Otse põhisisu juurde

Muusika 2020

Vagonetike alustab muusikaga, mis sel aastal päevakorral olnud. 

Anett ja Fredi - Write about me
Eesti Laulult. Piisavalt vaikne.


Beth Rowley - I walk beside you
Tunnusmuusika Cormoran Strike'i seriaalist. Veidi suitsune ja kriipiv.

Liisi Koikson ja Robert Lõvi - Ära kauaks jää
Peale seda, kui tolle laulu leidsin, panin teda kohe mitu korda järjest käima. Oli kuidagi parem tunne pärast.

Saksamaa hümn
Pole meloodia mõttes minu lemmikute hulka kuulunud, on seotud pigem hingevärinal kuulamisega, kui mõni Saksa atleet, kellele olen kaasa elanud, kusagil midagi võitnud on. (Sel aastal oli nii. Enne, kui kõik pekki läks.)


Orla Gartland - Heavy
Kuidagi hästi jutustav, jääd sõnu kuulama.

Pulp - Something changed
Kevadel kuulasin, hea lendav laul. 

Suede - Beautiful ones
Kui eelmine lendas, siis see kõpsutab pisut hööritaval sammul. 

Billy Eilish -  Everything I wanted
Juhtub siiski tihti, et kuulen mingit laulu siis, kui samal esitajal on juba kolmas laul peale seda välja tulnud. Selline vaikne natuke sisendamisena mõjuv lugu. 

Lõke ft. Manna - Väljapääs
Vahepeal on suvel tööl olla natuke masendav. Sel suvel kuulasin mõnikord Raadio 2 ja sealt tuli tihti see laul. Natuke naerma ajas küll, kui sina parajasti mõtled, et tegelt ma ei viitsi tööl olla ja siis mingid tüübid laulavad masendunud häälega et mul puudub väljapääs. 

Inger - Playing games 
Ingeri muusika on rahustav ja kosutav

Gram-Of-Fun - Melancholy
Õige kõla on. Melanhoolia on ikka õigesti kõlanud. 


I Wear Experiment - Unwind
Heh, praegu esimest korda mõtlesin, et I Wear on nagu eyewear. Võib-olla nad mõtlevadki seda nii. Vaatan siin, et minu prillid on kaubamärgilt Another Eyewear Story. Võiks kah olla bändinimi. 

Kogu krempliga olgu ära märgitud soundtrack seriaalist The Umbrella Academy
Seriaal oli ka kena. Laulud valitud targalt, tõmbasid tähelepanu õigetele asjadele. 

Tubli Queeni kasutaja: seriaal Good Omens
Kohe hästi mitu laulu, üks üürgamas paremas kohas kui teine. 

Ja meeldetuletuseks ajast, mil see laul pisut muudetud kujul kummitas, saagu siia üks "Verona".



Hilisem lisandus: läksid enne meelest ära, aga et ma neid ei unustaks, siis ka 

Egert Milder - Georgia on my mind 


Severija - Zu Asche, zu Staub seriaalist Babylon Berlin



Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...
Postita kommentaar
Loe edasi »