Otse põhisisu juurde

Hej Europa!

Jaa, teemaks on Eurovisioon.

1.poolfinaali kohta ütleks küll, et ikka suht jamad lood olid. Kui enne kontserti mõtlesin, et Eesti edasipääsuga võib minna nii või naa, siis peale lugude kuulmist olin küll veendunud, et Eesti peab finaali saama, sest suur hulk ülejäänud laule on lihtsalt nii halvad, et muud lihtsalt pole valida. Nooh, läks teisiti. Minu lemmikosa oli Eurovisiooni rekorditeraamat ja see meesprill (saatejuht) meeldis ka.

Allpool kommentaarid 5 laulu kohta, mis minu arvates olid need kõige normaalsemad.

Eesti - Pole minu igapäevane muusika, aga numbrina oli terviklik ja korralikult tehtud, sümpaatsed esitajad jms.
Rootsi - Suurfavoriit kuuldavasti. Hääl jäi kohati nagu sutsuke nõrgaks (või oli see taotluslik?), teisalt mõne koha peal oleks justkui Celine Dioni kuulnud. Laulja ise tundus natuke isikupäratu (jälle üks blondiin, kes kohe meelest läheb)
Island - Mis vahvad värviliste kostüümidega poisid. Ägedad mehed, natuke nagu OK Go. Laul jääb esitusele alla, kuigi teine pool hakkas isegi natuke juba heaks kiskuma. Hehe, bändi nimi on Pollapönk, see on hea nimi.
Portugal - Kõige nõrgem sellest viisikust. Lauljal läks kohati natuke mööda, aga lugu ise oli ju rütmikas ja tõepoolest meenutas Lambadat, seltskond kargas laval tantsida nagu ennemuiste. Laulu algus meenutas natuke mingit Sven Lõhmuse lugu (Mr.Happymanilt midagi?) Heas mõttes stereotüüpne Lõuna-Euroopa lugu, aga rohkem meelelahutus kui muusika.
Holland - Kõige lähemal sellisele laulule, mida ma ka väljaspool Eurovisiooni kuulaks. Kantri (ja eriti leelutavad naiskantrihääled) pole küll minu teetass, aga see kõlab isegi natuke nagu The Weepies. Rütmis on midagi tuttavlikku. Tore, et see laul edasi sai, aga pole just suure lava lugu tegelikult. Hollandil on tihti head lood, millel millegipärast ei lähe kuigi hästi.


2.poolfinaal, mulle tundub, oli veel halvem kui esimene. Samas ei saa kõiges teisi süüdistada, võib-olla mul endal oli lihtsalt halvem tuju. Igal juhul oli ka siin raskusi 10 loo leidmisega, mis edasi pääseda võiksid. Toon 5 mitte nii halba taas välja.

Norra - Fakt, et laulja on muidu mingi puidutöömees, tegi laulu sümpaatsemaks kui ta ehk tegelikult on. Aga muidu pole ka lool väga viga, samas ise seda kuulata ei viitsiks iialgi. Ja vaadata väga ka ei taha, sest need vuntsid tekitavad judinaid (ja mitte neid häid). Norral läheb tihti päris halvasti, võib-olla siis seekord läheb paremini, kui Marko ütles, et 2.poolfinaali favoriit oli just see laul.
Austria - Naiseriietes mees, kellele skandaalne, kellele mitte. Aga miks ma ta siin välja toon, on see, et kogu oma etteaste dramaatilisuse mängis ta korralikult välja. Ja kui hääletamise ajal lugude klippe lasti, siis selle laulu tundsin ka vannitoas olles ära (st pilti polnud vajagi).
Soome - Enne Soomet oli trobikond halbu laule, sellepärast tundus see lugu ikka kohe korralik. Ma saan aru, et keskkooliealised poisid alles, mingu neil hästi.
Šveits - Midagi ülearu meeldejäävat just polnud, aga selline lõbus lugu ja täitsa talutav, lauljaks üsna vaadatav mees. Kusagil laadal võiks taustaks täitsa mängida.
Sloveenia - Siin oli isegi mingi meloodia olemas, kuigi praegu ei suuda taktigi sellest meenutada. Kuulamise ajal meenutas see mingit varasemate aastate laulu. Lauljannal ilusat värvi kleit (aga koleda tegumoega).

Üks tähelepanek veel. Kui mu mälu ja loendamisoskus korras on, siis on kogu suure võistluse peale 3 laulu, kus lauldakse oma keeles. Ok, Suurbritannia, Iirimaa ja Malta peavadki inglise keeles tegema, siis on 6. Ma mõtlen et natuke vähe ligi 40 laulu kohta. Mulle näiteks meeldivad erinevad keeled.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...

Anthony Horowitz "Minu harakamõrvad"

  Anthony Horowitzi tean ju juba mõnda aega. Mitu korda olen telekas sattunud selle saate peale, kus temaga vestlus oli (festivalil HeadRead ilmselt?). Ja siis need briti krimisarjad, mida ta kirjutab. Mitte et ma neid vaadanud oleks. "Midsomeri mõrvade" osas on minu kontol jätkuvalt 1 otsast lõpuni vaadatud episood + ehk mõniteist natuke vaadatut.  "Minu harakamõrvad" räägib loo keeletoimetaja Sue Ryelandist, kes hakkab toimetama/lugema menuka krimiraamatute seeria järjekordset osa ja leiab ühel hetkel, et loetaval on täitsa seos tema enda eluga.  Niisiis siin on raamat raamatus - on nii Sue päriselu kui raamat, mida ta loeb. Reeglina mulle eriti raamat raamatus ei istu, aga siin oli täitsa okei, sest suurema osa loetavast raamatust luges Sue korraga läbi. Polnud pärismaailmaga vaheldumisi jutustamist. See raamat, mida Sue luges, oli niuke täitsa klassikaline briti mõrvalugu, Horowitzil ilmselt meelega sellisena kirjutatud.  See, kas Sue on tegelikult peategelane, ...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...