Tähelepandud rõivaid neilt, keda mõned tähele panevad.
Jaanuar
 |
| Mantlimood |
 |
| Rahvarõivamood |
 |
| Nagu prints ja printsess? |
 |
| Maskimood |
 |
| Jälle nagu prints ja printsess |
 |
| Pulmamood |
 |
| Valge mood |
 |
| Sädelev mood |
 |
| Tikitud mood tulipunasel |
 |
| Nukukleidimood |
 |
| Mõnus mantlimood |
Vagonetike alustab muusikaga, mis sel aastal päevakorral olnud.
Anett ja Fredi - Write about me
Eesti Laulult. Piisavalt vaikne.
Beth Rowley - I walk beside you
Tunnusmuusika Cormoran Strike'i seriaalist. Veidi suitsune ja kriipiv.
Liisi Koikson ja Robert Lõvi - Ära kauaks jää
Peale seda, kui tolle laulu leidsin, panin teda kohe mitu korda järjest käima. Oli kuidagi parem tunne pärast.
Saksamaa hümn
Pole meloodia mõttes minu lemmikute hulka kuulunud, on seotud pigem hingevärinal kuulamisega, kui mõni Saksa atleet, kellele olen kaasa elanud, kusagil midagi võitnud on. (Sel aastal oli nii. Enne, kui kõik pekki läks.)
Orla Gartland - Heavy
Kuidagi hästi jutustav, jääd sõnu kuulama.
Pulp - Something changed
Kevadel kuulasin, hea lendav laul.
Suede - Beautiful ones
Kui eelmine lendas, siis see kõpsutab pisut hööritaval sammul.
Billy Eilish - Everything I wanted
Juhtub siiski tihti, et kuulen mingit laulu siis, kui samal esitajal on juba kolmas laul peale seda välja tulnud. Selline vaikne natuke sisendamisena mõjuv lugu.
Lõke ft. Manna - Väljapääs
Vahepeal on suvel tööl olla natuke masendav. Sel suvel kuulasin mõnikord Raadio 2 ja sealt tuli tihti see laul. Natuke naerma ajas küll, kui sina parajasti mõtled, et tegelt ma ei viitsi tööl olla ja siis mingid tüübid laulavad masendunud häälega et mul puudub väljapääs.
Inger - Playing games
Ingeri muusika on rahustav ja kosutav
Gram-Of-Fun - Melancholy
Õige kõla on. Melanhoolia on ikka õigesti kõlanud.
I Wear Experiment - Unwind
Heh, praegu esimest korda mõtlesin, et I Wear on nagu eyewear. Võib-olla nad mõtlevadki seda nii. Vaatan siin, et minu prillid on kaubamärgilt Another Eyewear Story. Võiks kah olla bändinimi.
Kogu krempliga olgu ära märgitud soundtrack seriaalist The Umbrella Academy
Seriaal oli ka kena. Laulud valitud targalt, tõmbasid tähelepanu õigetele asjadele.
Tubli Queeni kasutaja: seriaal Good Omens
Kohe hästi mitu laulu, üks üürgamas paremas kohas kui teine.
Ja meeldetuletuseks ajast, mil see laul pisut muudetud kujul kummitas, saagu siia üks "Verona".
Kõik sai alguse nii nagu ka eelmisel aastal, et tegin endale aasta alguses hoogsasti ühe 6x6 bingopileti. Mõtlesin et noh, sain möödunud aastal ühe reakese täis, saan ka sel aastal.
Saingi. Kõik 36 ruutu sain täis. Sest see lugemisvärk läks sel aastal ikka täiesti käest ära. Võin julgelt öelda, et pole ühelgi varasemal aastal sihuke raamatukoi olnud. Lisaks põhibingole olid veel suvebingo ja sügisbingo...
Aga see põhiline bingo on siin (peale vajutades läheb suuremaks):
Eks 24. aknasse sobi ju väike jõuluime. Noh, palun. Ma vaatasin eile "Sõrmuste isanda" triloogia 1. filmi.
