Richard Osman "Kuul, mis lendas mööda"



Coopers Chase'i nimelises pensionäride külas elavad neli naksakat vanainimest Elizabeth, Joyce, Ron ja Ibrahim on moodustanud Neljapäevase mõrvaklubi, kus arutavad vanu lahendamata jäänud mõrvalugusid. Aga see raamat on juba kolmas lugu sellest, kuidas nad ka pärispolitseinikega pärismõrvu lahendavad. 
  • Sisu
    Lugu on kenasti välja mõeldud, paljude nüansside ja erinevate tegelastega.
  • Stiil
    Põhiline põhjus, miks seda sarja loen. Lihtsalt mõrvalood pole minu jaoks reeglina köitvad, aga neid mõrvalugusid lugedes saab vahepeal muheleda. Jah, on selline muhelemise sari. 
Mehed noogutavad nagu kolm tarka ahvi.
  • Emotsioonid
    Pole selline, et ei saaks pooleli jätta. Aga pole ka igav. Tore on peamiselt. Tore on!
Kõik tahavad end tunda erilisena, aga keegi ei taha olla erinev.
  • Tegelased
    Autori suhe tegelastega on südamlik, ma ütleksin. Ühest küljest näeme 70. eluaastates peategelaste eluraskusi, teisalt seda, kuidas nad on siiski päris kõbusad ja lõbusad. Põhiliselt seda viimast, aga esimest ei unustata. 
Ron helistas oma pojale Jasonile ja küsis, kus oleks hea lõunat süüa, mõni selline koht, mis on stiilne, aga kus ei tekiks suurt tüli, kui ei tea, millist nuga täpselt kasutada. Mõni selline koht, kus pakuti toitu, mille Ron ära tunneks, aga kus oleks pärisservjetid ja kenad kempsud. Mõni selline koht, kus ei pidanud lipsu kandma, aga võis, kui seda tahtsid, no nii hüpoteetiliselt, ütleme, aga siiski mõni selline koht, mis arvestaks, et ta on ikkagi pensionär ja ta pole rahast tehtud, kuigi tal on, noh, mõni nael ikka ka kõrvale pandud, selle pärast pole tarvis muretseda.
  • Atmosfäär
    Üleni briti värk. Muhedusest oli juba juttu, lisaks kogu see teejoomine ja igapäevasteski asjades ülimalt viisakalt väljendumine. Usutav maailm. Või siis teadlikult ebausutav, lihtsalt vimka viskamise pärast. 
  • Mõtete ärgitamine
    Ajaviitekirjandusel on vist muud eesmärgid. Kuigi on suuri küsimusi, millele mõtlema ta võib suunata. 
  • Lõpp
    Kõigil kolmel osal on head lõpud olnud. Meeldib, kuidas kogu tõde ei selgu korraga mõnel leheküljel, vaid ikka mitukümne lehekülje jooksul saad asja teada. 
  • Kestev mõju
    Mul on süda täitsa rahulik ka siis, kui seda pole.
  • Sisuväline
    Jätkuvalt lahe kaanekujundus (kuigi rebase seost sisuga ma kas ei mäleta või seda polegi). Piisavalt tugevate kaantega pehmekaaneline, et mitte kiirelt kapsaks minna. Tõlkes mõned kohad segasid, aga las ta jääb, vähemalt trükivigu polnud. 

    Loomulikult ei saa jätta märkimata, et mainiti ka Eestit. Üks tegelane mõtles helikopteri soetamisele ja vaatas, et Eestis keegi müüb kaunis uhket mudelit. Ida-Euroopa oli üldse autoril südames - üks tegelane oli poolakas, üks ukrainlane, vahepeal mainiti mingit leedulast. Ja laskesuusatamist mainiti ka. Isegi seletas ära, mis spordiala see niisugune on. 


Neljapäevase mõrvaklubi sarja eelmised raamatud:


Taylor Jenkins Reid "Evelyn Hugo seitse abikaasat"



Ajakirjas Vivant töötav noor ajakirjanik Monique saab pakkumise intervjueerida Evelyn Hugot. Kusagil 80-aastane proua oli (eriti) 1950.-1960. aastail suur täht ja nõutud näitleja. Nüüd on ta otsustanud rääkida ausalt ära loo oma elust, sealhulgas seitsmest abielust ja elu armastusest. Ta seab tingimuse, et räägib loo ainult Monique'ile, ükski teine ajakirjanik ei sobi. Noh, saagu nii. Hakkabki rääkima. Nagu arvata võib, erineb avalikkusele näidatav elu tihti tegelikkusest.

