Otse põhisisu juurde

# 777

Kui oled kellegagi koos südamest naernud, siis tundub ta kohe tuttavam (lähedasem?).

Reeglina see pole väga rõõmustav, et tuleb tööleminekuks mäkke (Eesti mõistes) ronida. Täna hommikul lendas sealt mäe otsast pargist alla tee peale korraga nii palju lehti, et väga tõelise lehesaju moodi nägi välja. Ja seda, et листопад on minu lemmiksõnu vene keees, olen juba kunagi öelnud.

Seoses viimatimainitud teemaga top 13 laululugu lehtedest ja puudest.

13. Keane - Walnut tree
12. Ivo Linna, Alo Mattiisen, Riho Sibul - Üksik puu
11. Heli Lääts - Tänav, pink ja puu (Tegelikult see laul ise meeldib mulle vist märksa rohkem.)
10. Vaiko Eplik ja Eliit - Nopime ettekujutuse vilju paranoiapuult (See on ju hea laul, lihtsalt...)
9. Kate - Tulepuuhuulte luule (Ära leierdatud?)
8. Joni Mitchell - The Tea leaf prophecy 
7. OK Go - Last leaf (Täitsa armas video, ühtlasi ka natuke teismeline lugu sellest, kuidas ma pärast seda laulu toda lauljat peaaegu oma käega katsuda sain.)
6. Joni Mitchell - Cactus tree
5. Ursula - Puu taga ilvest (Mulle väga meeldib selle laulu esimene lause. Kas ka sulle meeldivad üllatuslikud lõpud?)
4. Olav Ehala - Põlev puu (Ilus ja nostalgia ja mida veel, tegelikult meeldis ka see neidudekoori variant, mis ühel laulupeol oli.)
3. Jääboiler - Ja puud on punased (Ja mina ei tea, mis minul on selle lauluga, aga kohe ei saa ilma mingi värinata kuulata.)
2. Vaiko Eplik ja Eliit - Üks pedajas (See on Eplikul üks eplikulikumaid laule, hence the kõrge koht)
1. KT Tunstall - Black horse and the cherry tree (Maitea, aga kohe kui see laul "tree"-otsingus lagedale tuli, oli selge. Uhuu.)

Oo, ja Karl Ristikivi 100.sünniaastapäev on täna. Tema parimad ütlemised on mu meelest luuletustes, aga "Rohtaiast" ka üks hea lause: "Võib-olla ongi üheks sõpruse tunnuseks see, et sõbraga koos ka igavust võidakse tunda ja taluda." Mina arendan sealt tihti edasi seda mõtet, et kui enam pole mingi inimesega koos olles vaikus piinlik (vaid loomulik), siis võiks ehk teda üsna heaks tuttavaks (või suisa sõbraks) pidada.

Kõigepealt naerda ja siis vaikida seega?

Kommentaarid

Popid

Kirjanurga advendikalender- 1.aken

Ma ei ole ikka veel jõulusõber, aga advent võib minu poolest olla- see annab ka hea võimaluse koostada mistahes 24-osalist nimekirja, mida ma nüüd teha kavatsengi. Kui viitsin. Niisiis on 1.-24.detsembrini Truffe kirjanurgas iga päev advendikalender ühe lambika jõuluteemalise asjaga ehk sellega, mis mul parajasti pähe tuleb. 1.aken - Jõulud teel maale Kusagil 20 aastat tagasi (jah, 20 aastat) näitas ETV ühel detsembrikuul saadet/multikat "Jõulud teel maale". Oli selline 24-osaline saade, kus päkapikud Kaarup ja Pörri iga päev ühe multika osa sisse juhatasid (ja ka muudes asjades väga muhedad mehed olid). Multikas oligi tegelikult see, mille nimi oli "Jõulud teel maale", ja multika idee oli selles, et kaks inglit pidid taevast Maale transportima ühe kasti, kus sees olid jõulupühad. Neid üritas takistada paha ingel, kelle nimi oli Õngel. Õngli kõnet iseloomustas lause viimaste sõnade kordamine (Tõmba siit uttu-uttu jne.) ja ta oli muidu ka sihuke vaimukas kuju, ...

Urmas Vadi "Kuu teine pool"

"Kuu teine pool" ilmus juba 2023. aastal. Enda meelest suht varsti peale selle ilmumist mõtlesin et ah, ootan raamatukogudes tormilise laenutamisaja ära ja loen siis. Ja see mõte nagu oli alles. Ju siis oli paar aastat tagasi. Raamatu tormiline laenutamine muidugi kestab siiani.  Raamatu minategelane on Toomas, lugu on temast ja tema perekonnast (ema, isa, õde, onu) 1980ndatel, 90ndatel, 2000ndate alguses. Kuigi seda otsesõnu välja ei öelda, toimub tegevus Tartus.  Peategelane, ma ütleksin, on Toomase ema. Mõnevõrra mõistetav, kui mõelda, mis Vadil selle loo kirjutamise ajendiks oli. Sellest ta rääkis  presidendi raamatuklubis , kus raamatu üle arutati.  Raamatuklubi saates räägitakse korra ka suure eesti romaani ideest. Kas "Kuu teine pool" võiks olla suur eesti romaan? Eeldusel, et selline asi olemas saab olla. (Ma pole kindel.) Arvatavasti potentsiaali täitsa on, sest ta kõnetab eestlasi kahel moel: inimestele tuttav tegevusaeg koos ajastumärkidega ja päriselust ...

Siga läheb sõjaväkke

Flegmaatik on rahulik, alati tasakaalukas, visa ja püüdlik töömees. Tal on kerge jääda rahulikuks isegi rasketes elusituatsioonides. Teda on raske naerma ajada, vihastada või kurvastada. Miimika on napp, tundmused avalduvad vaoshoitult, liigutused ja kõne on aeglased. Tal on kerge valitseda oma meeleolusid, rangelt kinni pidada väljakujunenud olukorrast ja töösüsteemist. Ta on soliidne, ei raiska jõudu asjata. Ta on kannatlik, vastupidav ja ennast valitsev. Arvestades jõudu, viib ta alustatu lõpule, kuid ta vajab hoovõtuks aega. Kõlab lausa nagu ideaalinimene, ei? Igal juhul on see minu mäletamist mööda esimene kord, kui ma temperamenditesti tulemuseks melanhoolikut ei saa. Muus osas tuli praegu suvalise näpuveaga seoses idee, et kui peaksin kunagi tahtma mingit vingumise ja õiendamise blogi teha, siis selle nimi võiks olla Truffe kurjanurk.