...see asi, mida ma eile enne magamajäämist mõtlesin, õigemini tundsin. Kas sina oled kunagi tundnud, kuidas veri soontes voolab? Ma ei mõtle, et pulssi tunned, vaid sellist..noh, voolamist. Minul on vasaku käe keskmise sõrme peal üks natukene paremini nähtav veresoon ja eile olid sellega imelikud lood. Algul tundus nagu juuksekarv oleks selle sõrme peal, selline naljakas kõdi, aga kui ma paar korda olin seda "karva" üritanud edutult ära võtta, siis sain aru, et hohoo, see on vist hoopis verevoog.
Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri. Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on! Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Miskipärast maalis see mu silme ette väga imeliku pildi. Sündsuse huvides jätan asja kirjeldamata... Aga kõik algas sellest,et tegemist oli vasaku käe keskmise sõrmega... :D
VastaKustuta