Truffe kirjanurk

Tähelepandud rõivaid neilt, keda mõned tähele panevad.  Jaanuar Mantlimood Veebruar Rahvarõivamood Märts Nagu prints ja printsess? Aprill Ehk midagi sellist? Mai Maskimood Juuni Jälle nagu prints ja printsess Juuli Pulmamood August Valge mood September Sädelev mood Oktoober Tikitud mood tulipunasel November Nukukleidimood Detsember Mõnus mantlimood

Vagonetike alustab muusikaga, mis sel aastal päevakorral olnud.  Anett ja Fredi - Write about me Eesti Laulult. Piisavalt vaikne. Beth Rowley - I walk beside you Tunnusmuusika Cormoran Strike'i seriaalist. Veidi suitsune ja kriipiv. Liisi Koikson ja Robert Lõvi - Ära kauaks jää Peale seda, kui tolle laulu leidsin, panin teda kohe mitu korda järjest käima. Oli kuidagi parem tunne pärast. Saksamaa hümn Pole meloodia mõttes minu lemmikute hulka kuulunud, on seotud pigem hingevärinal kuulamisega, kui mõni Saksa atleet, kellele olen kaasa elanud, kusagil midagi võitnud on. (Sel aastal oli nii. Enne, kui kõik pekki läks.) Orla Gartland - Heavy Kuidagi hästi jutustav, jääd sõnu kuulama. Pulp - Something changed Kevadel kuulasin, hea lendav laul.  Suede - Beautiful ones Kui eelmine lendas, siis see kõpsutab pisut hööritaval sammul.  Billy Eilish -  Everything I wanted Juhtub siiski tihti, et kuulen mingit laulu siis, kui samal esitajal on juba kolmas laul peale seda välja tu...

Kõik sai alguse nii nagu ka eelmisel aastal, et tegin endale aasta alguses hoogsasti ühe 6x6 bingopileti. Mõtlesin et noh, sain möödunud aastal ühe reakese täis, saan ka sel aastal.  Saingi. Kõik 36 ruutu sain täis. Sest see lugemisvärk läks sel aastal ikka täiesti käest ära. Võin julgelt öelda, et pole ühelgi varasemal aastal sihuke raamatukoi olnud. Lisaks põhibingole olid veel suvebingo ja sügisbingo... Aga see põhiline bingo on siin (peale vajutades läheb suuremaks):  Ülekaalukalt raskeim ruut oli Soome autori raamat. See jäi mul juba eelmisel aastal täitmata (mistõttu ta ka sel aastal lisasin) ja oli ka sel aastal viimane. Oleks tühjaks jäänudki, kui poleks spetsiaalselt ette võtnud. Lugesin siis ära Tove Janssoni "Suveraamatu", olude sunnil inglise keeles. Sain ruttu aru, et see pole raamat, mida inglise keeles lugeda. Eesti keelele on kogu see värk kultuuriliselt lähedasem ma ütlen.  Ja kui keeltest veel rääkida, siis Daniel Glattaueri "Hea põhjatuule vastu" ...

Eks 24. aknasse sobi ju väike jõuluime. Noh, palun. Ma vaatasin eile "Sõrmuste isanda" triloogia 1. filmi.  Võib-olla oli see sellega seotud, et otsustasin eile hommikupoolikul Tolkieni eluloofilmi ära vaadata, mis ammu juba ootas. Või siis oli lihtsalt õige hetk käes.

 Mine võta kapist sokulaadi. Mul pole mitte ühtegi mõtet.

Mul on pea täiesti tühi.  Aga siin on Inger.  Selline armas lugu.

Täna näitas "Terevisioonis" "Musta ja valget koera". Nähtavasti on sellest mingi tänapäevasema pildiga versioon tehtud. See, et "Must ja valge koer" on tšehhi keeles "Štaflík a Špagetka", valmistab mulle huumorit. (Spagett noh.) Jõudsin aga sedakaudu hoopis "Ну, погоди!" juurde. Siin paar jõulusemat episoodi hundilt ja jäneselt. Üks veel tegelikult. See on mingi mutimultikas "Krtek o Vánocích" ("Muti jõulud" vms), mida ma varasemast ei tea, aga tundub päris nummi lamp asi. Ka Tšehhist vist.  Meeleolukat toomapäeva ühtlasi. Peab hoolikalt uksetagust kontrollima, et keegi Tuha-Toomast ei sokuta. (Kusagil algklassis me tegime klassiga oma Toomase, aga ma ei mäleta mis eesmärgil. Ilmselt viisime mõne teise klassi ukse taha vms.) Talv on ka alanud. Kas näed välja vaadates?