Võib-olla oli see sellega seotud, et otsustasin eile hommikupoolikul Tolkieni eluloofilmi ära vaadata, mis ammu juba ootas. Või siis oli lihtsalt õige hetk käes.
Mine võta kapist sokulaadi. Mul pole mitte ühtegi mõtet.
Mul on pea täiesti tühi.
Aga siin on Inger. Selline armas lugu.
Täna näitas "Terevisioonis" "Musta ja valget koera". Nähtavasti on sellest mingi tänapäevasema pildiga versioon tehtud. See, et "Must ja valge koer" on tšehhi keeles "Štaflík a Špagetka", valmistab mulle huumorit. (Spagett noh.)
Jõudsin aga sedakaudu hoopis "Ну, погоди!" juurde. Siin paar jõulusemat episoodi hundilt ja jäneselt.
Üks veel tegelikult. See on mingi mutimultikas "Krtek o Vánocích" ("Muti jõulud" vms), mida ma varasemast ei tea, aga tundub päris nummi lamp asi. Ka Tšehhist vist.
Täna esineb Riigikogu naiskoor (2014. aasta seisuga)
"Aisakell"
ETV töötajate "Aisakell" sai siia juba 11. aknas, nüüd kaks teist vähe vanemat "Aisakella".
Kõige legendaarsem "Aisakell" on 25 aasta tagant. Maailma kõige originaalsemad kutid tulid! Tüdrukud, kelgutama ei taha tulla või? See on suurepärane, ma arvan. Tugevat ajastuhõngu täis ja vaadates ajab natuke muhelema.
Hjem til Jul (Home for Christmas)
Eelmise aasta detsembris Netflixis ilmutatud Norra seriaal.
Kui Bridget Jones meeldib, siis võib-olla on ka sel seriaalil šanssi.
 |
| Avakaader |
30-aastane (umbes?) Johanne on 1. detsembril perekondlikul õhtusöögil. Tüdinud sellest, et ta on seal ainuke vallaline, ja sellest, kuidas ema talle pidevalt meheleidmise juttu ajab, pahvatab ta välja, et ongi endale juba mehe leidnud ja võtab ta sel aastal jõuluõhtusöögile kaasa. Tegelikult tal tol hetkel mingit meest pole ja seega on aega tolle leidmiseks 24 päeva (muidugi jõulukalender, kuidas siis muidu).
6 episoodi jooksul näeme väga erinevaid mehekandidaate, alustades Johanne kolleegist haiglas (kus ta õena töötab) lõpetades ühe üsna keskkoolipoisiga.
Päris mõnus taustamuss on ja õuestseenid on filmitud maalilises Norra väikelinnas Røroses.
Sihuke südamlik ja nalja saab ja.
Kuna täna olevat koleda jõulukampsuni päev, panen siia samast seriaalist ühe huvitava jõulukombinesooni, äkki on ka teemasse.
Lumi on muinasjutt
Teen jälle haltuurat ja kasutan 2016. aasta advendikalendris juba olnud pala. Sest seda on väga lõbus laulda (või räppida, kuidas keegi soovib). Ja jällegi üks selline lugu, mis hästi kummitama jääb.
Niisiis, Eesti kahevõistlejad laulsid 1994. aasta Lillehammeri olümpiamängude (loe: kõige-kõige olümpiamängud) eel Alo Mattiiseni loodud laulus nii:
Kui aga rohkem tänapäeva vaadata, sobiks ehk Norra televisiooni huumorisaatest pärinev video nimega "The Story of Biathlon". Sisaldab ka sama andekaid lauseid kui lumi on libe.
Kohe varsti (kell 15) algab ETV2 pealt ülekanne muidu. Homme ka.
Simon's cat
Simon on üks tavaline mees. Tal on kass. Viimane ongi multikate peategelaseks. Hea rahvusvaheline värk, juttu ei räägita. (Umbes nagu Mr Bean.)
