Otse põhisisu juurde

Alexander McCall Smith "A time of love and tartan"


12. osa 44 Scotland Streeti sarja raamatutest. Vaatan, et 11. osa olen lugenud kusagil kaks ja pool aastat tagasi. Vabalt võib sellise vahega lugeda. Ei ole üldse selline sari, mida peaks järjest lugema, et midagi meelest ei läheks. Mis saakski meelest minna, kui jätkuvalt on tegemist raamatutega, kus midagi eriti ei juhtu. Veidraid ja totakaid asju juhtub, aga mitte selliseid, mida peaks meelde jätma.

"A time of love and tartan" ilmus 2017. aastal. Arutletakse päevakajaliste teemade üle. (Tõesti, eelmistes osades vist polegi nii palju ajaga seotut olnud.) Alguses mainitakse ära Edinburghi kuulus kohvik The Elephant House, kus J. K. Rowling "Harry Potterit" kirjutas - nüüd käivad fännid seal hordide kaupa palverännakutel. Üks tegelane satub piinlikku olukorda, üritades vältida teist piinlikku olukorda - ta ei soovi, et teda nähtaks raamatupoes sirvimas raamatut "Fifty shades of grey". Ja muidugi sugude teema. Mis hetkeni on võrdsuse taga ajamine normaalne ja millal see muutub ebaloogiliseks farsiks.

Erinevalt eelmistest kuulasin seda osa audioraamatuna. Täitsa huvitav oli mõnede nimede tegelik hääldus teada saada. (Mida rohkem silpe nimes, seda rohkem võimalusi kuhu rõhk panna, onju.)


Stuart pole peategelane, selles sarjas polegi peategelast, lihtsalt selles osas on tal märksa suurem roll kui eelmistes. 

Seda lugu raamatuvormis lugedes peab meeles hoidma, et tegemist on tegelikult ajalehes järjejutuna ilmuva looga. Seetõttu on kogu asja struktuur natuke teistsugune kui nö tavalisel raamatul, kohati tundub võib-olla kohmakas ja sisu osas tasakaalutu. Ka see, et kõik peatükid pole lugejale võrdselt huvitavad. Vahepeal on peatükke, kus mingi onu heietab, ja mina mõtlen et pekki, jälle see. Aga see nagu ongi normaalne. Kellelegi kindlasti väga meeldivad need heietajad. 

Kuna üks peatükk on üks osa järjejuttu, mis peab ajalehte ära mahtuma, siis peatükid on lühikesed. Lühikesi peatükke ikka hea lugeda. 


Samalt autorilt varem loetud:

Alexander McCall Smith on ilmselt minu enimloetud autor. (Kui tükkide mitte lehekülgede järgi arvestada.) Kuna ta on väga tempokas kirjutaja, siis tal on üleüldse väga palju raamatuid (ja sarju). Scotland Streeti sarjast on kaks esimest osa eesti keelde tõlgitud, Esimene daamide detektiiviagentuur on tal üks sari, kust on mitmeid osi eesti keeles jne jne.  

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...