  • Sisu
    Hea lugu on kõva sõna. See on hea lugu. Kui keegi pärisbiograafiana avaldaks loo oma elust ja seitsmest abielust, siis ma suure tõenäosusega seda ei loeks, aga ilukirjandusena on elulugu mu lemmikuid. Sest kui valida saab, siis valin novelli asemel romaani ja lühikese kestusaja asemel pika. (Filmi asemel seriaali ka.) Saab suurema, põhjalikuma ja pikema pildi.
    Meeldis kerge muinasjutulisus. Ilus vaene tüdruk sai rikkaks, tal oli s e i t s e abikaasat ja ta pani oksjonile k a k s t e i s t kleiti.
    Kohati tundus liiga ilmselt konstrueeritud - tundub, et on aeg järgmise abikaasa jaoks, noh, toome siis mingi täiesti uue tegelase järsku sisse. 
  • Stiil
    Miskipärast on jätkuvalt väga populaarne see ülesehitus, kus arendatakse paralleelselt kahte liini - üks toimub minevikus, üks olevikus. Ja siis lõpuks (oh üllatust!) saame teada, et need kaks on omavahel seotud. See pole enam huvitav. Siin ta otseselt ei seganud, aga kas ta vajalik oli... Mulle meeldinuks, kui alanukski nii et Tere, mina olen Evelyn Hugo ja nüüd järgneb minu elulugu.
    Lobedalt loetav. Suhteliselt paks raamat on aja olemasolul võimalik üsna ruttu läbi lugeda. 
  • Emotsioonid
    Kottis, aga võinuks oluliselt rohkem kottida.
  • Tegelased
    Ilmselgelt mängiti selle peale, et kuuldes sõnapaari seitse abielu tuleb inimestele meelde Elizabeth Taylor oma kaheksa abieluga. Ja kuuldes sõnapaari blond sekspomm meenub Marilyn Monroe. Mõlemad olid ka enam või vähem Evelyn Hugo eakaaslased. 
    Ma arvan, et täitsa kaval lüke sihuke tegelane teha. Sest kui lugeja tunneb, et tegelane on talle natuke tuttav, siis on pool konksu juba sisse visatud. Fan fiction töötab ka samal põhimõttel.
    Teised tegelased olidki lihtsalt kõrvaltegelased. Otse üleliigsed ei tundunud, aga ilma Evelynita ka suurt midagi ei tähendanud.
  • Atmosfäär
    See justkui pidi olema oluline, et tegevus(e algus) on 1950ndatel ja 60ndatel, aga tegelikult oleks vist võinud ükskõik mis ajal tegevus olla. Nojah, ehk vaid selle välja toomine, et tollal olid Hollywoodi näitlejad konkreetsete filmistuudiotega seotud ja see mõjutas nende karjääre.
  • Mõtete ärgitamine
    Eks natuke ju mõtled, et inimesed teevad kuulsuse ja sära nimel igasuguseid asju ja pole minu asi hukka mõista, kui see ongi nende eesmärk. (Muidugi võib vaielda, kas need siin siiski ainsad eesmärgid olid.)
Ja et sa pead olema valmis eitama oma päritolu, valmis tegema oma kehast tarbeeseme, valmis headele inimestele valetama, ohverdama need, keda armastad selle nimel, mida teised sinust arvavad, ja valima üha uuesti ja uuesti enda võltsi versiooni, kuni unustad, kellena sa alustasid või miks sa üldse selle kõigega tegelema hakkasid. 
  • Lõpp
    Evelyni loo lõpplahendus oli ettearvatav. Monique'i raev oli minu jaoks natuke kistud. Noh, vähemalt see läks tal ruttu üle. (Oi, spoilerid vist.)
  • Kestev mõju
    Minu jaoks ilmselt pole kestvat mõju. Aga. Miks ma seda raamatut üldse lugesin oli see, et kogu maailm tundub seda väga imetlevat. Tee otsing 21. sajandi raamatud, millest võiks saada klassika ja see tuleb koos Zafóni "Tuule varjuga" esimesena välja. Lisaks kõik inimesed, keda olen kuulnud või lugenud selle kohta midagi ütlemas, on arvanud, et see on midagi erilist. Minu jaoks oli lihtsalt tavalisest natuke parem selle žanri teos. Pole sellele peale lõpetamist mõelnud. Aga kui keegi suvatseb sellest filmi või seriaali teha, siis kahtlemata vaatan, sest see on ekraanile võib-olla veel paremini sobiv lugu kui raamatusse. 
  • Sisuväline
    Normaalne tõlge. Kaanepildi suurim fänn ei ole. (Aga tundub, et raamat on mitmetes keeltes sarnase kaanepildiga.) Roheline kleit on ju ilus roheline, aga kuidagi ei teki pilti vaadates selle ajastu meeleolu, mis võiks tekkida. Mis kleitidesse puutub, siis olin lootusrikas, et mõni fänn on need raamatus olnud kirjeldusi ja oma fantaasiat kasutades üles joonistanud, aga ei leidnud muud kui vaid interpretatsioone rohelisest kleidist.