 Täna esineb Riigikogu naiskoor (2014. aasta seisuga)

"Aisakell" ETV töötajate "Aisakell" sai siia juba 11. aknas , nüüd kaks teist vähe vanemat "Aisakella".  Kõige legendaarsem "Aisakell" on 25 aasta tagant. Maailma kõige originaalsemad kutid tulid! Tüdrukud, kelgutama ei taha tulla või? See on suurepärane, ma arvan. Tugevat ajastuhõngu täis ja vaadates ajab natuke muhelema.  Ja siis see teine armsalt iroonline rohelise rohuga "Aisakell" paari aasta tagant, mis demonstreerib lisaks muutunud talvele ka seda, et nutitelefonita tänapäeval videot ei tee.  Kill-koll!

 Hjem til Jul (Home for Christmas) Eelmise aasta detsembris Netflixis ilmutatud Norra seriaal. Kui Bridget Jones meeldib, siis võib-olla on ka sel seriaalil šanssi.  Avakaader 30-aastane (umbes?) Johanne on 1. detsembril perekondlikul õhtusöögil. Tüdinud sellest, et ta on seal ainuke vallaline, ja sellest, kuidas ema talle pidevalt meheleidmise juttu ajab, pahvatab ta välja, et ongi endale juba mehe leidnud ja võtab ta sel aastal jõuluõhtusöögile kaasa. Tegelikult tal tol hetkel mingit meest pole ja seega on aega tolle leidmiseks 24 päeva (muidugi jõulukalender, kuidas siis muidu).  6 episoodi jooksul näeme väga erinevaid mehekandidaate, alustades Johanne kolleegist haiglas (kus ta õena töötab) lõpetades ühe üsna keskkoolipoisiga. Päris mõnus taustamuss on ja õuestseenid on filmitud maalilises Norra väikelinnas Røroses.  Sihuke südamlik ja nalja saab ja.  Kuna täna olevat koleda jõulukampsuni päev, panen siia samast seriaalist ühe huvitava jõulukombinesooni...

 Lumi on muinasjutt Teen jälle haltuurat ja kasutan 2016. aasta advendikalendris juba olnud pala . Sest seda on väga lõbus laulda (või räppida, kuidas keegi soovib). Ja jällegi üks selline lugu, mis hästi kummitama jääb. Niisiis, Eesti kahevõistlejad laulsid 1994. aasta Lillehammeri olümpiamängude (loe: kõige-kõige olümpiamängud) eel Alo Mattiiseni loodud laulus nii: (Muidugi väga sobiv, et see valge kirme, mis mõne päeva maas püsis, oli täna hommikuks kõik kadunud.) Kui aga rohkem tänapäeva vaadata, sobiks ehk Norra televisiooni huumorisaatest pärinev video nimega "The Story of Biathlon". Sisaldab ka sama andekaid lauseid kui lumi on libe.  Kohe varsti (kell 15) algab ETV2 pealt ülekanne muidu. Homme ka.

Simon's cat Simon on üks tavaline mees. Tal on kass. Viimane ongi multikate peategelaseks. Hea rahvusvaheline värk, juttu ei räägita. (Umbes nagu Mr Bean.) Allpool kogum Simon's cati jõulumultikaid. 

Näe, eile avasin siin juba 15. akna juhuslikult ära, nüüd siis tuleb 14. ka järele. (Eks ta on umbes nagu kunagi võis šokolaadikalendriga juhtuda, et sõid 20. kuupäeva alt juba 10. paiku šoksi ära.) Tänaseks üks legendaarsemaid talviseid lastelaule "Hei, hei!" Tea, kas mõni neist lastest, kes siin laulab, on täiskasvanuna ka kaamera ees laulnud? Ma mõtlen, et kas me teame, kes keegi neist on?

Charles Dickens - A Christmas Carol Selline kuulus jõuluraamat, mida mina pole seni lugenud ega ka ühtegi filmiversiooni näinud.  Leidsin torust ühe animeeritud lühikokkuvõte:   Või hoopis audioraamatut?  Eesti keeles on ka see ilmunud, enamasti "Jõululaulu" nime all. Esimene eestikeelne ilmutus tundub aga olevat aastast 1882 Jakob Kõrva tõlkes pealkirjaga "Jõulu õhtu". Vaata ja loe siin .  Marlei oli surnud, sellest alustame, kahtlust ei või olla... See lause, vähemasti, on tuttav.

Mediæval Bæbes - The Holly and the ivy Siin üks natuke võõram laul (ma arvan?). Iileks (?) ja luuderohi on ju jõuludega seonduvalt pisut võõrad asjad meie kultuuris.   Aga laul on rahvalaul Briti saartelt, palju eri versioone olemas. Annie Lennox on ka laulnud . Siin videos esitab vokaalgrupp Mediæval Bæbes.

