Maitea, mis mul ühel päeval pähe lõi, et läksin Vikerraadio järjejutu sektsiooni sirvima. Liina Olmaru oli kunagi eelmisel aastal lugenud katkendeid raamatust "Ingli märk". Kuulasin, oli intrigeeriv. Siis võtsin raamatu.
Lugu algab sellega, kuidas noor sakslanna läheb 1950ndatel Pariisis (prantslasest) meesterahva juurde teenijannaks. Tollega on tal teatavat moodi suhted. Siis kohtub ta ühe Ungari juudiga, kellega tal on natuke teistmoodi suhted. Ja siis tal on tema minevik. Nagu ka tollel prantslasel on minevik ja Ungari mehel ka. Ja kuna tegevus toimub 50ndatel, siis minevik on paljus seotud sellesamusega. Sõjaga noh.
Nõnda need asjad siis kulgevad - aeg läheb ühest küljest edasi, aga samas käib ka tagasi. Kellel millised deemonid on.
Põhimõtteliselt oli huvitav lugeda, tõesti, ei hakanud igav. Aga kui ära olin lugenud, siis oli ikka tunne, et sellest saab üks neid raamatuid, millest ma varsti suurt midagi ei mäleta, sest pole päris kindel, miks ta kirjutatud on.
Ilmselt sellesama mineviku kummitamise teema pärast? Näitamaks eri rahvuste (sakslased, prantslased, juudid, alžeerlastest räägitakse ka) teineteisesse suhtumist, kui II maailmasõda oli veel suhteliselt lähedal minevikus? Süü teema üle mõtisklemiseks?
Hea küll, ei pane üldse pahaks sellist asja. Ma olen vist lihtsalt ise (viimastel aastatel) liiga palju neid raamatuid lugenud, kus räägitakse kellegi kurvast saatusest II ms ajal või selle tõttu. Ühest küljest muidugi, nagu siinsamas raamatuski öeldi, on sellise sündmuse asetleidmine natuke nagu õnnistus romaanikirjanikele, sest dramaatilise suursündmuse najale on ilmselt kergem üks paeluv raamat püsti panna kui rahuaja idüllile toetuda. Teisalt läheb lugejal ühel hetkel Remarque'iks ära - kusagil kolmanda või viienda või seitsmenda raamatu juures saad aru, et põhiidee on sama kogu aeg.
Muide, ingli märk on see lohk, mis on nina all ülahuule kohal. Sellega oli mingi väike lugu või selgitus ka raamatus toodud, aga mul läks juba meelest. Kes teada tahab, peab lugema.
