Otse põhisisu juurde

Hej Europa!

Jaa, teemaks on Eurovisioon.

1.poolfinaali kohta ütleks küll, et ikka suht jamad lood olid. Kui enne kontserti mõtlesin, et Eesti edasipääsuga võib minna nii või naa, siis peale lugude kuulmist olin küll veendunud, et Eesti peab finaali saama, sest suur hulk ülejäänud laule on lihtsalt nii halvad, et muud lihtsalt pole valida. Nooh, läks teisiti. Minu lemmikosa oli Eurovisiooni rekorditeraamat ja see meesprill (saatejuht) meeldis ka.

Allpool kommentaarid 5 laulu kohta, mis minu arvates olid need kõige normaalsemad.

Eesti - Pole minu igapäevane muusika, aga numbrina oli terviklik ja korralikult tehtud, sümpaatsed esitajad jms.
Rootsi - Suurfavoriit kuuldavasti. Hääl jäi kohati nagu sutsuke nõrgaks (või oli see taotluslik?), teisalt mõne koha peal oleks justkui Celine Dioni kuulnud. Laulja ise tundus natuke isikupäratu (jälle üks blondiin, kes kohe meelest läheb)
Island - Mis vahvad värviliste kostüümidega poisid. Ägedad mehed, natuke nagu OK Go. Laul jääb esitusele alla, kuigi teine pool hakkas isegi natuke juba heaks kiskuma. Hehe, bändi nimi on Pollapönk, see on hea nimi.
Portugal - Kõige nõrgem sellest viisikust. Lauljal läks kohati natuke mööda, aga lugu ise oli ju rütmikas ja tõepoolest meenutas Lambadat, seltskond kargas laval tantsida nagu ennemuiste. Laulu algus meenutas natuke mingit Sven Lõhmuse lugu (Mr.Happymanilt midagi?) Heas mõttes stereotüüpne Lõuna-Euroopa lugu, aga rohkem meelelahutus kui muusika.
Holland - Kõige lähemal sellisele laulule, mida ma ka väljaspool Eurovisiooni kuulaks. Kantri (ja eriti leelutavad naiskantrihääled) pole küll minu teetass, aga see kõlab isegi natuke nagu The Weepies. Rütmis on midagi tuttavlikku. Tore, et see laul edasi sai, aga pole just suure lava lugu tegelikult. Hollandil on tihti head lood, millel millegipärast ei lähe kuigi hästi.


2.poolfinaal, mulle tundub, oli veel halvem kui esimene. Samas ei saa kõiges teisi süüdistada, võib-olla mul endal oli lihtsalt halvem tuju. Igal juhul oli ka siin raskusi 10 loo leidmisega, mis edasi pääseda võiksid. Toon 5 mitte nii halba taas välja.

Norra - Fakt, et laulja on muidu mingi puidutöömees, tegi laulu sümpaatsemaks kui ta ehk tegelikult on. Aga muidu pole ka lool väga viga, samas ise seda kuulata ei viitsiks iialgi. Ja vaadata väga ka ei taha, sest need vuntsid tekitavad judinaid (ja mitte neid häid). Norral läheb tihti päris halvasti, võib-olla siis seekord läheb paremini, kui Marko ütles, et 2.poolfinaali favoriit oli just see laul.
Austria - Naiseriietes mees, kellele skandaalne, kellele mitte. Aga miks ma ta siin välja toon, on see, et kogu oma etteaste dramaatilisuse mängis ta korralikult välja. Ja kui hääletamise ajal lugude klippe lasti, siis selle laulu tundsin ka vannitoas olles ära (st pilti polnud vajagi).
Soome - Enne Soomet oli trobikond halbu laule, sellepärast tundus see lugu ikka kohe korralik. Ma saan aru, et keskkooliealised poisid alles, mingu neil hästi.
Šveits - Midagi ülearu meeldejäävat just polnud, aga selline lõbus lugu ja täitsa talutav, lauljaks üsna vaadatav mees. Kusagil laadal võiks taustaks täitsa mängida.
Sloveenia - Siin oli isegi mingi meloodia olemas, kuigi praegu ei suuda taktigi sellest meenutada. Kuulamise ajal meenutas see mingit varasemate aastate laulu. Lauljannal ilusat värvi kleit (aga koleda tegumoega).

Üks tähelepanek veel. Kui mu mälu ja loendamisoskus korras on, siis on kogu suure võistluse peale 3 laulu, kus lauldakse oma keeles. Ok, Suurbritannia, Iirimaa ja Malta peavadki inglise keeles tegema, siis on 6. Ma mõtlen et natuke vähe ligi 40 laulu kohta. Mulle näiteks meeldivad erinevad keeled.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...