Tänase päeva jooksul jõudis mul umbes 10 erinevat eurolugu kummitada. Ütleks et külalised Gruusiast, aga Gruusia laul pole isegi meeles enam.
Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes. Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks. Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...
Normal, mul ei olnud isegi mitte soovi saada populaarseks.
VastaKustutaTäiesti tühi töö ma ütlen.
M.
Aga võib-olla siis maailma muuta tahtsid?
VastaKustutaI’m going out in the world to save our planet.. või I can't change the world alone...
Ja armastus Valgevene vastu võib ka iga hetk peale tulla :P
Armastus Valgevene vastu tuleb ikka aeg-ajalt peale või meelde. ehee.
VastaKustutaNii nagu on Tiibeti vabaduse eest seisjad jne...I love Belarus!
M.