Coopers Chase'i nimelises pensionäride külas elavad neli naksakat vanainimest Elizabeth, Joyce, Ron ja Ibrahim on moodustanud Neljapäevase mõrvaklubi, kus arutavad vanu lahendamata jäänud mõrvalugusid. Aga see raamat on juba kolmas lugu sellest, kuidas nad ka pärispolitseinikega pärismõrvu lahendavad.
- Sisu
Lugu on kenasti välja mõeldud, paljude nüansside ja erinevate tegelastega. - Stiil
Põhiline põhjus, miks seda sarja loen. Lihtsalt mõrvalood pole minu jaoks reeglina köitvad, aga neid mõrvalugusid lugedes saab vahepeal muheleda. Jah, on selline muhelemise sari.
Mehed noogutavad nagu kolm tarka ahvi.
- Emotsioonid
Pole selline, et ei saaks pooleli jätta. Aga pole ka igav. Tore on peamiselt. Tore on!
Kõik tahavad end tunda erilisena, aga keegi ei taha olla erinev.
- Tegelased
Autori suhe tegelastega on südamlik, ma ütleksin. Ühest küljest näeme 70. eluaastates peategelaste eluraskusi, teisalt seda, kuidas nad on siiski päris kõbusad ja lõbusad. Põhiliselt seda viimast, aga esimest ei unustata.
Ron helistas oma pojale Jasonile ja küsis, kus oleks hea lõunat süüa, mõni selline koht, mis on stiilne, aga kus ei tekiks suurt tüli, kui ei tea, millist nuga täpselt kasutada. Mõni selline koht, kus pakuti toitu, mille Ron ära tunneks, aga kus oleks pärisservjetid ja kenad kempsud. Mõni selline koht, kus ei pidanud lipsu kandma, aga võis, kui seda tahtsid, no nii hüpoteetiliselt, ütleme, aga siiski mõni selline koht, mis arvestaks, et ta on ikkagi pensionär ja ta pole rahast tehtud, kuigi tal on, noh, mõni nael ikka ka kõrvale pandud, selle pärast pole tarvis muretseda.
- Atmosfäär
Üleni briti värk. Muhedusest oli juba juttu, lisaks kogu see teejoomine ja igapäevasteski asjades ülimalt viisakalt väljendumine. Usutav maailm. Või siis teadlikult ebausutav, lihtsalt vimka viskamise pärast. - Mõtete ärgitamine
Ajaviitekirjandusel on vist muud eesmärgid. Kuigi on suuri küsimusi, millele mõtlema ta võib suunata. - Lõpp
Kõigil kolmel osal on head lõpud olnud. Meeldib, kuidas kogu tõde ei selgu korraga mõnel leheküljel, vaid ikka mitukümne lehekülje jooksul saad asja teada. - Kestev mõju
Mul on süda täitsa rahulik ka siis, kui seda pole. - Sisuväline
Jätkuvalt lahe kaanekujundus (kuigi rebase seost sisuga ma kas ei mäleta või seda polegi). Piisavalt tugevate kaantega pehmekaaneline, et mitte kiirelt kapsaks minna. Tõlkes mõned kohad segasid, aga las ta jääb, vähemalt trükivigu polnud.
Loomulikult ei saa jätta märkimata, et mainiti ka Eestit. Üks tegelane mõtles helikopteri soetamisele ja vaatas, et Eestis keegi müüb kaunis uhket mudelit. Ida-Euroopa oli üldse autoril südames - üks tegelane oli poolakas, üks ukrainlane, vahepeal mainiti mingit leedulast. Ja laskesuusatamist mainiti ka. Isegi seletas ära, mis spordiala see niisugune on.
Neljapäevase mõrvaklubi sarja eelmised raamatud:
