Otse põhisisu juurde

Vanakoolipostitus*

  • Kas on olemas kahte sorti inimesi, kes ennast liiga tõsiselt võtavad? (Ühed ebakindlad, kes kujutavad ette, et teised neist kogu aeg midagi mõtlevad ja arvavad, ja teised ülienesekindlad, kes kujutavad ette, et kõik, mida nad ütlevad ja teevad, on jube tähtis ja puhas kuld.)
  • Kas lihtsate asjade keeruliseks tegemine on üks vorm enda tähtsaks tegemisest?
  • Kellel on lihtsam: kas sellel, kes mitte millestki probleemi ei tee, või sellel, kes kõigest probleemi teeb? Kas pigem lasta endale pähe istuda või riskida pidevalt konflikti sattumisega?
  • Kas inimesi, kes on ainult päikest näinud, saab süüdistada selles, et nad kuud ei armasta?
  • Kas on olemas kahesugust sära? Mõni särab nagu päike ja mõni teine särab ka, aga särab nagu kuu? (Mõte ühe netikommenteerija sulest.) Või. Kui õigesti mäletan, pole kuu mitte valgusallikas vaid peegeldaja. Seega, kas mõni särab nagu päike ja mõni peegeldab teiste sära nagu kuu?
  • Kas vaba on see, kellel on kõik, või see, kellel mitte midagi pole? (Põhikooliaastatest)
  • Võib-olla peaks "klaas on pooltäis/pooltühi" arutelu asemel hoopis sellest mõtlema, mis klaasis on?
  • Kas eeskuju näitab teed või surub raamidesse? Kas raamatuid lugemata võiks kirjutada raamatuid?
  • Kas sallimatus tuleneb teadmatusest? Mõtlematusest? Hirmust?
  • Kas täiskasvamisel hakkame paremini mõistma keerulisi maailma asju või mõistame, et midagi keerulist tegelikult polegi?
  • Kas on mõtet käia tööl selleks, et osta riideid, millega käia tööl? (Kusagilt meelde jäänud küsimus.)
  • Miks hiir hüppas ja kass kargas? (Väikse Tomi pulgalt.)
  • Veel väga palju küsimusi leiab Artur Alliksaare luuletusest "Alternatiivne" ja Kristjan Üksküla luuletusest "Artur Alliksaare jälgedes".

*Pealkiri vihjab sarnasusele postitustega, mida selle blogi algusaastatel siit tihti leida võis. Läbiv teema: diibid küsimused.

Kommentaarid

  1. Hiir hüppas ja kass kargas, sest algriim :)

    VastaKustuta
  2. Vaat see on hea põhjendus! Ma sellise nurga alt ei mõelnudki.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...