William S. Burroughs "Junky"

Nii ongi, nagu pealkiri ütleb: raamat narkomaanist. 

Tegevus toimub kunagi peale II maailmasõda ja räägib täitsa lootustandvast tüübist, kes lihtsalt hakkab ühel hetkel narkot tegema.

"Ühe narkomaani kroonika" võiks ka raamatu pealkiri olla, sest enamasti on tegemist üsna emotsioonitu kirjeldusega. Läksin tolle inimesega sinna, tegime seda, tulime tagasi, järgmisel päeval juhtus see jne. Ilmselt parim stiil sellise sisuga raamatut kirjutada, sest muul juhul oleks nii masendav, et ei suudaks lugeda. Selliselt kirjutatuna oli vähemalt informatiivne. Ja kirjeldused sellest, millise tunde üks või teine narkootikum tekitab või mis tunne on, kui seda ei saa, olid kindlasti raamatu parim osa. 

Stiil oli üsna hüplik. Ilmselt taheti sellega väljendada, kuidas narkomaan ennast tihti tunneb. Rahutult. Ma muutusin küll seda lugedes rahutuks. Raske oli süveneda. Aga õnneks oli õhuke raamat.

Tegelasi oli justkui palju, aga vähesed neist olid sisu mõttes olulised. Vahepeal olid sellised kohad, kus jutustaja hakkas lambist mingist ühest inimesest rääkima ja paar lõiku hiljem rääkis juba järgmisest. Lugejana said ruttu aru, et nende tegelaste meeldejätmisega ei pea pingutama. 

Erinevalt mitmetest suvalistest tüüpidest sai lugeja peategelase naise olemasolust teada alles kusagil raamatu teises pooles. Lihtsalt mainiti muuseas ühel hetkel. Läksid mõned leheküljed mööda ja selgus, et lapsed on ka olemas. Ju oli sellisel suvalisel mainimisel oma eesmärk peategelase (seisukorra) iseloomustamisel.

Minu suhtumine peategelasse jäi neutraalseks. Ei tundnud tema suhtes poolehoidu, ei tundnud talle kaasa, ei tundnud tema suhtes vastikust. Ilmselt oli seal ka oma osa raamatu kirjeldaval stiilil.

Seda raamatut loetakse Ameerikas klassikaks. Esmakordselt ilmus 1953. Ta on küll mingis mõttes ajatu ma arvan. Mis puudutab seda, mida mõtleb ja tunneb narkomaan, kuidas ta käitub. (Sõltlane on sõltlane, kui lihtsustada.) Narkoteemaline släng, mida raamatus ohtralt leidub, on praeguseks ilmselt paljus vananenud.

Ei ole selline raamat, mida lugemisrõõmu pärast lugeda. Samas informatiivne on ja kirjeldabki narkomaani tegelikku elu. (Kuna see on suuresti autobiograafiline teos, siis Burroughs ilmselt teadis, milline see oli.)

Eesti keelde on tõlgitud Burroughsi kuulsaim raamat "Alasti lõunasöök".


Meghan Quinn "Vacation wars"

Otsisin raamatut, kus Kreekas tegevus toimuks. Mõtlesin, et võtaks mingi vähe lihtsama vahepeal. Kindlasti on olemas raamatuid, kus keegi mõnel Kreeka saarel puhkab, ehk ajab törts naljajuttu ka.

Sattusin muidugi hoopis jama otsa, mistõttu järgneb peamiselt pahmeldus.

Peategelane Tessa on koos sõbrannade ja kaksikõe Roxanne'iga Santorinil (erilist Santorini hõngu ei lugejana ei tundnud). Roxanne'il on seal nimelt nädala pärast pulmad. Nad on ka lastena Santorinil korduvalt puhkamas käinud ja teavad sellest ajast üht noormeest, kes osutub hotelli omaniku pojaks. See on Myles, meespeategelane. Muidugi on ca 30-aastased Myles ja Tessa juba lapsepõlvest saati olnud teineteisesse armunud, nad lihtsalt vastastikku ei tea seda. 

