Otse põhisisu juurde

Claire Keegan "Small things like these" / "Sellised väikesed asjad"


Küll internet on seda raamatut mulle soovitanud. Siin ja seal rubriigis "kui sulle meeldis see, siis meeldib ehk ka see". Nojah, iiri kirjandus on ikka sobinud.

Esikaas on kaunis. Tekitab tunde, et sees võiks olla ilus jõululugu. Mõnevõrra jõululugu oligi -  tegevus toimus detsembris, sealhulgas jõulude ajal.

Päris kohe ei saanud kohe aru, mis selle raamatu teema on. Oli üks iiri söekaupmees Bill Furlong, kellel oli naine ja viis tütart. Olustikust tundus, et tegevus on ehk 1950ndatel? Igal juhul ajal, mis pigem pole väga kaasaegne. Ja ühel hetkel mainiti nagu muuseas, et tegemist on 1985. aastaga. See oli jahmatav, eriti kui selgus, mis sisus oluliseks osutus. 

Ehk siis Magdalena pesumajad, Magdalena õed. Ilmselt sai teema paljudele tuttavaks 2002. aasta filmi kaudu. Magdalena pesumajad olid katoliku kiriku egiidi all tegutsenud asutused, kuhu saadeti tüdrukud, kes olid ühiskonna silmis midagi valesti teinud (abieluväliselt rasestunud, kellegi arvates väljakutsuvalt käitunud, liiga kõvasti naernud - eks valesti tegemine sõltu sellest, kes hindab). Mingit toredat elu pesumajades ei elatud, oli neid, kes sealt eluga ei väljunud. Ja viimane säärane asutus suleti Iirimaal alles 1996. aastal! 

Kui film "Magdalena õed" näitas pesumajades toimunut otse ja õudselt, siis "Small things like these" andis pigem vihjeid, kust konteksti teadmata võis ka palju vähem välja lugeda. Detailidesse ei laskutud, aga teeots edasimõtlemiseks anti kätte. Vist seepärast see ongi nii kaalukas raamat - ütleb oma veidi üle sajal leheküljel nii vähe kui võimalik, aga just nii palju kui vaja.



Lugu on tegelikult inimlikkusest. Bill Furlong käitus nii nagu temaga elus oli käitutud. Headus sünnitab headust. Vähemalt selle raamatu põhjal võime seda loota.

Kui mingites asjades (nt sotsiaalsete probleemide sügavusele tähelepanu juhtimine) tundub, et iiri ja eesti kirjandusel on tihti kokkupuutepunkte, siis usu ja kiriku mõju näitamine ühiskonnas on ainult iiri kirjanduse eripära. Väga paeluv on lugeda. (Ses mõttes paeluv, et õudne hakkab.) Magdalena pesumajade puhul võib ka ju kahest otsast seda asja mõelda - oli katoliku kirik, kelle asutused need olid, ja oli ühiskond, kes nende olemasolu oma vaikimise, salgamise ja eemaletõukamisega tolereeris. (Kas võib öelda, et seega ka soosis?) 

Raamat on Varrakult ka eesti keeles ilmunud, pealkirjaga "Sellised väikesed asjad". Ja film on olemas, kus Bill Furlongi mängib muidugi Cillian Murphy, kes muu. 



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...