Otse põhisisu juurde

Vagunisaatja 2011: teine vagun

suurim prohmakas - leiab
suurim kordaminek - hm, praegu vaatan, et seda võiks mõista ka sellena, mis mulle kõige rohkem korda läks...ise läksin?
parim eesti tutvus – leiab, ehk rohkemgi kui ühe
parim muu tutvus – siia võiks tuua huvitavaid variante
halvim eesti tutvus – milleks see küsimus?
halvim muu tutvus – puudub
lemmik telefonikõne – oo, ma tean, see maiteamitmes tädi, kes helistas ja Urvet küsis, ja minu vastuse peale, et sellelt numbrilt Urvet ei saa, hüüatas: "Te valetate!"
aasta lause – Kaie, tee nalja!
aasta kõige lollim küsimus – see, kui tuntud saatejuht tuntud saates küsis Els Himmalt: "No öelge nüüd ausalt, Els, kas teil on Eve Kiviga võistlus käimas, et kumb ilusamana sureb?" (mitte päris täpne tsitaat). No ütle ausalt, kuidas sa saad nii labane olla, armas saatejuht?
minu kõige lollim sõnaaps – "toetamine" asemel "teotamine" jm
lemmikvoodikaaslane – Elina (kes päris huvitavatel asjaoludel minu voodisse sattus)
lemmikfilm - "Submarine"
lemmikraamat - "Submarine", mõned Harry raamatud
suurim ettevõtmine – 3 mütsi kudusin algusest lõpuni. Näiteks.
lemmiktelesari – Big Bang Theory, ei ole suurem asi sarjavaataja enam tundub
suurim rõõm – kas see, et mul on raske midagi siia leida, näitab, et skaala käib liiga väikeste numbrite vahel?
suurimad pisarad – mitte väga suured
suurim üllataja – Teele
kõige khuulim koht – mereäär
kõige khuulim hommik – see, kus isegi puupüsti täis buss ainult nalja tegi
kõige halvem hommik – liiga unine ja pime
kõige khuulim kink – leib, kõrvaaugud
parim kohvikaaslane – teravmeelsed inimesed
kõige kallimad – endiselt, kas see küsimus on siin selle ideega, et need inimesed peaksid aastati muutuma?
kõige khuulim kooliaine – puudub. Vähemalt on mõte sellest, et kooliained võiksid varsti jälle olla. Aga kui üldises plaanis vaadata, siis kõige khuulimad kooliained on minu meelest eesti keel, kirjandus, (kunsti)ajalugu, muusika(ajalugu) ja keemia.
suurim shokk – positiivne
parim laul – Ewert and the Two Dragons "Road to the hill"
kõige parem koht – tool, laud ja teine inimene- lihtne!
parasiitsõna - Janar, nii sellisel kui koledamal kujul
leid – ükspäev leidsin Ujula Konsumi eest 5 ööri (on Rootsis selline raha endiselt?)
drama queen - mina polegi vist väga dramaatiline olnud sel aastal, ainult natuke
parim kuu - juuli
läbikukkunud idee – hakkan jube kokkuhoidlikuks
parim sms – need, mis raha laekumist kuulutasid
räigeim stoori – kindlasti Merilin luges mingeid kirvenalju mingi hetk
aasta jook - kohv
aasta avastus – kas see oli sel aastal, kui teada sain, et inglisekeelne on vale öelda, hoopis ingliskeelne on õige
kõige mõttetum tegu -igasugune kilplus

Kommentaarid

  1. Hahaa: "Te valetate!" :D

    Müümi

    VastaKustuta
  2. I know, laupäeva hommikul esimese asjana on sihuke asi päris naljakas.

    VastaKustuta
  3. Issand, kahes kohas (vähemalt nii ma arvan) äramärgitud saada - mäherdune au!

    T.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...