Tessa, Roxanne ja sõbrannad on keskooli ajal sõlminud mitmete punktidega lepingu. Üks punkte on näiteks Britney Spearsi parfüümi Fantasy kasutamine mingites olukordades, kus vaja edukas olla. Parim punkt on see, et kui mõni tüdrukutest on 30-aastasena vallaline, siis sõbrannad otsivad talle mehe.

Võiks mõelda, et see on ju hea nali küll, aga sõbrannad võtavad asja väga tõsiselt ja hakkavad vallalisele Tessale meest otsima. Myles, kes Tessale päriselt meeldib, neile mingil põhjusel ei kõlba. (Tessa muidugi ei ütle ka neile otse, et seda meest tahan.) Kui Tessa neid korrale üritab kutsuda, ütleb keegi: "We have lived by that contract. Why would we just stop now?" Kui ei saada aru, miks võiks 30-aastasena loobuda mingi lepingu täitmisest, mis 18-aastasena "sõlmitud", siis on päris suur probleem. Ühesõnaga, kogu see lepingu teema oli naeruväärne. (Hea küll, nad said lõpuks sellest ise ka aru ja põletasid lepingu raamatu lõpus ära.)

Raamat koosnes suures osas dialoogist, mis polnud originaalne, aga soovis olla vaimukas. Meenutas liiga palju rääkivat inimest. Muudkui seletab ja seletab ja muutub seetõttu väsitavaks. Kehtib sama, mis päriskõnega - kiiremini ja rohkem rääkija ei anna tegelikult rohkem infot edasi. 

Peategelane Tessa pidi justkui kannatama sotsiaalärevuse käes. Kirjutaja sellest probleemist tundub et suurt ei teadnud, sest pigem mõjus kirjutatu ärevuse üle naermisena. Tessa õde Roxanne oli lihtsalt öeldes õel kiusaja. Tessa muidugi andis talle kõik andeks, sest ta oli lihtsalt nii hea inimene. Meespeategelane Myles oli kõige normaalsem, lihtsalt tema kurb lugu oli väga kulunud (isa ei mõistnud tema elu- ja karjäärivalikuid).

Ühe sõbranna elukaaslase hüüdnimi oli Beast. Seda küll naersin.

Kui kellegi lemmiksõna inglise keeles juhtub olema connection, siis see on raamat teile! Siin oli näiteks selline lause: This connection we have, it's so strong. Päriselt. Pluss laused sõnadega special connection, feeling so connected jne jne. Ja kui mitte connection, siis bond. Tunne oma sünonüüme.

Kena raamat. Mitte ühegi koha peal ei tulnud mõtet, et see pole banaalne. 

ESTERist leidsin, et sellelt kirjanikult on eesti keelde ka midagi tõlgitud. Need raamatud, kus kaanel on lihaseline mees lahtinööbitud särgiga ja pealkiri on näiteks "Nõretav armastus".


Bernhard Schlink "Homecoming"

Esimene lause on selline:


Vanavanemate kaudu satuvad peategelase (täiskasvanud) Peteri kätte mõned leheküljed romaanist, mis räägib kellestki sakslasest Karlist, kes on muuhulgas II maailmasõjas osalenud ja vangi langenud. Romaanis jõuab Karl ka koju ja leiab, et tema naine on vahepeal eluga edasi läinud, koos teise mehega. Peter hakkab uurima, kelle kirjutatud romaaniga tegemist võiks olla ja uurimisest koorub tema endagi elu kohta huvitavaid asju. 

Sisukirjeldus tundus minu jaoks intrigeeriv. Keegi uurib ju salapärase raamatu lugu. Tegelikult osutus asja iva üsna keeruliseks. Või siis oli iva lihtne, aga keeruliselt väljendatud. 

Kuivõrd pealkiri oli "Homecoming", siis toodi sisse ka "Odüsseia" kui ilmselt kuulsaim kojutulekulugu. Või kas "Odüsseia" üldse on kojutulekulugu? Tõlgendamise küsimus. Ja tõlgendamisele kuulus palju muudki. Tahaks öelda, et see on žanrilt ehk filosoofiline romaan? Kuna autor on erialalt õigusinimene, siis talle meeldis ka mingite õigusega seonduvate filosoofiliste probleemide üle arutada.

