Otse põhisisu juurde

Lusikas peegeldab

Regulaarpostituseks tahtsin algul nimetada seda siin, aga tegelikult pole ju päris regulaarne selline värk.
Jaah, ühesõnaga 3 tundi üle-eelmisest reedest veetsin bussis läbides kaunemaid paiku kodumaal, sedapuhku Tartumaa, Jõgevamaa ja Lääne-Virumaa marsruudil. Päris kena: kollased põllud, mõned moonid ka sekka, ja mõtted sellest, kust need bussipeatuste nimed ometi tulevad (Mõmmiku, Puhtaleiva, Mullavere, Kassinurme, Kurista, Kamariku, Koonu), aga viimane tund aega kiskus ikka juba igavaks. Esialgne lõpp-peatus Rakvere, mis on küll selline linn, kus võiks elada(nagu ütles hea hilisem reisikaaslane).
Edasine sõit läbi Lääne-Virumaa paljastas näiteks tartlasekssaamise reklaamid bussipeatuste küljes (miks küll?). Ei, mitte ainult muidugi. Põhja-Eesti on ka maailma ilusaim riik, eriti kui männilõhna õhus on ja päike merre loojub. Võsul olla Eesti ilusaim päikseloojang(mine sa tea, kes ütles) - nägin, ei eita. Lisaks ma mõtlen, et kui Mari ütleb, et ta tahaks Põhja-Eestis elada, siis ta võiks Käsmus elada. Ei oska nimekirja, niisama pakun.
Ilm läks ka täitsa ilusaks ja siis saabus ometi kord see päev, kui me Bismarcki mängisime ja ma peaaegu poole mänguni juhtisin ja nägin ka korraks, mismoodi see välja näeb, kui sul ladumises hunnik otsi käes ei ole.
Oo, ja kuidas ma unustasin, mul olid ju lokid! Mitu aega kohe. Nüüd on kohe natuke imelik säärane ludupea olla jälle. Võib-olla mul oleks seda hirmuskallist juuksejuure kergitajat vaja, mida kaupsis täna vaatasin.
Siis ma tahaks endale rösterit ka veel. Röstleib. Juust. Juuuuuuuuuust. Selle mehe nimi oli Juust, kelle käest ma suruõhku ostsin.
Ja pärast seda, kui ma olin Lizy sünnipäeval käinud ja seal Indiacat mänginud, oli järgmisel päeval veidi peksasaanud tunne (ehk ka päike?) ja eile Tartus trepist üles ronides oli kann ikka veel natuke imelik.
Kuldset Triot Maidla valla päeval ma ei näinudki. Ohhäda.
Mulle vist meeldib, kui on mitu väiksemat lõiku ühe suure asemel, palju parem on lugeda, onju? Aga kui inimene just tunneb, et tema mõte voolab nii, et ei saa uut lõiku teha, siis lase olla.
Amèlie osas seda, et ma teen tema nägu mõttes juba mõnda aega.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...