Otse põhisisu juurde

Vagunisaatja 2013: #4 - Raamatuvagun

Lugemisaasta 2013 oli täitsa laisk. Aasta algul seatud reading challenge leheküljel Goodreads sai täidetud ainult 50% ulatuses. Aga. Pole halba ilma heata, kuivõrd nii aktiivset ajakirjanduse lugemise aastat kui 2013 pole jälle ammu nähtud. Ja ammu pole ühelgi aastal nii palju ristsõnu soetatud. Siises.

Eesti kirjandus ruulib: 12st loetud raamatust olid suisa 7 eesti autoritelt, 2 briti autoritelt, 1 raamat venelase, 1 austerlase ja 1 ameeriklase kirjutatud.

Neljandiku loetust moodustas noortekirjandus, 2 raamatut olid lasteraamatud, luulekogusid tervelt 0.

Kõige paremad raamatud olid tegelikult need, mis juba kunagi varem loetud: Jaan Krossi "Wikmani poisid" ja Aino Perviku "Kunksmoor". Üldse ma olen mõelnud, et Aino Pervikul on lahedad raamatud- pole mingi ninnu-nännu, vaid selline hästi loetav ja haarav (ka "Arabella" näiteks lisaks "Kunksmoorile"). Näiteks selline lause "Kunksmoorist": "Ega inimesed siis ainult neid asju ei osta, mida neil vaja on," ütles Trumm. "Inimesed ostavad sellepärast, et neil oleks igasuguseid asju." Või need leheküljed, kus Kunksmoor haige on. Hahaha, suurepärane.

Loetud raamatutest meeldis ka Daniel Glattaueri "Hea põhjatuule vastu"- kaasaegne ja päris nutikas.

Kõige vähem meeldis M.Piirve "Ühe maailmavalutaja märkmed". Sellise sisuga raamatuid on meie kaasajal juba liiga palju. Kui millegi säärasega taas välja tahta tulla, peaks asjas mõni rosin sees olema, antud raamatu pingutatud kauniskeelsus seda polnud.

Küll aga meenub eelneva raamatuga ehk olulisim asi tänavusest raamatuaastast: ma kuulun nüüd raamatuklubisse! Klubi moto on "Kes loeb, see loeb"ja klubi nimi oli munaga seotud kuidagi (kas võis olla Haige Muna? Roheline Muna?) Ülimalt tore mu meelest.

Lõpetuseks mõttetera raamatust "Hea põhjatuule vastu": "Keegi ei tohiks vanu aegu taga nutta. Kes vanu aegu taga nutab, see on vana ja nutab."

Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...