Annette Bjergfeldt "Palermovej ülemlaul"

Panen sedakorda raamatu tagakaanelt kirjelduse siia.

Kui Estheri vanaisa 1921. aastal Palermovejle maja ostab, ihkab ta endale kodu täis ooperit, boheemlasi ja armastust, mis oleks niisama joovastav nagu kuningas Saalomoni ülemlaulus. Aga tema väljavalitu, venelanna Varinka, käiks palju parema meelega koerte võiduajamisel kihla vedamas.

Kirglik unistus kunstnikuelust jääb suguvõssa kummitama. Iseäranis heitlevad taevakõrguste ootustega Esther ja tema kaksikõde Olga.

„Palermovej ülemlaul” on perekonnasaaga kolmest põlvkonnast, kelle juured ulatuvad Kopenhaageni luksusvillast sügavale Sankt-Peterburgi tsirkusesse ning oksad sirutuvad Pariisi ooperimajja. See on värvikas lugu sajandi armastuse püüdmisest. Sellest, kuidas suurelt kaotada ja kõigele veel kord uus võimalus anda.

  • Sisu
    Ühest küljest on oluline, mis juhtus, teisest küljest pole ka nii oluline. On selline ülevaatelugu 400 leheküljel. Lendab ühe asja juurest teise juurde. 
  • Stiil


    Kõige parem osa. Tahaks mitu tärni anda. Särav ja vaimukas (mitte naljakas, nagu kaanel öeldakse). Osav keelekasutus eputavaks muutumata. Pildus pärleid. 
  • Emotsioonid
    Polnud tegevusse sisse elamise raamat. Pigem hõljumine atmosfääris ja stiilis. Aga üldiselt see raamat väga rõõmustas mind. 
  • Tegelased
    Värvikalt kirjeldatud kunstnikuhinged, boheemlased, armastuseotsijad (ja mitte lihtsalt armastuse, vaid sajandi armastuse!). Keegi arvustaja ütles tabavalt, et tegelased on suuremad kui elu. (Ahaa, ajakiri Livres Hebdo oli see.)
  • Atmosfäär
    Põhimõtteliselt oli oluline küll, eriti Palermovejl (tänav) asunud maja. Oli nagu atmosfääriromaan ka, mitte vaid loo rääkimine. Atmösfäär ja tegelased panid soovima, et raamatus oleks illustratsioonid. Seda enam, et loo jutustaja oli kunstnik. Võiksid olla sihukesed Dixiti mängu moodi fantaasiarikkad ja natuke lambikad pildid. 
  • Mõtete ärgitamine
    Pigem ei, niisama hõljusid looga kaasa.
  • Lõpp
    Meeldis, kuigi ehk natuke lihtsustatud. Pluss just enne lõppu juhtus asju, mille puhul polnud päris kindel, kas neid tegevusse vaja oli.
  • Kestev mõju
    Minu jaoks mõnevõrra on, sest jääb meelde, et oli lahedate väljendite ja keelega raamat.
  • Sisuväline
    Kuivõrd sain eesti keeles lugedes aru, et see on väga vahvas stiilis kirjutatud, pidi tõlge hea olema. Jõehobuga esikaas tingimata minu maitse pole, aga meeldib, et raamat on igas keeles sama kaanekujundusega välja antud. 