Allpool kogum Simon's cati jõulumultikaid.
Näe, eile avasin siin juba 15. akna juhuslikult ära, nüüd siis tuleb 14. ka järele. (Eks ta on umbes nagu kunagi võis šokolaadikalendriga juhtuda, et sõid 20. kuupäeva alt juba 10. paiku šoksi ära.)
Tänaseks üks legendaarsemaid talviseid lastelaule "Hei, hei!"
Charles Dickens - A Christmas Carol
Selline kuulus jõuluraamat, mida mina pole seni lugenud ega ka ühtegi filmiversiooni näinud.
Leidsin torust ühe animeeritud lühikokkuvõte:
Või hoopis audioraamatut?
Jõulukaardid
Sorteerisin mõningaid kaste ja leidsin, et mul on täitsa palju jõulukaarte (suurem osa küll eelmisest kümnendist). Pildistasin mõned üles.
 |
| Sihuke naljakaart näiteks |
 |
| Lõbus nõukaklassika |
 |
| Ja muidugi ise tehtud, kaunikesed |
ETV bänd Siin me oleme - Aisakell
Arooniaid
Meenutamaks fakti, et see siin on juba peaaegu 15-aastane arooniablogi (nurgake, kus aetakse teinekordki mitte eriti olulist infot sisaldavat juttu), toon allpool mõned lingid jõuluteemalistele küsimustikele/mängukestele, mille mängimiseks/lahendamiseks on tarvis teadmisi, mida tegelikult eriti tarvis pole. (Ühtlasi on arooniablogi üks ideid asjade piisavalt segaselt väljendamine.)
Niisiis, pane end proovile:
Sven Mikser naerab
Mis sellel advendiga pistmist? Ega vist olegi. Aga ma postitan teda iga kord, kui meelde tuleb. Sest proovi mitte naerda.
Ja kui veel puudu jäi, siis viimasemast ajast on väga hea video, kus Muttika ja Hermaküla üksteisele Chuck Norrise nalju loevad. (Minu lemmikud on karu ja 100 meetri omad.)
See on vastutusrikas ma arvan. Kui on mõned minutid, et öelda midagi, mis oleks neutraalne, aga kordaminev.
Hilisem täiendus: Sel päeval, kui selle postituse tegin, vaktsineeriti kuninganna tead küll mille vastu ära. Huvitav.
The Ilves Sisters - Jõulurõõm
Aeg on taas küps muusikaliseks vahepalaks. Natuke loodan, et teistel hakkab see ka kummitama. Kelmikas lugu, tegijate rõõmu täis. Ja küsimus on jätkuvalt, mida see tuba täis on.
Näokatte-pidu
Vaatasin 100 aasta tagust Postimeest (6. detsembrist 1920) ja leidsin säärase kuulutuse.
"Bürgermusse" saalis laupäeval, 11. detsembril 1920 a., kell 9 õhtul Näokatte-pidu. Suurendatud tuletõrjujate orkester. Konfetti, serpentiinid jne. Piletite eelmüük Annoki kaupluses, Suurelturul nr. 16, Weckrami rohukaupl., Tähe tän. nr. 63 ja õhtul Bürgermusse kassas. Pidu toimkond.
Eks peokuulutus jäänud mulle silma oma nimega. Näokatte pidu võiks hetkel ka kõnekas olla, kas pole. Maskiball selles või teises tähenduses.
Peo korraldajaks oli Tartu Vabatahtlik Tuletõrjujate Selts, kelle logo ka kuulutuse ülaosas näha.
Bürgermusse oli sihukene klubi moodi asi, asus Uueturu tänaval. (Tänav on praegugi olemas, umbes seal, kus endine postimaja/praegune Playtechi maja on.)
Suureturu tänav on praegu raekoja plats. (Seal on küll ju tänav põhimõtteliselt. Krisostomuse pood ja linnaraamatukogu lugemistuba ja.)
Weckrami rohupood sai oma nime Edgar Weckrami järgi, kes teda pidas. Weckram oli üks Tartu Vabatahtliku Tuletõrje Seltsi juhtfiguure. 1936 kolis tema pood Tähe tänavalt aadressile Poe 9 (kus praegu on suht park ainult). Aadressil Tähe 63 saab aga praegu külastada imetabase kohviga Karlova Kohvi.
"Eia jõulud Tondikakul"
See on vist olulisemaid lisandusi advendi- ja jõuluteemalisse meediasse sellest ajast, kui siin viimati advendikalendrit tegin.
Filmiga taotletav tuleb hiiglahästi välja. Ongi selline soe ja mõnus eskapismitekk, või siis hoopis külm ja lumine. (Kuna seda eskapismi-sõna muudkui kasutada armastan, hakkasin Sõnause valguses mõtlema, kas tal ilusat eestikeelset vastet poleks. Reaalsusest põgenemine on pikk ja võib-olla mitte kõige õigema tooniga.)
Filmist tahaks muidugi mainida Ulfsak Juhani oma karvamütsi ja võltskõhuga, tublid lapsnäitlejad, naljavendade (hehe, otseses mõttes) rollis Piusid ja sooja vanaisahäälega Jaan Rekkori. (Mis sooja vanaisahäälde puutub, siis mõtlesin, et tegelikult on kaval mõte aastaid reklaamitekste lugeda. Me võime arvata, et need hääled meie alateadvuses kuidagi ei kinnistu, aga tegelikult...)
Siin on "Eia jõulud Tondikakul" virtuaalne postkaart (vostkaart? viraat?).
Justament - Vastu külma ööd
Ei tea kust tuli pähe ja hakkas kummitama. Laulusõnades räägitakse ka reedest. Justament on ansambel, mida vanusega hindama hakata vist. Aasta siis oli 1996. (Võib-olla sobiks ka laul "Ilm on hukas", kui juba Justamendi juures olla?)
Raamat "Lumeõde" Maja Lundelt.
Maja Lunde on norra kirjanik, kelle vist kuulsaim raamat on "Mesilaste ajalugu". "Lumeõde" on põhimõtteliselt lasteraamat, aga mulle sobis küll täiskasvanuna ka.
Peategelane Julian on peagi 11-aastaseks saav poiss. Ta sooviks tähistada varsti saabuvaid jõule ja rääkida mõnikord vanematega oma mõne kuu eest surnud teismelisest õest Juunist, aga see tundub võimatu - vanemad nagu polekski enam nemad ise, ainult istuvad kodus diivanil ja vaatavad tühja pilguga kaugusse.
Julian leiab endale särava punapäise sõbra Hedvigi, kellega ta palju rääkida ja toredaid asju teha saab. Nagu selgub, pole Hedvig üldsegi päris tavaline tüdruk.
See on sihuke talvel lugemise lugu. Nagu sisu ehk juba reetis, siis pole ninnu-nännu, aga on mõtlemapanev ja südamlik. Jaguneb 24 peatükiks (huvitav miks, onju).
Aga. Peaaegu sama äge kui see jutt ja sisu, on füüsiline raamat ise. Suures formaadis, korralikul paksul paberil ja väga ilusate ning kõnekate illustratsioonidega. Viimaste autor on Lisa Aisato, auhinnatud illustraator.
 |
| See ongi Hedvig |
 |
| Ja see on tema maja |
Nüüd ma teen haltuurat, aga 4 aasta taguse advendikalendri postitusi sirvides leidsin, et olin mingi jõuluidentiteedi küsimustiku püsti pannud, mis siiani internetiavarustes istub. Miks mitte teda tänase puhul uuesti teha.
Mina olen lumi.
Siin aga jõululugu tänaselt sünnipäevalapselt:
Mõtlesin, et peaks taas advendikalendrit tegema. Sest advendist rohkem meeldivad mulle igasugused nimekirjad ja tabelid. Ilmselt tuleb suuresti lauludest koosnev kalender (ja vahepeal ka asju, mis üldse advenditeemasse ei lähe).