Jõulukaardid Sorteerisin mõningaid kaste ja leidsin, et mul on täitsa palju jõulukaarte (suurem osa küll eelmisest kümnendist). Pildistasin mõned üles.  Sihuke naljakaart näiteks Nunnuklassika ja klassikaklassika Lõbus nõukaklassika Ja muidugi ise tehtud, kaunikesed

 ETV bänd Siin me oleme - Aisakell Millised entusiastlikud esinejad, kavalad näod ja (seniteadmata) muusikavaldkonna talendid!  ERR-i lauljatest kõneldes ei saa mainimata jätta ka sporditoimetuse meeskvarteti "Rohelisi niite" Öö-Tv" saatest. Tundeline on see sõna.

Arooniaid Meenutamaks fakti, et see siin on juba peaaegu 15-aastane arooniablogi (nurgake, kus aetakse teinekordki mitte eriti olulist infot sisaldavat juttu), toon allpool mõned lingid jõuluteemalistele küsimustikele/mängukestele, mille mängimiseks/lahendamiseks on tarvis teadmisi, mida tegelikult eriti tarvis pole. (Ühtlasi on arooniablogi üks ideid asjade piisavalt segaselt väljendamine.) Niisiis, pane end proovile:  Nimeta pildil olev jõulufilm   Nimeta postril olev jõulufilm   Nimeta seriaal, kust pärineb pildil olev jõulukuusk   Nimeta film või seriaal, kust pärineb pildil olev kampsun Mis keeles on öeldud häid jõule? Leia jõuludega seotud viiestes gruppides asjad Arva pakitud kinki nähes ära, mis on paki sees Mida on kujutatud jõulukampsunil?   Millise jõululaulu pealkirja on kujutatud pildil?   Nimeta pildi  järgi filmis "Love Actually" mänginud näitlejad Vali nimede hulgast filmis "Love Actually" mänginud näitlejad Vajuta õige tegelase pildile...

Sven Mikser naerab Mis sellel advendiga pistmist? Ega vist olegi. Aga ma postitan teda iga kord, kui meelde tuleb. Sest proovi mitte naerda. Ja kui veel puudu jäi, siis viimasemast ajast on väga hea video, kus Muttika ja Hermaküla üksteisele Chuck Norrise nalju loevad . (Minu lemmikud on karu ja 100 meetri omad.)

Igaühel oma kõne. Kui "Kuninga kõne" on film Elizabeth II isast, siis kuninganna kõne on iga aasta jõulude ajal Suurbritannias telekas. See oli vist prints Philipi algatus, et kuninganna peaks ennast mõnikord telekas näitama. Mõistlik mõte.  Esimene teleülekandena edastatud kuninganna jõulutervitus tuleb aastast 1957. Siin ta räägibki alguses, et ta ei taha olla pelgalt pilt ajalehes, vaid inimestele rohkem koju kätte tulla. Sama jõulutervituse teemat käsitles ka seriaal "The Crown" 2. hooajal. Allolevas videos on originaalkõne ja seriaali versioon kokku pandud. See on vastutusrikas ma arvan. Kui on mõned minutid, et öelda midagi, mis oleks neutraalne, aga kordaminev.  Hilisem täiendus: Sel päeval, kui selle postituse tegin, vaktsineeriti kuninganna tead küll mille vastu ära. Huvitav.

The Ilves Sisters - Jõulurõõm Aeg on taas küps muusikaliseks vahepalaks. Natuke loodan, et teistel hakkab see ka kummitama. Kelmikas lugu, tegijate rõõmu täis. Ja küsimus on jätkuvalt, mida see tuba täis on.

 Näokatte-pidu Vaatasin 100 aasta tagust Postimeest (6. detsembrist 1920) ja leidsin säärase kuulutuse.  "Bürgermusse" saalis laupäeval, 11. detsembril 1920 a., kell 9 õhtul Näokatte-pidu. Suurendatud tuletõrjujate orkester. Konfetti, serpentiinid jne. Piletite eelmüük Annoki kaupluses, Suurelturul nr. 16, Weckrami rohukaupl., Tähe tän. nr. 63 ja õhtul Bürgermusse kassas. Pidu toimkond.  Eks peokuulutus jäänud mulle silma oma nimega. Näokatte pidu võiks hetkel ka kõnekas olla, kas pole. Maskiball selles või teises tähenduses. Peo korraldajaks oli Tartu Vabatahtlik Tuletõrjujate Selts, kelle logo ka kuulutuse ülaosas näha.  Bürgermusse oli sihukene klubi moodi asi, asus Uueturu tänaval. (Tänav on praegugi olemas, umbes seal, kus endine postimaja/praegune Playtechi maja on.) Suureturu tänav on praegu raekoja plats. (Seal on küll ju tänav põhimõtteliselt. Krisostomuse pood ja linnaraamatukogu lugemistuba ja.)  Weckrami rohupood sai oma nime Edgar Weckrami järgi, ke...