Jamie McGuire "All the little lights"


Ma üldiselt ei alusta sellega, et ära loe, aga võib-olla siin peaks.

Tegevus toimub Oklahoma väikelinnas. Ühe peategelase (Catherine) vanaisa oli selles linnas ärimees, aga ajas äri kuidagi niimoodi, et suutis põhjavett reostada ja inimestele haigusi põhjustada. Vanaisa on ammu surnud, aga seda perekonda linnas endiselt ei sallita. Teine peategelane Elliot käib linnas peamiselt suvekuudel (sugulaste juures). Varateismelisena kohtub ta Catherine'iga ja nad saavad suve jooksul sõpradeks.

Raamatu põhitegevus algab siis, kui peategelased on abituriendid ja Elliot juba püsivamalt ses linnas elab. Ega lihtne elu ei ole. Catherine'i pere on majanduslikult keerulises olukorras, püüavad oma suures majas peetava külalistemajaga vee peal püsida, ema vaimne tervis on halvas korras, Catherine süüdistab Elliotti, et viimane ta ükskord raskel hetkel maha jättis, koolis on ka vastikud kiusajad jne. Elliot jällegi on pähe võtnud, et tema selle Catherine'i ära päästab. 

Lõpetan siinkohal. Ära loe hakkab silme ees vilkuma jälle. 

  • Sisu
    Bah. Arvan, et raamat ei ole vastutustundlik oma sihtrühma osas. Õigustati mitut asja, mille õigustamine on libe tee. 
  • Stiil
    Ühest küljest jube veniv. Paarsada lehekülge võinuks maha raiuda, sest vahepeal asi sisuliselt edasi ei liikunud. Samas oli piisavalt haige värk, et mind huvitas, mis lõpuks saab. 
    Jutustamine oli justkui mõlema peategelase silme läbi, aga vähemalt 80% peatükkidest olid Catherine'i peatükid. Tekkis küsimus, milleks siis üldse Elliotile sõna anda. 
  • Emotsioonid
    Harvad polnud korrad, kus sain järjekordse peatüki läbi ja huikasin wtf wtf wtf. Emotsioone kindlasti oli.
  • Tegelased
    Üks raamatu kangelasi (jah, kangelasi) oli inimene, kes oli aastaid teisest inimesest tolle teadmata pilte teinud, oli ühel suvel sõlmitud tutvuse järel sellele inimesele täiesti pühendunud (enda sõnul lausa armastas teda juba aastaid) ja otsustanud ta kogu maailma käest päästa, kannatas vihahoogude all, aga kallale läks ainult pahadele, kes teda provotseerisid, heade juuresolekul peksis puud või seina. 
    Kõik oleks kena olnud, kui poisi vihaprobleemidele oleks lähenetud nõnda et Sul on probleem, sa ei kontrolli ennast mingites olukordades, mida me nüüd teeme? Aga siin käsitleti asja nõnda et Oi, peksid kedagi. See on halb. Aa, sind provotseeriti? Nojah, okei, kahju, et selline olukord tekkis. Lühidalt: vägivalla õigustamist on mulle raske maha müüda.
    Naispeategelasega oli probleem, mis naispeategelastega säärastes raamatutes tihti on - keegi hirmsasti jumaldab neid, aga ma ei saa aru, millega jumaldamine esile kutsuti. 
  • Atmosfäär
    Kõige parem osa. Andis hästi edasi meeleolusid depressiivsest väikelinnast, mis elutut kõrbe meenutab, ja kus politseülem arvab, et ta jumal on. Kesksel kohal olnud Catherine'i perekonna maja oli ka usutavalt kõhe koht. 
  • Mõtete ärgitamine
    Ei, ainult ärritamine. 
  • Lõpp
    Nähes kui dramaatiline see oli, ootasin, et lõpus üks peategelane teise päästmiseks vähemalt kuuli ette viskub vms. Sellest, mis asja suur point oli, sain juba kunagi varem aru, nii et lõpus enam liiga üllatunud polnud.
  • Kestev mõju
    Loodetavasti mitte. 
  • Sisuväline
    Kirjapildis esines imelik asi. Väljend used to oli läbivalt kirjutatud use to. He use to like it. Juuksed hakkavad valutama seda nähes. Maitea, kas keegi tahtis tähti kokku hoida või on see kohalik murre või mis.


