Otse põhisisu juurde

Vagunisaatja 2011: neljas vagun: muusikaga kristallkuul

Suhvlejumal, nagu ikka.

Kuhu olen jõudnud 2012. aasta alguseks?
Katie Noonan - The long and winding road
...that leads to your door. Kelle see uks on, tunnistage kohe üles.

2012. aasta põhiülesanne
Waldeck - Get up...Carmen
Ahem. See võib olla kõnekas mitmel moel. Ja asjaolu, et see lugu pole suhvle pealt väga ammu tulnud, ehk veelgi kõnekam.

Eneseteostus ja minu "mina" 2012. aastal
George Michael "Roxanne"
Ee...mis see siis nüüd tähendama peaks? Hea siis vähemalt, et see laul karjääri küsimuse juures ei tulnud.

Rahaasjad 2012. aastal
MGMT "Kids"
Kontekstist väljarebituna ehk control yourself take only what you need from it, see nõu võib ära kuluda.

Sugulased ja naabrid 2012. aastal
Club 8 "Everything goes"
On see nüüd kurjakuulutav? Teisalt siiani kõige rahulikum laul kindlalt.

Kodu 2012. aastal
Jack Johnson "Better together"
Sain aru (öeldud Maire Aunaste häälega).

Armastus 2012. aastal
Travis "New Amsterdam"
Mööda. Küll aga on tegemist üle 9 minutit pika lauluga, see on kindlasti diibi tähendusega.

Tervis 2012. aastal
Frou Frou "Let go"
Kas mul on tunne või ma saangi aru, mida see tähendada võiks? Pole paha sel juhul.

Partnerlus 2012. aastal
Coconut Records "Mama"
Siin on huvitavaid võimalusi.

Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks 2012. aastal
Vaiko Eplik "Nähtamatus"
No mida? Kus see laul enne oli? Aga ilusat laulu ei pane muidugi ühegi teema juures pahaks. Müstikat on siin küll. Ja mind mitte keegi näe nagu sina... hehee.

Reisid aastal 2012
Olav Ehala "Blues"
Chicago nimetab ennast maailma bluusipealinnaks, seega tundub, et minek tuleb sinna.

Karjäär, firma areng ja uued kohustused aastal 2012
The Beatles "While my guitar gently weeps"
I look at the floor and see it needs sweeping?

Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2012
Mikronid "Üks imelik masin"
Miks mulle tundub, et sõna "masin" ei tõota head?

Saladused, protsessid alateadvuses, mida ise ei tunneta
Jaan Tätte "Ilus hetk"
Oijah, ju vist.

Kuhu olen jõudnud 2012. aasta lõpuks?
Röyksopp "A higher place"
See läks ju täitsa hästi, kõrgem koht ikka parem kui madalam.
Sildid:

Kommentaarid

  1. meRilin K13. jaanuar 2012, kell 00:03

    Haah.. praegu alles märkasin, et New Amsterdam on Travise lugu, miskipärast tekkis alguses seos hoopis Coldplayga, aga neil ju lihtsalt Amsterdam.
    Selle peale tuleb Strong ja Stronger meelde muidugi :p

    VastaKustuta
  2. Truffe14. jaanuar 2012, kell 01:45

    Nagu Reamonn ja Britney või?

    VastaKustuta
  3. meRilin K14. jaanuar 2012, kell 01:49

    Pigem nagu robbie williams ja gary barlow?

    VastaKustuta
  4. Truffe14. jaanuar 2012, kell 13:44

    Oda misasja? Maisaa küll nüüd midagi aru.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...
Postita kommentaar
Loe edasi »