Otse põhisisu juurde

When Ally met Larry

Tahaks teha kohe ühe pika postituse. Tjah, päris palju asju on pähe löönud, mida võiks kirjutada, aga meelest läheb ära. Näiteks see tumeda siksiga hallipäine tädi, kes ükspäev oma autoga silla juures kärutas või see Hasselhoffi imitatsiooniga kuulutus, mida tööle minnes nägin. Nojah, neid ma seega ei unustanud ära. Ma ei tea, miks on ikka veel selline illusioon, et kui enne magamajäämist millestki mõelda, et oh jess, see on hea mõte, homme kirjutan, siis ma homme veel ka mäletan, mis see oli. Tühja, ei mäleta.
Vaatan Allyt, McBeali. Ammu juba tegelikult, aga nüüd natuke aktiivsemalt jälle, peaaegu neljanda hooaja lõpp juba käes. Seal ta on Larryga. Tegelikult on natuke kahju, kui sari on paljus ülesehitatud sellele, et peategelane otsib endale meest ja ei saa kellegagi päriselt jääda, sest siis läheks mõttetuks. Noh, seal on tegelikult isegi hästi, mitmeid muid kummalisi tegelasi on veel (John Cage parimate hulgas). Ma ei tea mis jutt see niisuke on nüüd, pole justkui minu stiil. Tegelikult on nõme öelda, et pole minu stiil. See on umbes sama nagu öelda, et keegi inimene pole minu tüüp/maitse. Ei, muidugi ossid pole minu maitse. Aga ka neil võib kõrge maailmavaade ja prill ninal olla.
Enne kui raha otsa sai, tegelesin koduse kokandusega. See on päris huvitav. Kodukanatsemine ka. Teisipäeval pühkisin põrandaid ja tolmu, nõusid pesin ka. Enne sanitaarruumideni jõudmist viitsimine paraku rauges. Ent võtkem seda kui edasilükatud maiuspala, sest kõik ju teavad, et pole midagi ilusamat kui puhtusest läikiv kraan või veelaskmise nupp.
Enne põrandapühkimist käisin koolis õpetajaks saamise teemadel vestlemas. See nägi välja umbes nii:
-Tahate õpetajaks saada?
-Jah.
-Kuhugi mujale ka avalduse andsite?
-Ei.
-Olete juba õpetajatööga kokku puutunud?
-Ei.
Paar asja oli veel, kus nii küsiv pool kui mina natuke rohkem rääkisime(mitte oluliselt siiski), aga ma siia ei kirjuta, ütlemata jättes tundub, et minu napisõnalisus on märk kindlast plaanist koolipapastuda(või -mammastuda?). Tegelikult on pikaajaliste plaanide tegemine nii grõunap, et ma olen parem rebel ja ei tee neid.
Mulle tundub, et tahaks päris mitmesse Eesti väikelinna minna. Aa, väikelinnadest muide seda, et tegelikult nad minu jaoks ei olegi väikelinnad. Püssi on väikelinn, aga Paide näiteks ei ole. Tähendab siis ma tahaks minna mitmesse Eesti linna. Haapsallu esmajoones. Täna nägin ühte pilti, kus üks inimene oli Haapsalus ja siis mul tuli meelde, kuidas eelmisel suvel ühel õhtul vesi oli seal kõigekõige ilusam ja üldse kuidas see on nii kummaline linn, sest tundub nagu keegi ei elakski seal, sest inimesi eriti ei näe ja linna peatänav on isegi tipptunnil nii vaikne, et võib lambist kohast üle minna. Aga ka Haapsalu ei ole väikelinn.
Ääremärkus: väikelinn ei ole sõimusõna.
Praegu läks jube kiiresti pimedaks. Kui ma kirjutama hakkasin, siis veel polnud. Tee mis sa teed, aga pole siin ikka seda vaadet, mis Raatuse ühika aknast. Siin on mingi õhupallidega Hinnaparaad juba aegade algusest. Ei tea kas see on selline paraad, mille auks keegi naabrioss tümmi laseb, sest noh, üks naabrioss laseb tümmi siin juba mõned päevad.
Aeh, aitab vist kah.

Kommentaarid

  1. Eesti depressiivseim väikelinn pidi olema Jõgeva. Ma ei osanud midagi selle peale kosta. Sa oskaksid?

    VastaKustuta
  2. Ee, kes seda ütles et Jõgeva? Maitea, minul on raske väikelinnaks pidada mingit sellist linna, mis on maakonnakeskus ühtlasi. Ei, muidugi ta on mitte väga suur linn, aga Eesti kontekstis ta ei saa ju väga väike ka olla.

    VastaKustuta
  3. Mulle edastas selle info keegi,kes juba ise seda kusagilt oli kuulnud. Võib-olla ei ole siis väga usaldusväärne info. :D

    VastaKustuta
  4. Tegelt ma usun, et paljude jaoks on depressiivseim väikelinn see, kus nad ise elavad. Kuivõrd asi linnas on, pole muidugi kindel. Võib-olla aetakse oma depressiivsus lihtsalt linna kaela.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...