1. aknas on väga oodatav asi - laul "Last Christmas".
Meenus selline asi nagu Whamageddon ehk väljakutse kesta detsembris võimalikult kaua kuulmata Whami laulu "Last Christmas". Mina pean siinkohal #Whamageddon kohe ära kirjutama, sest kuulsin seda täna kusagil peale kella 14. Kutsusin muidugi ise kurja karja ka Star FM-i kuulates.
Arvesse läheb, muide, ainult selle laulu originaalversioon, kavereid võib kuulata nii palju kui kulub.
Mõtlesin, et panen siia alla originaalversiooni video, aga ei pane ka. Panen hoopis ühe veel toredama laulu nimega "Fairytale of New York". Nimelt on (peale George Michaeli surma) mõeldud välja ka mitmeid alternatiivseid versioone sellele mängule. Üks ongi The Poguesi lauluga "Fairytale of New York", teine Mariah Carey looga "All I want for Christmas". (Peab ütlema, et selle viimasega ma ainult püsingi veel mängus.)
Tegelikult üks viidjo veel. Siin on "Last Christmas" 30 eri keeles.
Linnaraamatukogu jagas septembris taaskord aastaaja lugemisbingot. Olin sedakorda täitmisel vähemedukas kui suvel, aga (väikse avansiga) sain ühe rea ikka täis.
Tühi bingo:
Ja nii palju, kui täis sain:
Suhteliselt raskesti loetaval pildil (peale vajutades läheb suuremaks) on täis saadud keskmine horisontaalrida.
Sõnasse "õudus" suhtusin üsna vabalt ja asetasin sinna alla Matt Haigi raaamatu "Poiss nimega Jõulud". Kuigi lasteraamat, siis illustratsioonid ja lugu ise olid kohati väheke õudsed.
Dostojevski "Valgete ööde" kohta arvasin ette, et meeldib. Väga meeldis. Dostojevski on ikka asja pärast Dostojevskiks saanud.
Komm või pomm peaks tähistama vaba valikut. "Portuguese irregular verbs" on Alexander McCall Smithi muhelemapanev teos (üks paljudest) - väga stiilse pealkirjaga + audioraamatuga, mida loeb Hugh Laurie.
Õnneks neid autoreid, kes minust vanemad on, pole veel raske leida. Sedakorda sattus Lilli Promet raamatuga "Primavera".
Nüüd see avansiosa. Vikram Sethi "Tasavägine muusika" on mul tegelikult veel pooleli. Noh, ikka väga pooleli, kusagil kolmandiku peal. Teda hakkasin spetsiaalselt sellepärast lugema, et toda rida täis saada. Panin aga Google'isse "books about music" ja sealt ta tuli.
Aga väljaspool täissaadud rida on "Ali ja Nino" ruudust "raamatukogu raamat" üks huvitav teos.
Veel üks raamat Matt Haigilt, sedakorda pisut jõuluhõnguline.
Nikolas on 11-aastane poiss, kes elab Soomes oma isaga. Tema hüüdnimi on Jõulud, sest ta on jõuluajal sündinud. Nikolas on elus saanud vaid kaks kingitust - kelgu isalt ja kaalikast tehtud nuku emalt. See aga polegi talle nii oluline, sest talle meeldib kingitusi rohkem hoopis ise teha. Nõnda et Nikolas/Jõulud, Soome ja kingitused - on vist ettearvatav, kuhu see lugu välja jõuab?
Ei saa öelda, et tegemist oleks traditsioonilise sooja lasteraamatuga. Huvitav on küll, samas ka natuke kurb. Chris Mouldi mustvalged illustratsioonid on ka esmapilgul natuke kõhedusttekitavad, kuigi seetõttu üldse mitte vähem illustreerivad.
An impossibility is just a possibility you don’t understand yet.
Nagu esikaaneltki näha, on võimatus ja võimalikkus raamatus teemaks. Või pigem see, et võimatus on ka tegelikult võimalikkus.