"Eia jõulud Tondikakul"   See on vist olulisemaid lisandusi advendi- ja jõuluteemalisse meediasse sellest ajast, kui siin viimati advendikalendrit tegin.  Filmiga taotletav tuleb hiiglahästi välja. Ongi selline soe ja mõnus eskapismitekk, või siis hoopis külm ja lumine. (Kuna seda eskapismi-sõna muudkui kasutada armastan, hakkasin Sõnause valguses mõtlema, kas tal ilusat eestikeelset vastet poleks. Reaalsusest põgenemine on pikk ja võib-olla mitte kõige õigema tooniga.) Filmist tahaks muidugi mainida Ulfsak Juhani oma karvamütsi ja võltskõhuga, tublid lapsnäitlejad, naljavendade (hehe, otseses mõttes) rollis Piusid ja sooja vanaisahäälega Jaan Rekkori. (Mis sooja vanaisahäälde puutub, siis mõtlesin, et tegelikult on kaval mõte aastaid reklaamitekste lugeda. Me võime arvata, et need hääled meie alateadvuses kuidagi ei kinnistu, aga tegelikult...) Siin on "Eia jõulud Tondikakul" virtuaalne postkaart (vostkaart? viraat?). Ühesõnaga. Mingil perioodil oli "Love act...

Justament - Vastu külma ööd  Ei tea kust tuli pähe ja hakkas kummitama. Laulusõnades räägitakse ka reedest. Justament on ansambel, mida vanusega hindama hakata vist. Aasta siis oli 1996. (Võib-olla sobiks ka laul "Ilm on hukas" , kui juba Justamendi juures olla?) Jäisel reedel tuul külmi helbeid pillutab teel kaugel reedel võib-olla keegi kihutab veel kus on kamber kuum, valgust tulvil ruum tuulekaitset, külmakaitset andev sõprade sein kaminas on söed vastu külma ööd kuskil teelist ootab veel vist hõõguv punane vein sel teel Valged hanged öös näevad külma kiirgavat und langeb langeb teekäija ümber lõpmatut lund kes küll ootas sind tuisus ekslev lind valges lumes justkui unes üksi rändama jäid varasaabund öös valgust tulvab öös kord see armas härmas aken, mida otsimas käid sel teel Ööd on karged on maanteetuulel värskendav maik teed on kerged kui jäises tuisus ootab sind paik kus on hea ja kuum valgust tulvil ruum tuulekaitset, külmakaitset andev sõprade sein kaminas on söed v...

Raamat "Lumeõde" Maja Lundelt.  Maja Lunde on norra kirjanik, kelle vist kuulsaim raamat on "Mesilaste ajalugu". "Lumeõde" on põhimõtteliselt lasteraamat, aga mulle sobis küll täiskasvanuna ka.  Peategelane Julian on peagi 11-aastaseks saav poiss. Ta sooviks tähistada varsti saabuvaid jõule ja rääkida mõnikord vanematega oma mõne kuu eest surnud teismelisest õest Juunist, aga see tundub võimatu - vanemad nagu polekski enam nemad ise, ainult istuvad kodus diivanil ja vaatavad tühja pilguga kaugusse.  Julian leiab endale särava punapäise sõbra Hedvigi, kellega ta palju rääkida ja toredaid asju teha saab. Nagu selgub, pole Hedvig üldsegi päris tavaline tüdruk.  See on sihuke talvel lugemise lugu. Nagu sisu ehk juba reetis, siis pole ninnu-nännu, aga on mõtlemapanev ja südamlik. Jaguneb 24 peatükiks (huvitav miks, onju).  Aga. Peaaegu sama äge kui see jutt ja sisu, on füüsiline raamat ise. Suures formaadis, korralikul paksul paberil ja väga ilusate ning kõneka...

Nüüd ma teen haltuurat, aga 4 aasta taguse advendikalendri postitusi sirvides leidsin, et olin mingi jõuluidentiteedi küsimustiku püsti pannud, mis siiani internetiavarustes istub. Miks mitte teda tänase puhul uuesti teha.  LEIA OMA JÕULUIDENTITEET! Mina olen lumi. Siin aga jõululugu tänaselt sünnipäevalapselt:

Mõtlesin, et peaks taas advendikalendrit tegema. Sest advendist rohkem meeldivad mulle igasugused nimekirjad ja tabelid. Ilmselt tuleb suuresti lauludest koosnev kalender (ja vahepeal ka asju, mis üldse advenditeemasse ei lähe).  1. aknas on väga oodatav asi - laul "Last Christmas".  Meenus selline asi nagu Whamageddon ehk väljakutse kesta detsembris võimalikult kaua kuulmata Whami laulu "Last Christmas". Mina pean siinkohal #Whamageddon kohe ära kirjutama, sest kuulsin seda täna kusagil peale kella 14. Kutsusin muidugi ise kurja karja ka Star FM-i kuulates.  Arvesse läheb, muide, ainult selle laulu originaalversioon, kavereid võib kuulata nii palju kui kulub.  Mõtlesin, et panen siia alla originaalversiooni video, aga ei pane ka. Panen hoopis ühe veel toredama laulu nimega "Fairytale of New York". Nimelt on (peale George Michaeli surma) mõeldud välja ka mitmeid alternatiivseid versioone sellele mängule. Üks ongi The Poguesi lauluga "Fairytale of New...