Nõnda et vahepeal läks lugemine raskeks. Ehk kui oleks eesti keeles lugenud, olnuks lihtsam ja kindlam, et õigesti aru sain. Mitte et inglise keeles võimatu olnuks. Kardetavasti oli siin kihte lihtsalt rohkem kui need, milleni minu mõtlemine küündis.
History has no goal: there is no progress, no promise of rise after fall, no guarantee of victory for the strong or justice for the weak.

Nagu Schlinki kuulsamas raamatus "Ettelugeja", oli siingi teemaks Saksamaa 20. sajandi ajalugu: kuidas (eelkõige sakslased ise) seda tõlgendama peaks, mis järeldusi tegema. 

Tegelastest meeldis, kuidas Peteri vanemad ja vanavanemad kujutatud olid. Peter ise jäi natuke segaseks. Eks ta tahtis ka koju jõuda, selles oli vist mõte. 

Üks osa üsna raamatu lõpus moodustas suure kontrasti ülejäänud raamatuga - järsku läks väga pingeliseks, ehk isegi õudseks. Aga see kuigi kaua ei kestnud.

Kaanepilt on lahe - viitab raamat raamatus teemale.

Teoorias hea raamat, praktikas natuke keeruline ja igav. Aga et positiivse noodiga lõpetada: ühes stseenis kuulatakse Arvo Pärti ja kiidetakse, et väga hea muusika on.



    Samalt autorilt varem loetud: 

    Robert Seethaler "A whole life"

     


    See on lugu Andreas Eggeri elust. 

    Andreas Egger elab Austrias, mägedes. Ta jõuab elu jooksul mitmeid asju teha. Näiteks töötada mägisõidukite (pole kindel, mis nende riistapuude õige nimi on) paigaldajana, lumelaviini üle elada, veeta II maailmasõja ajal ja järgselt mitu aastat Venemaal, töötada mägedes matkajuhina.


    Inimese elu on teemaks. Inimese suhe eluga? Naljakas nii öelda, aga on noh. Inimese suhe loodusega ka. 

    Raamat ongi see, mida pealkiri ütleb. Ja pealkiri ütleb tegelikult kahte asja - kas terve elu või terviklik elu. 

    See võiks meeldida inimestele, kellele meeldib omadussõna

    R A H U L I K

    Muidugi oli kohti, kus saanuks dramaatiline olla, aga ei olnud. Ei üritatud lugejast mingit kiiret tugevat emotsiooni välja pigistada, ei paistnud kartust, et kui pole ülipingeline, siis lugeja ei viitsi lugeda. Jutustati lihtsalt ja selgelt, ei proovitud muljet avaldada, ei olnud mingit mitme aja või tegelase vahel pendeldamist ega muud vormilist peenutsemist. Näide sellisest raamatust, mis ei tundu kirjutatud, vaid on pigem niisama kellegi sulest välja voolanud.

    Mõtlen, et selliseid raamatuid võiks rohkem olla. Vähemalt mina tahaks neid rohkem lugeda. Oleks heaks vastukaaluks igsugustele muudele valdkondadele (ja paljudele raamatutele), kus pidev tõmblemine käib.

    Raamat on õhuke, paremal süvenejal võimalik ühekorraga läbi lugeda. Esikaas mulle väga meeldib, on rahustav oma siiruviirulisuses.

    Eesti keeles on see ka olemas. Mul oli audioraamat võtta ja kuidagi ei mõelnudki eestikeelse variandi peale. "Kogu elu" igal juhul, Piret Pääsuke veel tõlkinud ka.

    Samalt autorilt varem loetud:


    Kyung-Sook Shin "Violets"

     


    San is twenty-two and alone when she happens upon a job at a flower shop in Seoul’s bustling city center. Haunted by childhood rejection, she stumbles through life—painfully vulnerable, stifled, and unsure. She barely registers to others, especially by the ruthless standards of 1990s South Korea. 

    Over the course of one hazy, volatile summer, San meets a curious cast of characters: the nonspeaking shop owner, a brash coworker, kind farmers, and aggressive customers. Fueled by a quiet desperation to jump-start her life, she plunges headfirst into obsession with a passing magazine photographer.