Täielik rahu. Sellega ei saa võrrelda ühtki maali ega muusikateost, isegi luules on ainult katsetused seda ilu kirjeldada. See pilt leevendab kõik mured, vaimustab iga südant. Kui ma niisugusel õhtul välja vaatan, siis on tunne, nagu poleks maailmas enam mingeid muresid ega tigedust - ja neid oleks kindlasti vähem, kui inimesed pööraksid rohkem tähelepanu looduse ülevusele ja tegeleksid vähem iseendaga, vaadates hoopis niisugust looduspilti.
Mõned raamatud, mille läbilugemise järel olen endaga väga rahul olnud: Tuglase "Väike Illimar" (see oli mingi 3. klassi lapse jaoks ikka jube igav), Kreutzwaldi "Kalevipoeg" (säärased hiigelpikad lugulaulud nõuavad tahtejõudu) ja L. Durrelli "Constance" (näide sellest, kuidas kirjanik naudib enda arvatavat sügvamõttelisust ega mõtle tulevase lugeja peale).
Nüüd lisandus veel üks, hoopis rõõmsam üks.
"Fyra i leken" - esimene mitte lastele mõeldud raamat, mille olen rootsi keeles läbi lugenud. 346 taskuformaadis lehekülge. Läbi lugenud tähendab siinkohal, et igast jumala sõnast ma seal aru ei saanud ega hakanud ära tõlkima, aga säilitasin kogu aeg arusaamise, millest jutt käib. Kasutasin tõlkimismasina abi, aga mitte nii tihti, et oleks tekkinud soov raamat pooleli jätta.
Aega läks muidugi omajagu rohkem kui oleks läinud samaväärse ingliskeelse raamatuga. Oli selline, ütleme, mõõdukalt keeruline ülesanne. (Õppimine pidigi ju siis toimuma, kui on mõõdukalt keeruline?)
Sisu mõttes oli pesuehtne naistekas, aga minu eesmärk oligi säärane valida, sest tundus, et naistekaga on suurem tõenäosus hakkama saada. Oleks kohe Strindbergi kallale läinud, oleks asi ilmselt katki jäänud.
Pealkiri "Fyra i leken" või "Fourplay" tähendas seda, et üks naine valis nelja mehe vahel. Valituks, peale eksirännakuid, osutus loomulikult üks mr Darcy tüüpi härrane.
Juhuu!
Nora Seed on 35-aastane naine, kellel ei lähe eriti hästi. Raamatu alguses läheb tal suisa nii halvasti, et ta üldse enam elada ei taha. Olles elust lahkumise eesmärgil hulga tablette võtnud, satub ta kohta nimega südaöö raamatukogu. Raamatukogu, nagu raamatukogud ikka, on raamatuid täis, ainult et selle raamatukogu moodustavad Nora võimalikud erinevad elud.
Minu jaoks oli küll väga intrigeeriv, kui raamatu sisukirjeldust lugesin. Samas tekkis üsna kohe ka arvamus, kuidas raamat tõenäoliselt lõpeb. Ei eksinud.
See on lahe raamat. Võiks ju ette heita, et ta ei lähe kuigivõrd süvakihtidesse, teisalt ei saa teda ka kuidagi halvamaiguliselt pealiskaudseks nimetada. Asjad on ära seletatud nii, et tavaline lugeja saab aru.
Lihtsalt öeldes on asi selles, et me kõik teeme üheainsagi päeva jooksul väga palju (väikseid) valikuid ega mõtle tihti selle peale, millised valikud veel oleks võimalikud olnud või mis oleks võinud muutuda, kui oleks kusagil teistsuguse valiku teinud. Paralleelseid elusid, mida ela(ksi)me, on lõputu hulk.
Kõik on võimalik öeldakse vist selle kohta.
Autor Matt Haigi elul on Nora Seedi omaga kokkupuutepunkte, küllap ta teab, mida räägib.