Mason Deaver "I wish you all the best"

 


Ben on määratlemata sooga noor (ca 18-aastane) inimene. (Kas eesti keeles on hea vaste sõnale non-binary? Mittebinaarne ei ole hea tõlge.) Kui ta sellest vanematele räägib, viskavad nood ta kodust välja ja Ben läheb elama vanema õe juurde teise linna. Kooli vahetab ka. Koolis saab tema sõbraks Nathani-nimeline poiss. Raamat räägibki, kuidas Ben eluga edasi läheb (või uut elu alustab, kui soovite).

  • Sisu
    Suures osas kena sisu ja informatiivne ja kõik. Üks asi vaid. Minu jaoks on alati riskantne, kui raamatutegelane psühholoogi juures käib. (Välja arvatud juhul, kui raamatu autor on päriselus psühholoog.) Isegi kui autor on ise psühholoogi külastanud, on tal ilmselt päris raske pädevalt raamatutegelasest psühholoogile sõnu suhu panna. 
    Okei, üks asi veel. Mulle tundus, et siin raamatus olid inimesed kaunis teadlikud. Pakun, et dialoogi I'm non-binary. - Okay, thanks for telling me. kõrval tuleb tihti ette ka dialoogi I'm non-binary. - What does that mean? Raamatu tegevus muidugi on USA-s, mina ei ole USA-s.
  • Stiil
    Väga lihtne lugeda ja hoidis konksu otsas.
  • Emotsioonid
    Elasin sisse, elasin kaasa.
  • Tegelased
    Beni vanemad olid kohati päris hirmsateks tehtud. Ei saa öelda et ebarealistlik, lihtsalt minu jaoks said nad raamatus liiga vähe sõna, et neid päris deemonite nimekirja kanda. (Teisalt muidugi lugu oligi Beni seisukohalt jutustatud.)
  • Atmosfäär
    Ei midagi eriti.
  • Mõtete ärgitamine
    Mul on hästi meeles, kuidas ükskord ülikoolis pidin lugema artiklit selle kohta, et inimese mõtlemine on keelepõhine. Polnud kunagi varem sellele mõelnud ja see oli nii suur avastus. Kogu meie maailm on keele küljes kinni. Meil on väga raske kujutada ette asju, mille jaoks pole sõnu. Sain tollal isegi korraks nagu keele peale pahaseks, et kuidas ta ometi niimoodi meid piirab. (Tegelikult võib muidugi vaielda, kas piirab või hoopis avardab lõpmatusse.) See ei ole päris sama teema, mis selle raamatu teema, aga ta on seotud, ma arvan. Mida meile ette antud skaalad tähendavad? Sellele on huvitav mõelda.
  • Lõpp
    Natuke lihtsustatud, pluss suhe vanematega jäi liiga lahtiseks. Üldse lõppes kuidagi järsku ära, vist oleks oodanud, et veel natuke selgitatakse ja räägitakse.
  • Kestev mõju
    Keeruline hinnata. Ma ei tea ka, kui palju sarnase sisuga raamatuid veel on. Ilmselt tuleb juurde kogu aeg. On see üks paljude hulgas?
  • Sisuväline
    Ok.


John van der Kiste "Queen Victoria's daughters-in-law"

 


