Praegast, kui ma tulin mööda natuke pimedat teed, mida valgustasid ainult sissekäiguuste kohal olevad lambid (või olid ikka tänavalambid ka?), mõtlesin ma, et ma vist tahaks olla selline inimene, kelle puhul igaüks ei saa aru, mida keegi teine minus näeb. Tähendab. Et kui mul on mõni sõber, siis keegi selle sõbra sõber näiteks mõtleb, et mida too sõber minus näeb. Sest tema ise ei näe. Aga näed sõber näeb. Ja sellepärast näeb, et ma kõigile ei näita, ainult valitutele. Ilmselt on see tugevas seoses minu oikuisalapärane-teemaga. Aga kõik see on vaid teooria, praktikas ei või päris kindel olla. Jah, tegelt see on natuke jama teooria, kaldub kokkuvõttes pessimismi. Aga samas mulle teooria meeldibki just sellepärast, et ta pole praktika.
Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri. Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on! Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Kommentaarid
Postita kommentaar