    Peale raamatu lugemist tutvustust lugedes ei saa väita, et sisukirjeldus ei vastaks tegelikkusele, ometi polnud raamat kuidagi selline nagu kirjelduse põhjal oodanuks. Aga see on enne ka vist nii olnud jaapani ja korea kirjanduse puhul.


    Teine asi, mis aasia kirjanduse puhul silma on hakanud, on d e t a i l i d. Mitte see, et detailid paistavad silma millegi üldise seest (nagu ehk lääne pool harjunud oleme), vaid see, et detailidest peakski lugeja peas mingi tervik moodustuma. Detailid loovad meeleolu, mis võiks viia selleni, et lugeja kujutab ette ja tunneb asju võimalikult nii nagu tegelane. Mitu lehekülge võidakse kirjeldada tegelase jalutuskäiku tänaval või seda, mida täpselt ta töölt koju jõudes tegi (pani võtme lukuauku, keeras ukse lahti, võttis mantli seljast, pani võtme riiulile, avas külmkapi ukse jne jne). See tahab natuke harjumist.

    Samas ainuke korea kirjaniku raamat, mida enne siinset lugenud olin, polnud üldse selline. Oli täiesti läänelik.

    Vaadates, kes raamatu peategelane on (tüdruk, kellel huvi kirjutamise vastu) ja mis tema probleem on (kohanemisraskused maailmas), siis võiks see olla päris tüüpiline raamat. Aga ilmselt sellesama teistsuguse stiili pärast siiski pole.

    Peale lugemist alles hakkasin enam aduma, et oli päris masendav raamat. Tüdrukul oli niigi raske ja siis ka leidus ärakasutajaid. Ega ta eriti õnnelik polnud raamatu jooksul kunagi. Võib-olla ühes kohas oli. 

    Tegelastel oli omadus huvitavatena mõjuda ka siis, kui nende kohta eriti palju ei öeldud. Ilmselt see, mida rõhutada taheti, oli piisavalt markantsete pintslitõmmetega välja toodud. 

    Kuna peategelane töötas lillepoes, saaks raamatu lugeja soovi korral palju lillenimesid õppida. Audioraamatus libisesid need muidugi kiiresti mööda, aga põhimõtteliselt. Ühtlasi täheldasin, et audioraamatu ettelugeja hääldas sõna badminton nagu bädmin. Ma ei saagi aru täpselt, mis värk sellega on, aga tundub, et ameerika teema on öelda badmin. 

    Keel vihjas ka sisule. Selle koha peal, kus tegelane vaatas sõnaraamatust sõna violet ja selle läheduses asusid ka sõnad violate, violence... Huvitav, kuidas see koreakeelses originaalis oli. Või mis sõnad näiteks eesti sõnaraamatutes kannikese lähedal asuvad. Kannatus?

    Järelsõnas ütles autor, et violet on põhimõtteliselt naise sünonüüm. Selline väike ja võib olla vaevumärgatav. Nagu paljude naiste elud võivad olla märkamatud. 


    Natasha Lester "The three lives of Alix St Pierre"

     


    Alix St Pierre on rahvuselt prantslanna, koolis käinud Šveitsis, elanud USA-s ja II maailmasõja ajal spiooniks värvatud, mistõttu taas Šveitsi sattunud. See, mis sõja ajal (peamiselt 1944-45) toimus, on raamatus üks liin. Teine liin on see, kuidas Alix 1946. aastal Pariisi tuleb, et tegevust alustava Christian Diori moemaja avalikke suhteid juhtida ning samal ajal tegeleda ühe küsimusega (inimesega), mis sõja ajast kõvasti kripeldama jäi.

    Ajaloo mõttes oli märksa tõsiseltvõetavam lugu, kui enne lugemist arvasin. Korduvalt tekkis mõte, kui palju uurimistööd peab millegi sellise kirjutamiseks eelnevalt tegema. Meeldis, et see polnud tüüpiline II maailmasõjast kõnelev tänapäeva romaan. Need väsitasid vahepeal suht ära, sest panustasid enamasti pisarakiskumisele. Muidugi oli kole (sõda ju), aga kui juba 10. raamat järjest räägib kui kole oli ja toob üsna vähese sisu kõrval lihtsalt võikaid detaile välja siis... Siin väga palju koledat polnud, pigem räägiti lihtsalt inimeste tegevusest.