Kuninganna Victoriaga annab lõputult teemasid seostada. Sedakorda on raamat kirjutatud tema poegade naistest. Vaadeldakse nelja naise elu kusagil abiellumise ajast kuni nende surmani. Ajaliselt 1860ndatest kuni 1920ndateni. Kõnealused on:
  1. Alexandra - päritolult Taani printsess, Victoria vanima poja abikaasana sai 1901. aastal Ühendkuningriigi kuningannaks. Norra kuninga vanavanaema ka.
  2. Marie (Maria) - Vene tsaar Aleksander II tütar ja Aleksander III õde, abielu kaudu Victoria teise poja Alfrediga Saksi-Coburgi ja Gotha hertsoginna.
  3. Louise - Preisi printsess, Victoria kolmanda poja Arthuri naine, muuhulgas Rootsi kuninga vanavanaema.
  4. Helen - Waldeck-Pyrmonti (Saksamaal) vürsti tütar, abiellus Victoria noorima poja Leopoldiga. Ka tema oli Rootsi kuninga vanavanaema.
  • Sisu (kuni 3 tärni)
    Nagu eelnevast kooruma hakkas - kõik olid omavahel sugulased. Muuhulgas saigi lugeda, kuidas sugulussuhted poliitiliste suhetega põrkusid. (Mitme sõja puhul olid sugulased eri pooltel.) Nimetatud prouad olid erinevad - kes tuli õnneliku kodukolde äärest, kellel oli hea meel, et minema sai, kellele sai Suurbritannia päriskoduks, kes seal sugugi ära ei harjunud, kes sai perekonna matriarhi Victoriaga hästi läbi, kellel tekkisid konfliktid. Eriti huvitav kuju oli tsaariperest pärit Marie, kes tugevat teadlikkust oma päritolust ja positsioonist kunagi ei kaotanud. (Küll aga elas piisavalt kaua nägemaks, kuidas tema päritoluriik pea peale keerati.)
  • Stiil
    Lobe värk, analüüsiga elulood.
  • Emotsioonid!
    Mitte eriti. Kuivõrd nende inimeste elulugudega olin juba enne tuttav, siis üllatusi väga ei tulnud ja autor väga dramaatiline kirjeldaja polnud ka. 
  • Usaldusväärsus (kuni 2 tärni)
    John van der Kiste on pikaajaline kunnide teemal kirjutaja. Teadmist ja uurimisoskust kahtlemata on. Pole põhjust usaldusväärsuses kahelda.
  • Mõtete ärgitamine
    Vahepeal vaatasin üle, kes kellega abiellus ja mis suhetes oli selles suures sugukonnas, aga ei muud.
  • Kestev mõju 
    Ei usu. (Raamat muide ilmus sel aastal alles.)
  • Sisuväline
    Lugesin e-raamatuna, kõik oli normaalne. Ehk vaid see, et kuna mainitavaid tegelasi oli üsna palju ja neil võis olla mitmeid nimesid (põhinimi, hüüdnimi, tiitel jm), siis vahepeal tekkis niuke vene klassika lugemisega sarnane efekt, et Mašad ja Fjodorovnad on omavahel segamini. Sain enamasti siiski hakkama, sest polnud esimene raamat lugeda, kus neist inimestest räägitakse, mõnda hüüdnime ja tiitlit juba teadsin ka.  


Royal palaces of Sweden : people and stories

 


Täna on Rootsi rahvuspüha. Alles hiljuti sain teada, miks seda just 6. juunil tähistatakse. Tavaliselt on riikide rahvuspühaks iseseisvuse väljakuulutamise päev või midagi seesugust, aga Rootsi pole ennast kunagi kellestki iseseisvaks kuulutama pidanud (naljakas mõelda, et sellised riigid olemas on). 

6. juunil 1523 (seekord täpselt 500 aastat tagasi) sai Gustav Vasa Rootsi kuningaks ja algas kaasaegse Rootsi ajalugu. (Huvitav muidugi, kui samas lauses on kaasaegne ja 500 aastat tagasi.)

Kui asja juurde minna, siis käisin isegi Rootsis tema tähtsal juubeliaastal. (Lisaks Gustav Vasa 500 aastale on ka praegusel kuningal 50 aastat kuningas oldud.) Kui juba mindud sai, tuli mõte, et ostan sealt kindlasti ühe toreda raamatu (Rootsi kohta). Sihukese, mis poleks päris pildiraamat, aga ka mitte ülitõsine ajalooraamat. Ühe leidsingi. Tema räägib lugusid Rootsi kunagiste monarhide (jm kuninglike tegelaste) kohta nende majade kaudu, kus nad elasid. Majades asuvate asjade kaudu ka.

