Otse põhisisu juurde

Värvid - Victoria

Tuntud nägu kahtlemata. Minule oli ükskord üllatuseks, kui leidsin, kui vana ta juba on. Sel aastal saab 37. Hmnjaa. Siis ma hakkasin veel mõtlema, et Rootsis on tugev naisliin kuningaperes peale tulnud. Troonipärimisjärjekorra esiviisikus on printsess Victoria, tema tütar Estelle, ainsa meeshingena prints Carl Philip, printsess Madeleine ja tema tütar Leonore.

Rõivastuse osas on Victoria garderoobis vaatluse all olnutega võrdluses kõige rohkem lihtsust ja päris palju kordusi (mitmeid sama lõikega kleite näiteks).

Huvitav, millises valguses tundus see 1.mantel roosa?
Igal juhul on see lahe mantel.

1.kleit on lahedalt siiluline ja see 4. tundub nii mõnusalt pehme, et tahaks endale sellist voodikatet. Kleidil poleks ka midagi viga muidugi.
Võib vaielda, mis on siin pilkupüüdvaim detail- laps, Daniel või 4. pildi õlamoodustis.
Vaaata neid 1.pildi nupse.
Kokkuvõttes: roosa varjundid esinevad tihti.
Sirelililla on minu ammune lemmik ja see viimane lilla on erakordselt rrrr.
1.pildi tiaara tundub tema lemmikute hulka kuuluvat, allpool saab seda
veel mitu korda näha.
4.pildi kleit on minu kõige lemmikum tema omadest vist. Vist oli Ralph Lauren (kõva sõna minu puhul, et disaineri nimi
meeles on).
On äärmiselt kena, et igal aastal võib kuningapere naispoolt (mitmel korral) rahvariietes ka näha.
Siin sarjas on mitmeid kohti, mille kohta ma ei tea, kas mulle meeldib.
Siin on jälle väga kena kõik.

Tsekka kübarat.

Keskmine roheline on üks minu lemmikvärve.
Ja 3.kleit on üldiselt väga nummi.
Siin on need värvid, mis mujale ei sobinud. 1.kleit tuletab miskipärast
90ndaid meelde.
Pulmarõivamood on jõudnud aastasse 2010.
Kui mõnede rõivastega ülevalpool on Victoria võib-olla
mööda pannud, siis see siin on küll kümnesse minu arvates.
Ja see tiaara on sama,
mida kuninganna Silvia oma pulmapäeval kandis.
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...
Postita kommentaar
Loe edasi »