    Nagu öeldud, oli raamatus põhiliselt kaks liini ja lugu, aga antud juhul tundus seegi liiga palju. Alixi spioonilugu ja tema töö Diori moemajas võinuks vabalt erinevad raamatud olla. Koos olles nad ei kippunud omavahel loomulikult põimuma. Ka armastuslood tundusid pigem külgepoogituina, et romantika ikka olemas oleks.

    Alix St Pierre oli ühest küljest kindlameelne kangelanna, teisalt mind ta üleliia ei kottinud. Ehk oli asi selles, et raamatu alguses kukkus ta nagu taevast alla. Ei saanud kohe aru, kes ta on, miks ta Pariisis on, mis imeloom ta on, et just tema Diori juurde saadeti jne. See jällegi, et PR-inimesel on spiooniminevik, tundus päris hea mõte - mõlemas ametis on vaja mingile inimesele või inimeste seltskonnale teatud mõttes külje alla ujuda ja neid kõnetada. 

    Teiste tegelaste hulgas oli mitu sellist, kes eriti meelde ei jäänud või sassi tahtsid minna. Korra mainiti ja juba tekkis eeldus, et ma tean ja mäletan, kes see on. 

    Paljud tegelased, näiteks Christian Dior ja Carmel Snow on ajaloolised isikud. Alix St Pierre ei ole. Järelsõnast selgus, et kuigi Diori ümber töötas palju naisi, oli tema tegelik avalike suhete juht hoopis mees. 

    Tegevus nagu ujus vahepeal, kohati oli keeruline jälgida või oli asi selles, et mind lihtsalt ei huvitanud alati. Viimases kolmandikus läks lugemine lihtsamaks, asi hakkas jooksma.

    Oli jällegi selline raamat, kus oli näha, et on tahetud väga korralikult kirjutada. Mitmes kohas kasutati intelligentseid sõnu, mille tähendust kontekstita kindlasti ei teaks. Ja siis oli sõnapaari more than ülekasutamine. More than a little scared näiteks. Ütle lihtsalt et väga kartis, mis sa keerutad! Need stseenid, kus Alix ja teine oluline tegelane Anthony väga tundelisteks muutusid, olid kindlalt kõige vähem lemmikud, sest tundusid kohmakad, dialoog ebaloomulik. Noh et Alix vaatab põlevate silmadega Anthony poole ja ütleb: "Anthony...", siis vaatab Anthony Alixit ja ütleb: "Alix..."

    Seda oli küll huvitav lugeda ja mõelda, milline koht võis olla II maailmasõja aegne Šveits. Polnud päris see neutraalne oaas, mida on lihtne kujutleda. Pigem hea koht keset Euroopat, kust mittesõjaliste vahenditega ulatuda vajalikku kohta sõjas olevas Euroopas.

    Sai ka meelde tuletada, et vähem kui sada aastat tagasi oli veel aeg, kus naisel (vähemalt läänemaailma omal) oli raske olla iseseisev. Igal pool (kasvõi nii igapäevase toimingu juures nagu pangakonto avamine) pidi mõni mees naise eest "vastutama". 

    Diori kleidid, mida raamatus nimeliselt mainiti, on päriselt olemas, neid oli tore guugeldada (versus näiteks "Evelyn Hugo seitse abikaasat", kus oleks nii tahtnud nende kirjeldatud uhkete kleitide pilte näha, aga neid polnud päriselt olemas).

    Natasha Lester on austraallane, kellel on mingi teema Pariisiga. Tal on raamatud "The Paris seamstress", "The Paris orphan", "The Paris secret" muuhulgas. Eesti keelde midagi tõlgitud pole.


    Aleksandr Puškin "Jevgeni Onegin"

    See oli mul kolmas kord "Jevgeni Oneginit" lugeda. Esimest korda oli koolis kohustuslik. Siis täitsa meeldis. Teine kord oli kusagil 15 aastat tagasi. Siis kohe hirmsasti meeldis ja tundus, et kõnetas. Nüüd ootasin sellest lähtuvalt ka emotsioone, aga neid nii väga ei tulnud, vähemalt mitte selliseid.