Linnaraamatukogu jagas septembris taaskord aastaaja lugemisbingot. Olin sedakorda täitmisel vähemedukas kui suvel , aga (väikse avansiga) sain ühe rea ikka täis.  Tühi bingo:  Ja nii palju, kui täis sain: Suhteliselt raskesti loetaval pildil (peale vajutades läheb suuremaks) on täis saadud keskmine horisontaalrida.  Sõnasse "õudus" suhtusin üsna vabalt ja asetasin sinna alla Matt Haigi raaamatu "Poiss nimega Jõulud". Kuigi lasteraamat, siis illustratsioonid ja lugu ise olid kohati väheke õudsed.  Dostojevski "Valgete ööde" kohta arvasin ette, et meeldib. Väga meeldis. Dostojevski on ikka asja pärast Dostojevskiks saanud.  Komm või pomm peaks tähistama vaba valikut. "Portuguese irregular verbs" on Alexander McCall Smithi muhelemapanev teos (üks paljudest) - väga stiilse pealkirjaga + audioraamatuga, mida loeb Hugh Laurie.  Õnneks neid autoreid, kes minust vanemad on, pole veel raske leida. Sedakorda sattus Lilli Promet raamatuga "Primavera...

  Raamat ilmus esmakordselt 1937. aastal. Kurban Said on pseudonüüm ja pole kindlalt teada, kes selle taga peitub. Selline salapärane lugu.  Tegevus toimub I maailmasõja eelses ja aegses Aserbaidžaanis, peategelasteks moslemiusku noormees Ali ning ristiusku tütarlaps Nino. Kaukaasia Romeo ja Julia, on öeldud. Avardav ja huvitav oli lugeda, kuidas suhted siis on, kui üks on moslem ja teine on kristlane. Ütleme, et suhted on võimalikud, mõlemapoolsed järeleandmised vajalikud. Veel oli hariv selle paiga kohta rohkem teada saada. Julgen arvata, et leidub veel minusuguseid keskmisi inimesi, kes ei tea niisama peast, mis toimus Aserbaidžaanis I maailmasõja eel, ajal ja mis pärast sai. Või seda, kus täpselt see riik üldse kaardil asub ja kes on tema naabrid (+ milised on suhted).  Viimasega läks huvitavalt - mina võtsin selle raamatu (kus Karabahh täitsa tegevuskohana esineb) ja mingid päevad hiljem tulid uudised Aserbaidžaani ja Armeenia relvakonfliktist. Hoolimata ammusest ilm...

  Veel üks raamat Matt Haigilt, sedakorda pisut jõuluhõnguline. Nikolas on 11-aastane poiss, kes elab Soomes oma isaga. Tema hüüdnimi on Jõulud, sest ta on jõuluajal sündinud. Nikolas on elus saanud vaid kaks kingitust - kelgu isalt ja kaalikast tehtud nuku emalt. See aga polegi talle nii oluline, sest talle meeldib kingitusi rohkem hoopis ise teha. Nõnda et Nikolas/Jõulud, Soome ja kingitused - on vist ettearvatav, kuhu see lugu välja jõuab? Ei saa öelda, et tegemist oleks traditsioonilise sooja lasteraamatuga. Huvitav on küll, samas ka natuke kurb. Chris Mouldi mustvalged illustratsioonid on ka esmapilgul natuke kõhedusttekitavad, kuigi seetõttu üldse mitte vähem illustreerivad. An impossibility is just a possibility you don’t understand yet. Nagu esikaaneltki näha, on võimatus ja võimalikkus raamatus teemaks. Või pigem see, et võimatus on ka tegelikult võimalikkus. 

Peategelane on vana. Ei teagi, kas olen varem lugenud nii vana peategelasega raamatut. Härra vanus nimelt läheneb neljasajale. Ta on 16. sajandil sündinuna 21. sajandil elus veel seetõttu, et vananeb üliaeglaselt. Nõnda on ta 400 aastaga jõudnud välimuse mõttes kusagil 40-aastaseks inimeseks saada. Teemaks on ka sellise sündroomiga inimesi ühendav (ja kaitsev?) Albatrosside-nimeline organisatsioon. Matt Haig kirjutab suurtel teemadel - aeg ja ruum, elu ja surm. Siingi - kuidas peatada aega? Kas aega on üldse tarvis peatada? Kirjutab nii, et tavaline inimene saab aru, kohati ka klišeelauseid kasutades.  Klišeelaused võiksid reeglina häirida, aga siin isegi ei seganud. Pigem polnud lihtsalt nii köitev kui eelmise sama autori raamatu põhjal ootasin. Teoorias peaks väga huvitav olema lugeda selle inimese lugusid, kes on elanud nõiaprotsesside ajal ja Shakespeare'i ajal ja džässiajastul, aga ... meh.  Üks luuletus meeldis, mis raamatus oli. Polnud varem nii mõelnud (või siis just o...

