Otse põhisisu juurde

Vagunisaatja 2013: #2- Võrrete vagun

suurim prohmakas - see, et pole siiani viitsinud ühe asjaga tegeleda
suurim kordaminek - lotovõit on alati kordaminek. Ka siis, kui 2€ võidad (ega suurt rohkem pole võitnud ka :P)
parim eesti tutvus – Holgerd, if you know what I mean
parim muu tutvus –siin on välismaalast mõeldud? Nooh, siis Olav.
lemmik telefonikõne – Kui mu mälu mind ei peta, siis algas sõnadega "Vaata aknast välja."
aasta lause – "Ma tõmban küll iga öö rediseid läbi nina." (Hillar sarjas "ENSV")
aasta kõige lollim küsimus – neid on tegelikult täitsa häid ja naljakaid, aga ei tule õigel hetkel meelde. Üks oli "Mis on analüüs?"
minu kõige lollim sõnaaps – enda oma ei tule meelde, aga hiljuti, kui trükimuuseumis käisime ja üks seal oma jõulukaarti trükkis, siis tal tuli "Häid jõule" asemel "Häib jõule" (sest trükkimisel tuleb kõik tähed peegelpildis panna, aga d jäi panemata). See oli päris naljakas.
lemmikvoodikaaslane – soe ja karvane
lemmikfilm - juba eelmises vagunis mainitud "Mandariinid", "Before midnight"
lemmikraamat - taasloetud "Wikmani poisid" ja "Kunksmoor"
suurim ettevõtmine – kas istuda autosse või mitte, selles on küsimus
lemmiktelesari – "Downton Abbey", 70ndad, "ENSV". Oi, ja kuidas ma eelmises vagunis ometi "Rosario" ära unustasin. Ometi oli üks korralik seebimaa seebikas kõigi nende türgi draamade kõrval.
suurim rõõm – väga rõõmsaks teeb näiteks see, kui saad aru, et kellelgi on mingi sinuga seotud asi läbi mõeldud. Ja siis teeb veel rõõmsamaks, kui alles mingi hetk hiljem saad aru, et seal oli tegelikult veel mõni kiht, mida alguses ei näinudki.
suurim üllataja – Koit Toome
kõige khuulim koht – Hiiumaal üks koht. Võib-olla ongi hea, et pole pilti siia juurde panna, peab mõttes meeles pidama.
kõige khuulim hommik – kui päike paistab ja meri kohiseb
kõige halvem hommik – maitea, unine?
kõige khuulim kink – sel aastal on mitmelt poolt lilli kingitud, minu meelest väga hea kink
parim kohvikaaslane – hommikune päike
kõige khuulim kooliaine – olgem ausad, kirjandus siiski on kõige khuulim kooliaine
suurim shokk – mul on š-ga šokid, näiteks triibulised
parim laul – hea laul on nt "Last dance" ansamblilt The Raveonettes
kõige parem koht – see, kus ma parajasti olla tahan
parasiitsõna -sel aastal on üks eriti kole parasiitsõna külge pugenud, tahab ka korralike prouade juuresolekul mõnikord üle huulte tulla, paha-paha, kohe väga paha
leid – inimesed pigem kui asjad
drama queen - nagu eelmisel aastal, läheb seegi kord see tiitel minust mööda ja kuulub kellelegi teisele
parim kuu - juuli, va puhkusekuu, on ikka hea kuu
läbikukkunud idee – Positivuse külastamine
parim sms – on olnud tihe sõnumiaasta! Üritan siin läbi klõpsutada ja tundub, et jaanuari välja jõudmine võtab ikka mitu aega. Aga. Leidsin ühe hea. 23.veebruaril sain sellise sõnumi: "Priwetik babu..pazdrawlaju tebja s dnjom rashdenija! Shelaju tebe wsewo haroshewa, zdarowja i denjag. Tseluju inessa" Sõnum tuli numbrilt algusega +491. Ei leidnudki otsingust riiki, millele see kood vastaks, ainus kahtlusalune on Oskarshamn Rootsis.
räigeim stoori – see, et jätkuvalt leidub lolle, kes purjuspäi autot juhivad
aasta jook - õunamahl
aasta avastus – ristsõnas tuli välja, et spagaadi sünonüüm on kääriste. Hirnu herneks ma ütlen.
kõige mõttetum tegu - püüd vanale koerale uusi trikke õpetada, seepärast ma ei üritagi seda teha. Vahepeal on ainult keeruline aru saada, milline koer on juba vana koer.

Kommentaarid

  1. Tahaks su parim kohvikaaslane olla ... eriti neil päevil ... :) :P

    Aga tolle sõnumi tõlget ka paluks, kui võimalik ...

    VastaKustuta
  2. Nooh, see on kellegi õnnitlus sünnipäevaks. Soovib palju õnne sünnipäevaks, kõike head, tervist ja raha. Lõpetuseks suudleb ka veel.

    Praegu hakkasin vaatama, et see raha soovimine on küll üks huvitav asi, mida polegi nagu varem kohanud, siin pole nagu kombeks.

    VastaKustuta
  3. Rikast jõuluvana või jõuluvanale suurt rahakotti soovitakse küll aeg-ajalt ...

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Anthony Horowitz "Minu harakamõrvad"

  Anthony Horowitzi tean ju juba mõnda aega. Mitu korda olen telekas sattunud selle saate peale, kus temaga vestlus oli (festivalil HeadRead ilmselt?). Ja siis need briti krimisarjad, mida ta kirjutab. Mitte et ma neid vaadanud oleks. "Midsomeri mõrvade" osas on minu kontol jätkuvalt 1 otsast lõpuni vaadatud episood + ehk mõniteist natuke vaadatut.  "Minu harakamõrvad" räägib loo keeletoimetaja Sue Ryelandist, kes hakkab toimetama/lugema menuka krimiraamatute seeria järjekordset osa ja leiab ühel hetkel, et loetaval on täitsa seos tema enda eluga.  Niisiis siin on raamat raamatus - on nii Sue päriselu kui raamat, mida ta loeb. Reeglina mulle eriti raamat raamatus ei istu, aga siin oli täitsa okei, sest suurema osa loetavast raamatust luges Sue korraga läbi. Polnud pärismaailmaga vaheldumisi jutustamist. See raamat, mida Sue luges, oli niuke täitsa klassikaline briti mõrvalugu, Horowitzil ilmselt meelega sellisena kirjutatud.  See, kas Sue on tegelikult peategelane, ...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...