Otse põhisisu juurde

Lusikas peegeldab

Regulaarpostituseks tahtsin algul nimetada seda siin, aga tegelikult pole ju päris regulaarne selline värk.
Jaah, ühesõnaga 3 tundi üle-eelmisest reedest veetsin bussis läbides kaunemaid paiku kodumaal, sedapuhku Tartumaa, Jõgevamaa ja Lääne-Virumaa marsruudil. Päris kena: kollased põllud, mõned moonid ka sekka, ja mõtted sellest, kust need bussipeatuste nimed ometi tulevad (Mõmmiku, Puhtaleiva, Mullavere, Kassinurme, Kurista, Kamariku, Koonu), aga viimane tund aega kiskus ikka juba igavaks. Esialgne lõpp-peatus Rakvere, mis on küll selline linn, kus võiks elada(nagu ütles hea hilisem reisikaaslane).
Edasine sõit läbi Lääne-Virumaa paljastas näiteks tartlasekssaamise reklaamid bussipeatuste küljes (miks küll?). Ei, mitte ainult muidugi. Põhja-Eesti on ka maailma ilusaim riik, eriti kui männilõhna õhus on ja päike merre loojub. Võsul olla Eesti ilusaim päikseloojang(mine sa tea, kes ütles) - nägin, ei eita. Lisaks ma mõtlen, et kui Mari ütleb, et ta tahaks Põhja-Eestis elada, siis ta võiks Käsmus elada. Ei oska nimekirja, niisama pakun.
Ilm läks ka täitsa ilusaks ja siis saabus ometi kord see päev, kui me Bismarcki mängisime ja ma peaaegu poole mänguni juhtisin ja nägin ka korraks, mismoodi see välja näeb, kui sul ladumises hunnik otsi käes ei ole.
Oo, ja kuidas ma unustasin, mul olid ju lokid! Mitu aega kohe. Nüüd on kohe natuke imelik säärane ludupea olla jälle. Võib-olla mul oleks seda hirmuskallist juuksejuure kergitajat vaja, mida kaupsis täna vaatasin.
Siis ma tahaks endale rösterit ka veel. Röstleib. Juust. Juuuuuuuuuust. Selle mehe nimi oli Juust, kelle käest ma suruõhku ostsin.
Ja pärast seda, kui ma olin Lizy sünnipäeval käinud ja seal Indiacat mänginud, oli järgmisel päeval veidi peksasaanud tunne (ehk ka päike?) ja eile Tartus trepist üles ronides oli kann ikka veel natuke imelik.
Kuldset Triot Maidla valla päeval ma ei näinudki. Ohhäda.
Mulle vist meeldib, kui on mitu väiksemat lõiku ühe suure asemel, palju parem on lugeda, onju? Aga kui inimene just tunneb, et tema mõte voolab nii, et ei saa uut lõiku teha, siis lase olla.
Amèlie osas seda, et ma teen tema nägu mõttes juba mõnda aega.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...