  Panin siia küll eestikeelse "Mansfield Parki" kaanepildi (kaanetüdruk on muide Jane Austen ise), aga suurema osa raamatust kuulasin tegelikult hoopis ingliskeelse audioraamatu vahendusel.  Austeni kaunis ja keeruline (ja 200 aastat vana) inglise keel pakkus kuulajale väljakutset küll. Vahetevahel võtsin ikka peale peatüki ärakuulamist eestikeelse raamatu kätte ja lehitsesin vastava koha läbi.  Sisu mõttes polnud midagi üllatavat. Oli kangelanna - mõistuse ja südamega neiu, kes algul iseend ehk piisavalt hinnata ei osanud, oli meesterahvas, keda kangelanna pikka aega vaid heaks sõbraks pidas, ja terve hulk muid karaktereid neurootilisest pereemast kavala playboy ni. Õnnelik lõpp otseloomulikult ka.  Nagu juba öeldud, siis keel oli väga kaunis, ütlused väga nõtked. Väärtus omaette, ma ütlen. Siin näiteks tsitaat peategelaselt, kui ta vaatas ühel õhtul aknast välja: Täielik rahu. Sellega ei saa võrrelda ühtki maali ega muusikateost, isegi luules on ainult katsetused s...

  Mõned raamatud, mille läbilugemise järel olen endaga väga rahul olnud: Tuglase "Väike Illimar" (see oli mingi 3. klassi lapse jaoks ikka jube igav), Kreutzwaldi "Kalevipoeg" (säärased hiigelpikad lugulaulud nõuavad tahtejõudu) ja L. Durrelli "Constance" (näide sellest, kuidas kirjanik naudib enda arvatavat sügvamõttelisust ega mõtle tulevase lugeja peale).  Nüüd lisandus veel üks, hoopis rõõmsam üks.  "Fyra i leken" - esimene mitte lastele mõeldud raamat, mille olen rootsi keeles läbi lugenud. 346 taskuformaadis lehekülge. Läbi lugenud tähendab siinkohal, et igast jumala sõnast ma seal aru ei saanud ega hakanud ära tõlkima, aga säilitasin kogu aeg arusaamise, millest jutt käib. Kasutasin tõlkimismasina abi, aga mitte nii tihti, et oleks tekkinud soov raamat pooleli jätta.  Aega läks muidugi omajagu rohkem kui oleks läinud samaväärse ingliskeelse raamatuga. Oli selline, ütleme, mõõdukalt keeruline ülesanne. (Õppimine pidigi ju siis toimuma, kui ...

  Nora Seed on 35-aastane naine, kellel ei lähe eriti hästi. Raamatu alguses läheb tal suisa nii halvasti, et ta üldse enam elada ei taha. Olles elust lahkumise eesmärgil hulga tablette võtnud, satub ta kohta nimega südaöö raamatukogu. Raamatukogu, nagu raamatukogud ikka, on raamatuid täis, ainult et selle raamatukogu moodustavad Nora võimalikud erinevad elud.  Minu jaoks oli küll väga intrigeeriv, kui raamatu sisukirjeldust lugesin. Samas tekkis üsna kohe ka arvamus, kuidas raamat tõenäoliselt lõpeb. Ei eksinud. See on lahe raamat. Võiks ju ette heita, et ta ei lähe kuigivõrd süvakihtidesse, teisalt ei saa teda ka kuidagi halvamaiguliselt pealiskaudseks nimetada. Asjad on ära seletatud nii, et tavaline lugeja saab aru.  Lihtsalt öeldes on asi selles, et me kõik teeme üheainsagi päeva jooksul väga palju (väikseid) valikuid ega mõtle tihti selle peale, millised valikud veel oleks võimalikud olnud või mis oleks võinud muutuda, kui oleks kusagil teistsuguse valiku teinud. Pa...

