Otse põhisisu juurde

Vagunisaatja 2011: teine vagun

suurim prohmakas - leiab
suurim kordaminek - hm, praegu vaatan, et seda võiks mõista ka sellena, mis mulle kõige rohkem korda läks...ise läksin?
parim eesti tutvus – leiab, ehk rohkemgi kui ühe
parim muu tutvus – siia võiks tuua huvitavaid variante
halvim eesti tutvus – milleks see küsimus?
halvim muu tutvus – puudub
lemmik telefonikõne – oo, ma tean, see maiteamitmes tädi, kes helistas ja Urvet küsis, ja minu vastuse peale, et sellelt numbrilt Urvet ei saa, hüüatas: "Te valetate!"
aasta lause – Kaie, tee nalja!
aasta kõige lollim küsimus – see, kui tuntud saatejuht tuntud saates küsis Els Himmalt: "No öelge nüüd ausalt, Els, kas teil on Eve Kiviga võistlus käimas, et kumb ilusamana sureb?" (mitte päris täpne tsitaat). No ütle ausalt, kuidas sa saad nii labane olla, armas saatejuht?
minu kõige lollim sõnaaps – "toetamine" asemel "teotamine" jm
lemmikvoodikaaslane – Elina (kes päris huvitavatel asjaoludel minu voodisse sattus)
lemmikfilm - "Submarine"
lemmikraamat - "Submarine", mõned Harry raamatud
suurim ettevõtmine – 3 mütsi kudusin algusest lõpuni. Näiteks.
lemmiktelesari – Big Bang Theory, ei ole suurem asi sarjavaataja enam tundub
suurim rõõm – kas see, et mul on raske midagi siia leida, näitab, et skaala käib liiga väikeste numbrite vahel?
suurimad pisarad – mitte väga suured
suurim üllataja – Teele
kõige khuulim koht – mereäär
kõige khuulim hommik – see, kus isegi puupüsti täis buss ainult nalja tegi
kõige halvem hommik – liiga unine ja pime
kõige khuulim kink – leib, kõrvaaugud
parim kohvikaaslane – teravmeelsed inimesed
kõige kallimad – endiselt, kas see küsimus on siin selle ideega, et need inimesed peaksid aastati muutuma?
kõige khuulim kooliaine – puudub. Vähemalt on mõte sellest, et kooliained võiksid varsti jälle olla. Aga kui üldises plaanis vaadata, siis kõige khuulimad kooliained on minu meelest eesti keel, kirjandus, (kunsti)ajalugu, muusika(ajalugu) ja keemia.
suurim shokk – positiivne
parim laul – Ewert and the Two Dragons "Road to the hill"
kõige parem koht – tool, laud ja teine inimene- lihtne!
parasiitsõna - Janar, nii sellisel kui koledamal kujul
leid – ükspäev leidsin Ujula Konsumi eest 5 ööri (on Rootsis selline raha endiselt?)
drama queen - mina polegi vist väga dramaatiline olnud sel aastal, ainult natuke
parim kuu - juuli
läbikukkunud idee – hakkan jube kokkuhoidlikuks
parim sms – need, mis raha laekumist kuulutasid
räigeim stoori – kindlasti Merilin luges mingeid kirvenalju mingi hetk
aasta jook - kohv
aasta avastus – kas see oli sel aastal, kui teada sain, et inglisekeelne on vale öelda, hoopis ingliskeelne on õige
kõige mõttetum tegu -igasugune kilplus

Kommentaarid

  1. Hahaa: "Te valetate!" :D

    Müümi

    VastaKustuta
  2. I know, laupäeva hommikul esimese asjana on sihuke asi päris naljakas.

    VastaKustuta
  3. Issand, kahes kohas (vähemalt nii ma arvan) äramärgitud saada - mäherdune au!

    T.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...