Otse põhisisu juurde

# 777

Kui oled kellegagi koos südamest naernud, siis tundub ta kohe tuttavam (lähedasem?).

Reeglina see pole väga rõõmustav, et tuleb tööleminekuks mäkke (Eesti mõistes) ronida. Täna hommikul lendas sealt mäe otsast pargist alla tee peale korraga nii palju lehti, et väga tõelise lehesaju moodi nägi välja. Ja seda, et листопад on minu lemmiksõnu vene keees, olen juba kunagi öelnud.

Seoses viimatimainitud teemaga top 13 laululugu lehtedest ja puudest.

13. Keane - Walnut tree
12. Ivo Linna, Alo Mattiisen, Riho Sibul - Üksik puu
11. Heli Lääts - Tänav, pink ja puu (Tegelikult see laul ise meeldib mulle vist märksa rohkem.)
10. Vaiko Eplik ja Eliit - Nopime ettekujutuse vilju paranoiapuult (See on ju hea laul, lihtsalt...)
9. Kate - Tulepuuhuulte luule (Ära leierdatud?)
8. Joni Mitchell - The Tea leaf prophecy 
7. OK Go - Last leaf (Täitsa armas video, ühtlasi ka natuke teismeline lugu sellest, kuidas ma pärast seda laulu toda lauljat peaaegu oma käega katsuda sain.)
6. Joni Mitchell - Cactus tree
5. Ursula - Puu taga ilvest (Mulle väga meeldib selle laulu esimene lause. Kas ka sulle meeldivad üllatuslikud lõpud?)
4. Olav Ehala - Põlev puu (Ilus ja nostalgia ja mida veel, tegelikult meeldis ka see neidudekoori variant, mis ühel laulupeol oli.)
3. Jääboiler - Ja puud on punased (Ja mina ei tea, mis minul on selle lauluga, aga kohe ei saa ilma mingi värinata kuulata.)
2. Vaiko Eplik ja Eliit - Üks pedajas (See on Eplikul üks eplikulikumaid laule, hence the kõrge koht)
1. KT Tunstall - Black horse and the cherry tree (Maitea, aga kohe kui see laul "tree"-otsingus lagedale tuli, oli selge. Uhuu.)

Oo, ja Karl Ristikivi 100.sünniaastapäev on täna. Tema parimad ütlemised on mu meelest luuletustes, aga "Rohtaiast" ka üks hea lause: "Võib-olla ongi üheks sõpruse tunnuseks see, et sõbraga koos ka igavust võidakse tunda ja taluda." Mina arendan sealt tihti edasi seda mõtet, et kui enam pole mingi inimesega koos olles vaikus piinlik (vaid loomulik), siis võiks ehk teda üsna heaks tuttavaks (või suisa sõbraks) pidada.

Kõigepealt naerda ja siis vaikida seega?

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...