    Pigem oli ratsionaalne kirgastumine raamatu keelelise osa kaudu. Sest see on keeleliselt märkimisväärne teos. Nii võimekas pole, et vene keeles lugeda, aga Betti Alveri tõlge eesti keelde on ju suurepärane. Nõustun mõttega, et luule tõlkija on autori konkurent. Alver konkureerib Puškiniga küll. Õigupoolest on see tõlge minu lemmikuim asi, mida Betti Alver teinud on. (Tema enda luulega väga ei suhestu.) Eriti meeldis koht, kus üht Tatjana unenägu kirjeldati. Riim kollipere-kondikere on ju humoorikas näiteks. Mingi koha peal oli sõna unula (nagu unustama, unustus). 

    Võib tubli olla omal alal ka mees, kel meeles küüneviil. Miks moega seista sõjajalal, liig suur despoot on aja stiil. 

    "Jevgeni Onegin" on üks paljudest näidetest, millele viidatakse alati kui klassikale, aga oma sisult on see tegelikult romantikaraamat. Naistekas noh, lihtsalt ma ei taha seda sõna kasutada. See ei tee "Jevgeni Oneginit" halvemaks, kui tunnistada, et tema sisu on tegelikult veits seebikas.

    Nii sel kui eelmisel lugemisel kuulasin audioraamatut (kunagi koguni eraldi CD-dena välja antud), mida luges Märt Avandi. See oli kena.

    Sisukokkuvõtte on keegi Vikipeediasse riputanud. 


    Näe, oleks pealkirjaks pandud 
    nt "Kuulus dändi Jevgeni Onegin",
    oleks 0 punkti saanud.

    Synne Sun Løes "Vihane psühholoog"

    Ma olen see tüüp, kes teeb aeg-ajalt ESTERis otsingut teemal Mida uut norra kirjandusest eesti keelde tõlgitud on. "Vihane psühholoog", raamat läbipõlenud psühholoogist, oli seni tähelepanuta jäänud. Üsna uus asi, norra keeles esmailmunud 2021.

    Saame 49-aastase Idunni elust osa kusagil aasta jooksul. Ta on üksikema, kelle poeg on raamatu alguses kaitseväkke minemas. See pole Idunni jaoks kerge. Ühtlasi ajavad vanemad teda imeliku jutuga närvi ning töö juures on uppumise ja pelgalt paberitäitja tunne. Kui Idunn töölt poolsunniviisiliselt haiguslehele saadetakse (sest välja imbub video, kus ta ühe patsiendiga töökoha ukse vastu mune loobib), ei tundu see algul hea mõte. Läheb aega mööda, hakkab mõte rohkem meeldima. 

    Nii pikka polegi olnud.

    Idunnil on kaks kujuteldavat sõpra. Esimene neist on maailma parimaid keskmaajooksjaid Jakob Ingebrigtsen. Jakob ei räägi midagi, ainult jookseb ja jookseb, sest seisma jääda ei saa. Teine sõber räägib märksa rohkem, sest tema on Sigmund Freud, kelle töö ongi tarka juttu ajada. 

    Jakob annab mulle motivatsiooni jooksu jätkamiseks. Freud aktsepteerib pikutamist ja puhkust.

    Põhimõtteliselt on kolmas sõber ka - kirjasõber Bent Høie, pikaajaline Norra tervishoiuminister. Idunn kirjutab talle, mida teeb, arvab (nt Norra tervishoiusüsteemist). Bent muidugi talle ei vasta. 

    Väikese ülesastumise (pärisinimese, mitte kujuteldavana) teeb hüpohondriale spetsialiseerunud psühhiaater Ingvard Wilhelmsen.

    Freudi, Høiet ja Wilhelmseni nimetab Idunn jõuluvanadeks, sest nad on (juhtumisi?) kõik habemikud. 

    Polegi muud kui see, et Idunn üritab hakkama saada, lahendust leida. Kuivõrd raamatu autor on ise vaimse tervise valdkonna inimene, siis pole väga üllatav, et leiab ka. (Ses mõttes et mõni psühholoog vaevalt kirjutaks raamatu, mis lõpeb tõdemusega, et kõik on läbi ja lootusetus võtab alatiseks üle.)

