Jaah, ühesõnaga 3 tundi üle-eelmisest reedest veetsin bussis läbides kaunemaid paiku kodumaal, sedapuhku Tartumaa, Jõgevamaa ja Lääne-Virumaa marsruudil. Päris kena: kollased põllud, mõned moonid ka sekka, ja mõtted sellest, kust need bussipeatuste nimed ometi tulevad (Mõmmiku, Puhtaleiva, Mullavere, Kassinurme, Kurista, Kamariku, Koonu), aga viimane tund aega kiskus ikka juba igavaks. Esialgne lõpp-peatus Rakvere, mis on küll selline linn, kus võiks elada(nagu ütles hea hilisem reisikaaslane).
Edasine sõit läbi Lääne-Virumaa paljastas näiteks tartlasekssaamise reklaamid bussipeatuste küljes (miks küll?). Ei, mitte ainult muidugi. Põhja-Eesti on ka maailma ilusaim riik, eriti kui männilõhna õhus on ja päike merre loojub. Võsul olla Eesti ilusaim päikseloojang(mine sa tea, kes ütles) - nägin, ei eita. Lisaks ma mõtlen, et kui Mari ütleb, et ta tahaks Põhja-Eestis elada, siis ta võiks Käsmus elada. Ei oska nimekirja, niisama pakun.
Ilm läks ka täitsa ilusaks ja siis saabus ometi kord see päev, kui me Bismarcki mängisime ja ma peaaegu poole mänguni juhtisin ja nägin ka korraks, mismoodi see välja näeb, kui sul ladumises hunnik otsi käes ei ole.
Oo, ja kuidas ma unustasin, mul olid ju lokid! Mitu aega kohe. Nüüd on kohe natuke imelik säärane ludupea olla jälle. Võib-olla mul oleks seda hirmuskallist juuksejuure kergitajat vaja, mida kaupsis täna vaatasin.
Siis ma tahaks endale rösterit ka veel. Röstleib. Juust. Juuuuuuuuuust. Selle mehe nimi oli Juust, kelle käest ma suruõhku ostsin.
Ja pärast seda, kui ma olin Lizy sünnipäeval käinud ja seal Indiacat mänginud, oli järgmisel päeval veidi peksasaanud tunne (ehk ka päike?) ja eile Tartus trepist üles ronides oli kann ikka veel natuke imelik.
Kuldset Triot Maidla valla päeval ma ei näinudki. Ohhäda.
Mulle vist meeldib, kui on mitu väiksemat lõiku ühe suure asemel, palju parem on lugeda, onju? Aga kui inimene just tunneb, et tema mõte voolab nii, et ei saa uut lõiku teha, siis lase olla.
Amèlie osas seda, et ma teen tema nägu mõttes juba mõnda aega.
