali saama, sest suur hulk ülejäänud laule on lihtsalt nii halvad, et muud lihtsalt pole valida. Nooh, läks teisiti. Minu lemmikosa oli Eurovisiooni rekorditeraamat ja see meesprill (saatejuht) meeldis ka.

Allpool kommentaarid 5 laulu kohta, mis minu arvates olid need kõige normaalsemad.

Eesti - Pole minu igapäevane muusika, aga numbrina oli terviklik ja korralikult tehtud, sümpaatsed esitajad jms.
Rootsi - Suurfavoriit kuuldavasti. Hääl jäi kohati nagu sutsuke nõrgaks (või oli see taotluslik?), teisalt mõne koha peal oleks justkui Celine Dioni kuulnud. Laulja ise tundus natuke isikupäratu (jälle üks blondiin, kes kohe meelest läheb)
Island - Mis vahvad värviliste kostüümidega poisid. Ägedad mehed, natuke nagu OK Go. Laul jääb esitusele alla, kuigi teine pool hakkas isegi natuke juba heaks kiskuma. Hehe, bändi nimi on Pollapönk, see on hea nimi.
Portugal - Kõige nõrgem sellest viisikust. Lauljal läks kohati natuke mööda, aga lugu ise oli ju rütmikas ja tõepoolest meenutas Lambadat, seltskond kargas laval tantsida nagu ennemuiste. Laulu algus meenutas natuke mingit Sven Lõhmuse lugu (Mr.Happymanilt midagi?) Heas mõttes stereotüüpne Lõuna-Euroopa lugu, aga rohkem meelelahutus kui muusika.
Holland - Kõige lähemal sellisele laulule, mida ma ka väljaspool Eurovisiooni kuulaks. Kantri (ja eriti leelutavad naiskantrihääled) pole küll minu teetass, aga see kõlab isegi natuke nagu The Weepies. Rütmis on midagi tuttavlikku. Tore, et see laul edasi sai, aga pole just suure lava lugu tegelikult. Hollandil on tihti head lood, millel millegipärast ei lähe kuigi hästi.


2.poolfinaal, mulle tundub, oli veel halvem kui esimene. Samas ei saa kõiges teisi süüdistada, võib-olla mul endal oli lihtsalt halvem tuju. Igal juhul oli ka siin raskusi 10 loo leidmisega, mis edasi pääseda võiksid. Toon 5 mitte nii halba taas välja.

Norra - Fakt, et laulja on muidu mingi puidutöömees, tegi laulu sümpaatsemaks kui ta ehk tegelikult on. Aga muidu pole ka lool väga viga, samas ise seda kuulata ei viitsiks iialgi. Ja vaadata väga ka ei taha, sest need vuntsid tekitavad judinaid (ja mitte neid häid). Norral läheb tihti päris halvasti, võib-olla siis seekord läheb paremini, kui Marko ütles, et 2.poolfinaali favoriit oli just see laul.
Austria - Naiseriietes mees, kellele skandaalne, kellele mitte. Aga miks ma ta siin välja toon, on see, et kogu oma etteaste dramaatilisuse mängis ta korralikult välja. Ja kui hääletamise ajal lugude klippe lasti, siis selle laulu tundsin ka vannitoas olles ära (st pilti polnud vajagi).
Soome - Enne Soomet oli trobikond halbu laule, sellepärast tundus see lugu ikka kohe korralik. Ma saan aru, et keskkooliealised poisid alles, mingu neil hästi.
Šveits - Midagi ülearu meeldejäävat just polnud, aga selline lõbus lugu ja täitsa talutav, lauljaks üsna vaadatav mees. Kusagil laadal võiks taustaks täitsa mängida.
Sloveenia - Siin oli isegi mingi meloodia olemas, kuigi praegu ei suuda taktigi sellest meenutada. Kuulamise ajal meenutas see mingit varasemate aastate laulu. Lauljannal ilusat värvi kleit (aga koleda tegumoega).

Üks tähelepanek veel. Kui mu mälu ja loendamisoskus korras on, siis on kogu suure võistluse peale 3 laulu, kus lauldakse oma keeles. Ok, Suurbritannia, Iirimaa ja Malta peavadki inglise keeles tegema, siis on 6. Ma mõtlen et natuke vähe ligi 40 laulu kohta. Mulle näiteks meeldivad erinevad keeled.

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...