  Vist teadsin ka enne, et "Salaaed" on üks ingliskeelse maailma lasteraamatuklassikasse kuulujaid, aga kui sel aastal temast uus filmiversioon tuli, teadvustasin seda uuesti.  Sisust. 10-aastase (vist?) Mary vanemad on Indias möllavasse koolerasse surnud ja Mary saadetakse Inglismaale Yorkshire'i tädimehe juurde elama. Seal sõbruneb ta viimase poja Colini ja kohaliku poisi Dickoniga. Koos hakatakse salaaeda harima. Salaaed on Colini ema hoole all olnud aed, mis on ema surma järel lukku keeratud ja hooletusse jäetud.  Eks ta vist natuke sinna vilusoohvia ja allegooria poole tüüri, et inimene peab oma isiklikku aeda (vaimu ja keha) harima ega tohi seda unarusse jätta. Ja küll on võimalik ilusaid tulemusi saada kui muudkui harid ja harid.  "Salaaed" ilmus eesti keeles esmakordselt juba 1931. aastal (seda väljaannet on täitsa võimalik raamatukogust ka saada). Eesti keelde tõlkijaks oli Anna Mägi ja sama tõlget kasutab ka pildil olev 2019. aasta väljaanne. Ühtlasi ...

Alexander McCall Smith on sarikirjutaja, kes sariromaanide kirjutamist kusagil lausa sõltuvuseks nimetas. Sarju on tal tõesti mitmeid ja üks (lühemaid) neist on "Portuguese irregular verbs". Kuulasin esimese osa audioraamatut, mida Hugh Laurie luges. Peategelane Dr Moritz-Maria von Igelfeld (jep, Siilipõld) on keelemees, professor, kes on juba maha saanud oma suurteosega, mis kannab nime "Portuguese irregular verbs". Tal on ka sõbrad, Dr Dr Florianus Prinzel ja Dr Detlev Amadeus Unterholzer (Amadeus, muidugi, on Mozarti järgi).  Nagu arvata võib, siis von Igelfeldi sõbrad on ka professorid ja raamat ongi sissevaade teadusemeeste maailma. Humoorikas sissevaade, ilmselt mitte esimese asjana tõsiseltvõetavusele pretendeeriv, aga kindlasti seda maailma pilkav, niimoodi sõbralikult. McCall Smith on ise ka pensioneerunud teadlane, nõnda et võib vist eneseirooniastki rääkida. Nagu ikka selle autori raamatute puhul, pole kuigi oluline, mis seal juhtub, ega väga palju juhtug...

  Raamat on sellest, kuidas kaks väikest poissi Carl ja Anton lähevad suveks (vist oli suveks) vanavanemate juurde. Loomulikult on poisid sihukesed krutskiga, vanaisa (ekspreester) aga esindab pisut torssis vanahärrade rühma. Neist asjust kokku sünnib mitmeid naljakaid juhtumisi.  Tegelikult polegi oluline, mis siin nii väga juhtus. Minu jaoks oli peamine, et raamat on rootsi keeles ja rootsikeelsena mina tema ka läbi lugesin. (Google ja sõnaraamat abimeesteks muidugi.) Juhuu. 

  Oli imeilus öö, niisugune öö, nagu võib ehk olla ainult siis, kui me oleme noored, armas lugeja. Peategelane on unistaja, seetõttu pole ehk imestada, et on õhkamisraamat. Unistaja räägib endast, defineerib unistajat, see on huvitav ja tabav. Märksõnad on veel Peterburi, öö ja armastus.  Keel on ilus, selline, et ma vestluste puhul kuidagi väga hästi hakkasin ette kujutama, kuidas need vene keeles kõlada võiksid.  Raamat on väike, vist rohkem jutt kui raamat ta ongi. Välja näeb see 1971. aasta väljaanne, mida lugesin, ka hästi vahva. (Kunstiliselt kujundanud S. Liiva.) Kui on emotsioonid, siis on raske põhjendada, katkestan siinkohal ürituse. Terve hetk õndsust! On seda siis inimesele vähe kas või kogu eluks?

  Olin juba enne lugema hakkamist sellest teemast väsinud. Millal ma siin kirjutasin, et peaks vahe sisse tegema nende Minu lugu II maailmasõjas raamatute lugemisele. Kuna seda raamatut mul polnud võimalik lugemata jätta, pidin ta ikka ette võtma.  Lugu on tõestisündinud, peategelased olid päriselt olemas. Selles plaanis pole ehk nii olulinegi, kas mulle või sulle see raamat meeldib, lihtsalt hea, et keegi ta kirja pani. Peategelane Slovakkia noormees Lale saabub raamatu alguses Auschwitzi ja temast saab (mitmete keelte valdamise tõttu) tätoveerija ehk see, kes saabuvaid vange nummerdab (numbri käele tätoveerimise teel). See, nagu ta ruttu aru saab, on parem töö kui paljud teised, mida laagris ka tehakse. Näiteks sellegi tõttu, et tema elutingimused on paremad kui mõnel muul. Peagi tuleb armastuslugu ka teemaks, siis loed ja ootad hingevärinal, millal nüüd ühega neist midagi juhtub. Sest kindlasti ju juhtub. Ma ei hakka lõppu ette ütlema, aga mulle meeldis, et raamat nii lõppe...