Peategelane Dr Moritz-Maria von Igelfeld (jep, Siilipõld) on keelemees, professor, kes on juba maha saanud oma suurteosega, mis kannab nime "Portuguese irregular verbs". Tal on ka sõbrad, Dr Dr Florianus Prinzel ja Dr Detlev Amadeus Unterholzer (Amadeus, muidugi, on Mozarti järgi).
Nagu arvata võib, siis von Igelfeldi sõbrad on ka professorid ja raamat ongi sissevaade teadusemeeste maailma. Humoorikas sissevaade, ilmselt mitte esimese asjana tõsiseltvõetavusele pretendeeriv, aga kindlasti seda maailma pilkav, niimoodi sõbralikult. McCall Smith on ise ka pensioneerunud teadlane, nõnda et võib vist eneseirooniastki rääkida.
Nagu ikka selle autori raamatute puhul, pole kuigi oluline, mis seal juhtub, ega väga palju juhtugi. Olulisem on teadmine, et midagi halba ei juhtu. Eskapism.
Oli imeilus öö, niisugune öö, nagu võib ehk olla ainult siis, kui me oleme noored, armas lugeja.
Peategelane on unistaja, seetõttu pole ehk imestada, et on õhkamisraamat. Unistaja räägib endast, defineerib unistajat, see on huvitav ja tabav. Märksõnad on veel Peterburi, öö ja armastus.
Keel on ilus, selline, et ma vestluste puhul kuidagi väga hästi hakkasin ette kujutama, kuidas need vene keeles kõlada võiksid.
Raamat on väike, vist rohkem jutt kui raamat ta ongi. Välja näeb see 1971. aasta väljaanne, mida lugesin, ka hästi vahva. (Kunstiliselt kujundanud S. Liiva.)
Kui on emotsioonid, siis on raske põhjendada, katkestan siinkohal ürituse.
Terve hetk õndsust! On seda siis inimesele vähe kas või kogu eluks?
Olin juba enne lugema hakkamist sellest teemast väsinud. Millal ma siin kirjutasin, et peaks vahe sisse tegema nende Minu lugu II maailmasõjas raamatute lugemisele. Kuna seda raamatut mul polnud võimalik lugemata jätta, pidin ta ikka ette võtma.
Lugu on tõestisündinud, peategelased olid päriselt olemas. Selles plaanis pole ehk nii olulinegi, kas mulle või sulle see raamat meeldib, lihtsalt hea, et keegi ta kirja pani.
Peategelane Slovakkia noormees Lale saabub raamatu alguses Auschwitzi ja temast saab (mitmete keelte valdamise tõttu) tätoveerija ehk see, kes saabuvaid vange nummerdab (numbri käele tätoveerimise teel). See, nagu ta ruttu aru saab, on parem töö kui paljud teised, mida laagris ka tehakse. Näiteks sellegi tõttu, et tema elutingimused on paremad kui mõnel muul.
Peagi tuleb armastuslugu ka teemaks, siis loed ja ootad hingevärinal, millal nüüd ühega neist midagi juhtub. Sest kindlasti ju juhtub. Ma ei hakka lõppu ette ütlema, aga mulle meeldis, et raamat nii lõppes. Millegipärast arvan, et oleks lõppenud teisiti, kui tegu oleks fiktsiooniga.
Ausalt öelda arvasin, et lugu on masendavam. Minu jaoks, see tähendab. Lugu iseenesest muidugi oligi masendav, (kui mittemasendav saab olla, kui kogu asi toimub Auschwitzis?) aga kuna see polnud mulle esimene kord kuulda asjust, mis nois laagreis toimusid, siis polnud ehk nii šokeeriv. Pigem oli nii, et kui esimesed jubedad asjad ära mainiti, siis hakkasid mõtlema, et ok, küllap ühel hetkel tuleb ka see ja see ja see. Ei jäänud tulemata.
Selle loo oleks saanud paremini kirjutada.
