Otse põhisisu juurde

# 777

Kui oled kellegagi koos südamest naernud, siis tundub ta kohe tuttavam (lähedasem?).

Reeglina see pole väga rõõmustav, et tuleb tööleminekuks mäkke (Eesti mõistes) ronida. Täna hommikul lendas sealt mäe otsast pargist alla tee peale korraga nii palju lehti, et väga tõelise lehesaju moodi nägi välja. Ja seda, et листопад on minu lemmiksõnu vene keees, olen juba kunagi öelnud.

Seoses viimatimainitud teemaga top 13 laululugu lehtedest ja puudest.

13. Keane - Walnut tree
12. Ivo Linna, Alo Mattiisen, Riho Sibul - Üksik puu
11. Heli Lääts - Tänav, pink ja puu (Tegelikult see laul ise meeldib mulle vist märksa rohkem.)
10. Vaiko Eplik ja Eliit - Nopime ettekujutuse vilju paranoiapuult (See on ju hea laul, lihtsalt...)
9. Kate - Tulepuuhuulte luule (Ära leierdatud?)
8. Joni Mitchell - The Tea leaf prophecy 
7. OK Go - Last leaf (Täitsa armas video, ühtlasi ka natuke teismeline lugu sellest, kuidas ma pärast seda laulu toda lauljat peaaegu oma käega katsuda sain.)
6. Joni Mitchell - Cactus tree
5. Ursula - Puu taga ilvest (Mulle väga meeldib selle laulu esimene lause. Kas ka sulle meeldivad üllatuslikud lõpud?)
4. Olav Ehala - Põlev puu (Ilus ja nostalgia ja mida veel, tegelikult meeldis ka see neidudekoori variant, mis ühel laulupeol oli.)
3. Jääboiler - Ja puud on punased (Ja mina ei tea, mis minul on selle lauluga, aga kohe ei saa ilma mingi värinata kuulata.)
2. Vaiko Eplik ja Eliit - Üks pedajas (See on Eplikul üks eplikulikumaid laule, hence the kõrge koht)
1. KT Tunstall - Black horse and the cherry tree (Maitea, aga kohe kui see laul "tree"-otsingus lagedale tuli, oli selge. Uhuu.)

Oo, ja Karl Ristikivi 100.sünniaastapäev on täna. Tema parimad ütlemised on mu meelest luuletustes, aga "Rohtaiast" ka üks hea lause: "Võib-olla ongi üheks sõpruse tunnuseks see, et sõbraga koos ka igavust võidakse tunda ja taluda." Mina arendan sealt tihti edasi seda mõtet, et kui enam pole mingi inimesega koos olles vaikus piinlik (vaid loomulik), siis võiks ehk teda üsna heaks tuttavaks (või suisa sõbraks) pidada.

Kõigepealt naerda ja siis vaikida seega?

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...