Kõnnimõte

Praegast, kui ma tulin mööda natuke pimedat teed, mida valgustasid ainult sissekäiguuste kohal olevad lambid (või olid ikka tänavalambid ka?), mõtlesin ma, et ma vist tahaks olla selline inimene, kelle puhul igaüks ei saa aru, mida keegi teine minus näeb. Tähendab. Et kui mul on mõni sõber, siis keegi selle sõbra sõber näiteks mõtleb, et mida too sõber minus näeb. Sest tema ise ei näe. Aga näed sõber näeb. Ja sellepärast näeb, et ma kõigile ei näita, ainult valitutele. Ilmselt on see tugevas seoses minu oikuisalapärane-teemaga. Aga kõik see on vaid teooria, praktikas ei või päris kindel olla. Jah, tegelt see on natuke jama teooria, kaldub kokkuvõttes pessimismi. Aga samas mulle teooria meeldibki just sellepärast, et ta pole praktika.