  • Sisu (kuni 3 tärni)
    Pole Rootsi ajalugu ega monarhia ajalugu, pigem huvitavad killud, mis mõlemat puudutavad. Noh et üks kuningas oli (üks Karlidest), kellele hobused meeldisid ja sellepärast on ühes lossis siiani terve galerii hobusemaale. Ühele teisele meeldis Hiina, mistõttu ta lasi aeda Hiina paviljoni ehitada. Ja nii edasi. 
  • Stiil
    Lineaarselt kulgevat lugu ei jutustata. Ühes peatükis võid olla 20. sajandis ja järgmises tagasi Karl XII aegades. See otseselt ei sega, lihtsalt vahepeal mõte ei hüppa nii kiiresti ühest ajast teise kaasa. Huvitav idee niimoodi kirjutada muidugi.
  • Emotsioonid!
    Kaunid pildid peamiselt tekitasid emotsioone.
  • Usaldusväärsus (kuni 2 tärni)
    Ostsin selle raamatu kuningalossi nännipoest (kus oli ootamatult odav, muide). Nii palju kui seda ajalookirjutuseks saab nimetada, on ta seega Rootsi riigi poolt heaks kiidetud ajalookirjutus. Ja illustratsioonid on täitsa päriselt olemas olevatest asjadest. 
  • Mõtete ärgitamine
    Ikka tekib mõtteid ajaloo(ga seotud) raamatuid lugedes. Kuningate puhul lisaks muule see, et kes millise sündmuse ajal kunn oli, kes kelle vend/õde/abikaasa/nõbu oli.
  • Kestev mõju 
    Pole eesmärk ma pakun. Pigem hoolitsetakse, et need objektid, millest juttu on, kuhugi ei kaoks.
  • Sisuväline
    Sellise raamatu puhul oluline. Ilus peab olema. Ongi ilus - korralikud kõvad kaaned, suured ja väiksemad värvilised pildid. Uue sõna sain ka teada. Dumbwaiter on toidulift. (Ei olnudki eraldi välja toodud personali hulka kuulunud rumal ettekandja.)


Elena Ferrante "Kadunud tütar"


48-aastane itaallannast õppejõud Leda läheb üle aegade üksinda puhkusele, mere äärde. Tema kaks last (20ndates eluaastates tütred) on just kolinud Kanadasse, kus nende isa elab. Leda hängib siis rannas ja vaatab inimesi ja puutub kokku ühe perekonnaga, kuhu kuulub muuhulgas naine väikese lapsega. Oleviku vahele saame meenutusi minevikust - mis siis toimus, kui Leda enda lapsed väikesed olid.
  • Sisu
    See on hea sisu ma arvan. Ühest küljest ajatu, teisest küljest selline, et eelmisel sajandil poleks eriti saanud sellist raamatut kirjutada. (Loe: polnud sünnis välja öelda, et emadel on ka teisi tundeid kui piiritu armastus)
  • Stiil
    Niuke natuke mõruvõitu ja otsekohene. Ei ürita tekitada peategelase vastu kaastunnet. Mulle täitsa meeldis. Ja allegooria kasutamine. Käbi, mis pole lihtsalt käbi, nukk, mis pole niisama nukk jm.
  • Emotsioonid
    Just selline raamat, mis teoorias meeldib rohkem kui tegelikkuses emotsioone tekitab. Sain peategelasest aru, aga samas ei tundnud talle väga kaasa ega elanud kaasa.
  • Tegelased
    Peamiselt oligi oluline peategelane, kes oli nii huvitav tegelane, et mängis täitsa hästi üksinda välja. Polnud teisi nii väga vajagi lahkama hakata.
  • Atmosfäär
    Väga hästi joonistus pilt silme ette mererannast ja kuurordist, peategelase korterist ka. 
  • Mõtete ärgitamine
    Peategelase käitumise üle erinevatel aegadel ikka arutlesin, muud eriti mitte.
  • Lõpp
    Novellilik, lahe.
  • Kestev mõju
    Ei taha maha kanda, aga ilmselt Ferrante "Minu geniaalse sõbranna" sari jääb ikka kümme korda kuulsamaks ja tähelepanu saavaks.
  • Sisuväline
    Üsna väike kõvade kaantega raamat. Mugav lugeda ka seetõttu, et kirjavigu polnud.