  Fredrik Backmanist olin palju kuulnud: tänapäevane, soe, muhe, lihtsa stiiliga naelapea pihta lööv. Peale "Ärevil inimeste" lugemist mul ses osas vastuväiteid pole. Raamatus üritavad kaks politseinikku (isa ja poeg) lahti harutada, mis juhtus ühel korteriesitlusel, millest sai pantvangidraama. See ei ole masendav, siin ei tulistata inimeste pihta, olukord ja pantvangide võtja on hoopis teistsugused kui võiks stereotüüpides mõeldes arvata. Ei maksa midagi eeldada. Lõbus on lugeda, empaatia on märksõna. Kui kritiseerida tahta, võiks öelda, et see lihtsa stiili ja empaatia segu, mida autor viljejeb, on natuke ... hmm... mõtle Hollywoodi filmide (ehk keskmisest paremate?) diipide kohtade peale, vaat midagi sellist. Teisalt võib alati vastu vaielda, et klišeed on klišeedeks saanud põhjusega - neil on enamasti tõepõhi all.  Raske midagi öelda, kerge lugeda. Moraal on selles, et idiootidele võiks andeks anda, sest varem või hiljem käitud sa ise ka mingis olukorras idioodina. Ja är...

"Primavera" taastrükk ilmus mõni aasta tagasi Päevalehe armastusromaanide sarjas, seepärast teadvustasin teda. Tundus huvitav, sest tahtsin ja lootsin sattuda nõukaaja naisteka otsa. Selles osas sain natuke petta. Armastuslugu on küll, aga rohkem ehk isegi põlvkonnalugu. Jutustaja on näitlejanna Saskia, kes taaskohtub Itaalia reisil oma noorpõlvearmastuse Märteniga. Paralleelselt elamuste ja kirjeldustega Itaalia erinevatest linnadest meenutab Saskia minevikku ehk seda, mis tema ja Märteniga kunagi juhtus. (Ühtlasi, Saskia ja Märten on väga popid nimed inimeste kohta, kelle sünniaasta jääb minu arvestuste järgi 1920ndatesse.) Aga, nagu öeldud, räägitakse siin laiemalt sellest põlvkonnast, kelle 20ndad eluaastad jäid II maailmasõja aega. (Lillli Promet ise sündis 1922 näiteks.) Meie elus on mõndagi murdunud, õigemini minu põlvkonna hinges. Sest noored käivad ka nüüd sinililli korjamas, tundes, et maa on nende jaoks kaunis. Niisama kaunis kui minule omal ajal! Ja see on nende n...

Tegin seda, mida väga tihti ei tee, ehk kuulasin audioraamatut. Sest tundus, et lasteraamat, mida loeb päris näitleja, võiks olla kuulamisväärne.  Ei pettunud, tõesti oli tore. Kate Winslet tegi ilusas inglise keeles erinevate tegelaste üsna harilikest väga naljakateni laiuvaid hääli. "Matildat" ennast polnud varem lugenud. Meeldisid humoorikas sõnakasutus ja muinasjutulik süžee. Lõpplahendus (või toimunu selgitus) oli veel kõige parem. Ma arvan, et see kehtib küll, et inimestel tulevad eriti head mõtted siis, kui neil on olnud aega igavust tunda. Lisaks oli siin, nagu ühele heale lasteraamatule kohane, terve hulk lihtsas keeles öeldud tõdesid. Ja huumor, nagu öeldud, see huumor. Venitas muhelema ja isegi turtsatama teinekord. What on earth were you trying to do, make yourself look handsome or something? You look like someone's grandmother gone wrong! Never do anything by halves if you want to get away with it. Be outrageous. Go the whole hog. Make sure everything you do ...

  Maitea, mis mul ühel päeval pähe lõi, et läksin Vikerraadio järjejutu sektsiooni sirvima. Liina Olmaru oli kunagi eelmisel aastal lugenud katkendeid raamatust "Ingli märk". Kuulasin, oli intrigeeriv. Siis võtsin raamatu. Lugu algab sellega, kuidas noor sakslanna läheb 1950ndatel Pariisis (prantslasest) meesterahva juurde teenijannaks. Tollega on tal teatavat moodi suhted. Siis kohtub ta ühe Ungari juudiga, kellega tal on natuke teistmoodi suhted. Ja siis tal on tema minevik. Nagu ka tollel prantslasel on minevik ja Ungari mehel ka. Ja kuna tegevus toimub 50ndatel, siis minevik on paljus seotud sellesamusega. Sõjaga noh.  Nõnda need asjad siis kulgevad - aeg läheb ühest küljest edasi, aga samas käib ka tagasi. Kellel millised deemonid on. Põhimõtteliselt oli huvitav lugeda, tõesti, ei hakanud igav. Aga kui ära olin lugenud, siis oli ikka tunne, et sellest saab üks neid raamatuid, millest ma varsti suurt midagi ei mäleta, sest pole päris kindel, miks ta kirjutatud on. Ilmselt...