Aga kui sa õhtul koju jõuad, kui see päev läbi saab ja öö meid endasse haarab, luba endal korra sügavalt hingata. Sest me tulime selle päevaga toime. Ja homme on uus päev.
"Primavera" taastrükk ilmus mõni aasta tagasi Päevalehe armastusromaanide sarjas, seepärast teadvustasin teda. Tundus huvitav, sest tahtsin ja lootsin sattuda nõukaaja naisteka otsa. Selles osas sain natuke petta. Armastuslugu on küll, aga rohkem ehk isegi põlvkonnalugu.
Jutustaja on näitlejanna Saskia, kes taaskohtub Itaalia reisil oma noorpõlvearmastuse Märteniga. Paralleelselt elamuste ja kirjeldustega Itaalia erinevatest linnadest meenutab Saskia minevikku ehk seda, mis tema ja Märteniga kunagi juhtus. (Ühtlasi, Saskia ja Märten on väga popid nimed inimeste kohta, kelle sünniaasta jääb minu arvestuste järgi 1920ndatesse.)
Aga, nagu öeldud, räägitakse siin laiemalt sellest põlvkonnast, kelle 20ndad eluaastad jäid II maailmasõja aega. (Lillli Promet ise sündis 1922 näiteks.)
Meie elus on mõndagi murdunud, õigemini minu põlvkonna hinges. Sest noored käivad ka nüüd sinililli korjamas, tundes, et maa on nende jaoks kaunis. Niisama kaunis kui minule omal ajal! Ja see on nende noorte õnn. Aga mina tean, et kui nüüd jälle kuldsetes käbides kuusemetsa näen, meenub mulle kohe Märteni lugu. Kuidas hauptšaarfüürer laskis mitmel vanakesel kuuse otsa ronida ja seda seni raputada, kui nad sealt ise valmilt alla kukkusid. Ja ainult meie põlvkonnal võib juhtuda, et ei suudeta oma ausate kätega, mis on hirmsate asjadega kokku puutunud, enam naist kallistada.
Väga peenelt kirjutatud raamat, elegantne. Ja selline, mille puhul ma pidevalt, kohe väga korduvalt raamatu jooksul ümber mõtlesin, kas see mulle meeldib või ei meeldi. Ei olnud kõige lihtsam lugeda, vahepeal läks mõte vägisi uitama (Itaalia kirjeldamise kohtade peal), aga vahepeal torkas jälle päris hästi.
Kõige huvitavam tegelane oli naisterahvas nimega Fevronia, ilmselgelt loodud Saskiale vastandamiseks. Siit lugesin, et Fevronia kujutas harimatut nõukogude naist ja raamatu ilmumise ajal (1971) tekitas just tema tegelaskuju kõige teravamat vastukaja.
Minu lemmiklause raamatust on siin umbes keskel:
Tegin seda, mida väga tihti ei tee, ehk kuulasin audioraamatut. Sest tundus, et lasteraamat, mida loeb päris näitleja, võiks olla kuulamisväärne.
Ei pettunud, tõesti oli tore. Kate Winslet tegi ilusas inglise keeles erinevate tegelaste üsna harilikest väga naljakateni laiuvaid hääli.
"Matildat" ennast polnud varem lugenud. Meeldisid humoorikas sõnakasutus ja muinasjutulik süžee. Lõpplahendus (või toimunu selgitus) oli veel kõige parem. Ma arvan, et see kehtib küll, et inimestel tulevad eriti head mõtted siis, kui neil on olnud aega igavust tunda.
Lisaks oli siin, nagu ühele heale lasteraamatule kohane, terve hulk lihtsas keeles öeldud tõdesid. Ja huumor, nagu öeldud, see huumor. Venitas muhelema ja isegi turtsatama teinekord.
What on earth were you trying to do, make yourself look handsome or something? You look like someone's grandmother gone wrong!
Never do anything by halves if you want to get away with it. Be outrageous. Go the whole hog. Make sure everything you do is so completely crazy it's unbelievable...
