Otse põhisisu juurde

Nancy Huston "Ingli märk"

 


Maitea, mis mul ühel päeval pähe lõi, et läksin Vikerraadio järjejutu sektsiooni sirvima. Liina Olmaru oli kunagi eelmisel aastal lugenud katkendeid raamatust "Ingli märk". Kuulasin, oli intrigeeriv. Siis võtsin raamatu.

Lugu algab sellega, kuidas noor sakslanna läheb 1950ndatel Pariisis (prantslasest) meesterahva juurde teenijannaks. Tollega on tal teatavat moodi suhted. Siis kohtub ta ühe Ungari juudiga, kellega tal on natuke teistmoodi suhted. Ja siis tal on tema minevik. Nagu ka tollel prantslasel on minevik ja Ungari mehel ka. Ja kuna tegevus toimub 50ndatel, siis minevik on paljus seotud sellesamusega. Sõjaga noh. 

Nõnda need asjad siis kulgevad - aeg läheb ühest küljest edasi, aga samas käib ka tagasi. Kellel millised deemonid on.

Põhimõtteliselt oli huvitav lugeda, tõesti, ei hakanud igav. Aga kui ära olin lugenud, siis oli ikka tunne, et sellest saab üks neid raamatuid, millest ma varsti suurt midagi ei mäleta, sest pole päris kindel, miks ta kirjutatud on.

Ilmselt sellesama mineviku kummitamise teema pärast? Näitamaks eri rahvuste (sakslased, prantslased, juudid, alžeerlastest räägitakse ka) teineteisesse suhtumist, kui II maailmasõda oli veel suhteliselt lähedal minevikus? Süü teema üle mõtisklemiseks?

Hea küll, ei pane üldse pahaks sellist asja. Ma olen vist lihtsalt ise (viimastel aastatel) liiga palju neid raamatuid lugenud, kus räägitakse kellegi kurvast saatusest II ms ajal või selle tõttu. Ühest küljest muidugi, nagu siinsamas raamatuski öeldi, on sellise sündmuse asetleidmine natuke nagu õnnistus romaanikirjanikele, sest dramaatilise suursündmuse najale on ilmselt kergem üks paeluv raamat püsti panna kui rahuaja idüllile toetuda. Teisalt läheb lugejal ühel hetkel Remarque'iks ära - kusagil kolmanda või viienda või seitsmenda raamatu juures saad aru, et põhiidee on sama kogu aeg.

Muide, ingli märk on see lohk, mis on nina all ülahuule kohal. Sellega oli mingi väike lugu või selgitus ka raamatus toodud, aga mul läks juba meelest. Kes teada tahab, peab lugema.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...