Viimaste kuude (ja ka varasema aja) jooksul on korduvalt ette tulnud olukordi, kus kuulen kusagil mingit ägedat luulerida. Nagu tänapäeva inimene ikka, jooksen siis esimesel võimalusel Google'isse, et tolle rea järgi luuletus ja/või autor üles leida. Tihti ei õnnestu. Mistõttu olen otsustanud panustada internetis saadaval olevate luuleridade arvu (ja loodetavasti ka sisusse). Minu kusagil keskkoolis alustatud siniste kaantega kaust, mis praeguseks jätkub siniste kaantega kaustikus, on osaliselt juba olemas Truffe luulenurgas. Ja uusi luuletusi lisandub iga päev nagu seeni peale vihma. Nii kaua, kui viitsin neid sinna kirjutada.
Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Kommentaarid
Postita kommentaar