Otse põhisisu juurde

When Ally met Larry

Tahaks teha kohe ühe pika postituse. Tjah, päris palju asju on pähe löönud, mida võiks kirjutada, aga meelest läheb ära. Näiteks see tumeda siksiga hallipäine tädi, kes ükspäev oma autoga silla juures kärutas või see Hasselhoffi imitatsiooniga kuulutus, mida tööle minnes nägin. Nojah, neid ma seega ei unustanud ära. Ma ei tea, miks on ikka veel selline illusioon, et kui enne magamajäämist millestki mõelda, et oh jess, see on hea mõte, homme kirjutan, siis ma homme veel ka mäletan, mis see oli. Tühja, ei mäleta.
Vaatan Allyt, McBeali. Ammu juba tegelikult, aga nüüd natuke aktiivsemalt jälle, peaaegu neljanda hooaja lõpp juba käes. Seal ta on Larryga. Tegelikult on natuke kahju, kui sari on paljus ülesehitatud sellele, et peategelane otsib endale meest ja ei saa kellegagi päriselt jääda, sest siis läheks mõttetuks. Noh, seal on tegelikult isegi hästi, mitmeid muid kummalisi tegelasi on veel (John Cage parimate hulgas). Ma ei tea mis jutt see niisuke on nüüd, pole justkui minu stiil. Tegelikult on nõme öelda, et pole minu stiil. See on umbes sama nagu öelda, et keegi inimene pole minu tüüp/maitse. Ei, muidugi ossid pole minu maitse. Aga ka neil võib kõrge maailmavaade ja prill ninal olla.
Enne kui raha otsa sai, tegelesin koduse kokandusega. See on päris huvitav. Kodukanatsemine ka. Teisipäeval pühkisin põrandaid ja tolmu, nõusid pesin ka. Enne sanitaarruumideni jõudmist viitsimine paraku rauges. Ent võtkem seda kui edasilükatud maiuspala, sest kõik ju teavad, et pole midagi ilusamat kui puhtusest läikiv kraan või veelaskmise nupp.
Enne põrandapühkimist käisin koolis õpetajaks saamise teemadel vestlemas. See nägi välja umbes nii:
-Tahate õpetajaks saada?
-Jah.
-Kuhugi mujale ka avalduse andsite?
-Ei.
-Olete juba õpetajatööga kokku puutunud?
-Ei.
Paar asja oli veel, kus nii küsiv pool kui mina natuke rohkem rääkisime(mitte oluliselt siiski), aga ma siia ei kirjuta, ütlemata jättes tundub, et minu napisõnalisus on märk kindlast plaanist koolipapastuda(või -mammastuda?). Tegelikult on pikaajaliste plaanide tegemine nii grõunap, et ma olen parem rebel ja ei tee neid.
Mulle tundub, et tahaks päris mitmesse Eesti väikelinna minna. Aa, väikelinnadest muide seda, et tegelikult nad minu jaoks ei olegi väikelinnad. Püssi on väikelinn, aga Paide näiteks ei ole. Tähendab siis ma tahaks minna mitmesse Eesti linna. Haapsallu esmajoones. Täna nägin ühte pilti, kus üks inimene oli Haapsalus ja siis mul tuli meelde, kuidas eelmisel suvel ühel õhtul vesi oli seal kõigekõige ilusam ja üldse kuidas see on nii kummaline linn, sest tundub nagu keegi ei elakski seal, sest inimesi eriti ei näe ja linna peatänav on isegi tipptunnil nii vaikne, et võib lambist kohast üle minna. Aga ka Haapsalu ei ole väikelinn.
Ääremärkus: väikelinn ei ole sõimusõna.
Praegu läks jube kiiresti pimedaks. Kui ma kirjutama hakkasin, siis veel polnud. Tee mis sa teed, aga pole siin ikka seda vaadet, mis Raatuse ühika aknast. Siin on mingi õhupallidega Hinnaparaad juba aegade algusest. Ei tea kas see on selline paraad, mille auks keegi naabrioss tümmi laseb, sest noh, üks naabrioss laseb tümmi siin juba mõned päevad.
Aeh, aitab vist kah.

Kommentaarid

  1. Eesti depressiivseim väikelinn pidi olema Jõgeva. Ma ei osanud midagi selle peale kosta. Sa oskaksid?

    VastaKustuta
  2. Ee, kes seda ütles et Jõgeva? Maitea, minul on raske väikelinnaks pidada mingit sellist linna, mis on maakonnakeskus ühtlasi. Ei, muidugi ta on mitte väga suur linn, aga Eesti kontekstis ta ei saa ju väga väike ka olla.

    VastaKustuta
  3. Mulle edastas selle info keegi,kes juba ise seda kusagilt oli kuulnud. Võib-olla ei ole siis väga usaldusväärne info. :D

    VastaKustuta
  4. Tegelt ma usun, et paljude jaoks on depressiivseim väikelinn see, kus nad ise elavad. Kuivõrd asi linnas on, pole muidugi kindel. Võib-olla aetakse oma depressiivsus lihtsalt linna kaela.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...