    Maailm vajab peamurdmist ja muretsemist. See vajab ärevust ja depressiooni. See vajab inimesi, kes ei suuda emotsioone reguleerida. Kes lasevad oma tunded valla. See vajab hulle, autentseid ja crazy'sid reaktsioone hullule ja crazy'le maailmale. On täiesti nõme käia ringi, naeratada ja noogutada täiesti naeruväärselt mõttetus ühiskonnas. Maailm liigub edasi eelkõige tänu inimestele, kes suudavad näha negatiivset. Inimestele, kes on võimelised vihastama. Mitte ühtegi revolutsiooni maailmas pole juhtinud inimesed, kes mõtlevad ainult positiivselt ning on muretud ja happy'd.

    Järelsõnas öeldi selgelt, et tegemist on satiirilise alatooniga romaaniga, et keegi valesti aru ei saaks/ennast solvatuna ei tunneks. 

    Oli jah üle vindi keeratud. Kohati oli naljakas, kohati läks ehk liiga paljuks minu jaoks. Siiski lihtsalt loetav lugu keerulisel teemal. Ja väga oluline, et siin rõhutati kui hea asi on juust!

    Mainiti mulle tuttavaid kirjanikke (Erlend Loe, Ken Follett), seriaali "Mulla all", raamatut "Sööbik ja Pisik", Susanne Sundføri laulu "Kamikaze", mida ka varasemast teadsin. Ikka tore, kui äratundmishetki on. Laheda sõna sain teada - saksakeelne Besserwisser. Eesti keeles on ka olemas kõiketeadja ja inglise keeles know-it-all, aga mulle meeldib Besserwisser enim neist. 

    Ja veel. Ma polnud kunagi mõelnud, kas see torditüki püstijäämise ja mehelesaamise teema on mingi universaalne teema või Eesti teema (või nõukajäänukteema näiteks). Siit sain teada, et vähemalt Norras tuntakse ka sellist arvamist. 

    Kaanekujundus pole päris minu maitse. Pealkirja font annab samas aimu, et tegemist pole ülitõsise raamatuga. 


    Margaret Atwood "Penelopeia"

    "Penelopeia" on Margaret Atwoodi feministlik ümberjutustus/tõlgendus Penelope ja Odysseuse loost. Lugu räägib põhiliselt Penelope, kes jutustamise ajal on juba surnud ja allilmas. Siis ta ei karda enam midagi ja avaldab ausalt arvamust muuhulgas sellegi kohta, millisena teda ennast ajalooraamtutes kujutatud on. Neid osi, mida Penelope ei räägi, räägivad tema kaksteist teenijannat ehk vanakreeka teatrist tuttav koor. 

    Ma ei tea Margaret Atwoodist palju, aga tundub sihuke kirjanik, kes ei viitsiks niisama müüdi ümberjutustust kirjutama hakata. Kui juba, siis ikka eesmärgiga vaadata ja näidata, mida mütoloogial tänapäevale öelda ja õpetada on. 

    Tuli välja küll, mida tal võiks olla, käis teravmeelne joonte tõmbamine mineviku ja oleviku vahel. Minu jaoks tuligi kaks poolt välja. Ühest küljest on müüdid ajatud ja seega alati kaasajaga seotud. Näiteks Odysseuse odüsseia kestab tänapäeval igas Odysseusele sarnanevas mehekujus (inimeses?).

    Mis aga inimloomusesse puutub, siis see on nigel nagu alati. 

    Aga meie maailm on antiikaja omast väga erinev ka. Meeldis peatükk, kus antiikaegse Odysseuse üle toimus kohtumõistmine 21. sajandi kohtusüsteemis. On jah jabur. Aga kas ei tulnud kohe silme ette, kuidas tänapäeval kaasaja reeglite järgi mitusada aastat tagasi hoopis teistsugustes ühiskondades elanud inimesi hukka mõistetakse. 

    Abielud sõlmiti selleks, et saada lapsi, ning lapsi ei hoitud kui mänguasju või lemmikloomi. Lapsed olid asjade edasiandmise vahendid. Asju oli mitmesuguseid, nagu näiteks kuningriigid, kallihinnalised pulmakingid, legendid, salaviha, verivaen. Laste kaudu moodustati liitusid; laste abil maksti kätte. Laps tähendas maailma vallapäästetud jõudu.

    Canongate'i kirjastusel on terve sari müütide ümberjutustusi. Kuus neist on Eesti Päevalehe kirjastus eesti keeles ka ilmutanud. Ilusa kujundusega sari. Kõvad kaaned teevad raamatu küll kallimaks, aga küll on hea lugeda kõvakaanelist raamatut.

    Sisekaantel on vahva Penelope
    kudumisega seonduv kujundus.

    ... ent tarkus on omadus, mida mees imetleb naises vaid siis, kui on temast eemal. Naisega koos olles eelistab iga mees alati rohket südamesoojust, kui naisel just midagi peibutavamat pakkuda pole. 

    Kui keegi kunagi leiab, et Margaret Atwoodist võiks eluloofilmi teha, siis võiks teda vanemaealisena ehk mängida Zoë Wanamaker?


    Rick Riordan "Percy Jackson ja välguvaras" / "The lightning thief"

    Percy Jackson on 12-aastane poiss, kes kaldub sekeldustesse sattuma. Siis läheb ta ema soovitusel Poolevere laagrisse ja saab seal teada, et kõigil laagrilistel on ühine joon - nad on sureliku ja mõne Olümpose jumala järeltulijad. Percy (tegelikult Perseus) on vanakreeka müütidega hästi kursis ja arutleb, kes siis tema isa võiks olla. Natuke läheb aega, enne kui teada saab. Vahepeal satub ta kahe seltsilise, Athena tütre Annabethi ja saatür Groveriga mitmesugustesse seiklustesse, kus osalevad igasugused müütilised olendid. Peajumal Zeusilt on nimelt tema tähtsaim välgunool varastatud ja ta peab Percyt süüdlaseks. 

    Kuna peategelane on 12-aastane, siis eeldan, et selles vanuses võiks olla ka raamatu põhisihtrühm. Kas mulle oleks see 12-aastasena meeldinud? Ilmselt küll, kindlasti rohkem kui praegu. 12-aastasena oli just 6. klassi aeg, kus esmakordselt Vana-Kreeka teemat õpiti.

    Täiskasvanuna lugedes muutus ehk natuke igavaks see uus peatükk - võitlus järgmise kolliga ülesehitus. Samas ma pole ka inimene, kellele üheski kunstivormis võitlus- ja lahingustseenid meeldiksid. Kellele meeldivad, leiab selle raamatu ilmselt toredama olevat. 

    Kuulasin seda peamiselt audioraamatuna, aga lehitsesin ja vahepeal lugesin ka eestikeelset paberraamatut, sest neidsamu võitlusstseene oli audios kohati raske jälgida. (Tähelepanu hajus.) Nii inglise kui eesti keeles oli täitsa vaimukas sõnakasutus. Eriti eesti keeles (tõlkija Sash Uusjärv), kus polnud alati kõige ilmselgemaid sõnu tõlkes kasutatud. Audioraamatus pani kihistama (alati paneb) ka vanakreeka jumalanimede ingliskeelne hääldus. Zjuuss, Äfrodaidi, Daionaisis. Miks mitte. 

    Muidugi oli raamatus sisuliselt palju ebaloogilist, aga vaatan mööda. Andku minna, kui see mõne lugeja Vana-Kreeka teema juurde toob.

    Muuhulgas sai raamatust teada, et George Washington oli jumalanna Athena poeg. Ja kõige naljakam asi minu jaoks: Percy ema abiellus Percy kasuisaga sellepärast, et too oli väga haisev mees. Nii haisev, et ta lämmatas Percy pooljumalalõhna ja kaitses teda seega igasugu kollide eest, kes muidu oleks ta lõhna järgi üles leidnud ja kallale tulnud.

    2010. aastal tehti raamatust ka film (peaosas Logan Lerman), mille stsenaarium autorile väidetavalt üldse ei meeldinud, aga tal oli hea meel, et tänu filmile paljud raamatu avastasid. 2023. aastal, kui Percy Jacksoni raamatusarjast seriaali hakati tegema, oli Riordan ise tegemise juures ja usun, et lugu tuli siis talle meeldivam välja.


    Tellimine: Postitused (Atom)