Fredrik Backmanist olin palju kuulnud: tänapäevane, soe, muhe, lihtsa stiiliga naelapea pihta lööv. Peale "Ärevil inimeste" lugemist mul ses osas vastuväiteid pole.
Raamatus üritavad kaks politseinikku (isa ja poeg) lahti harutada, mis juhtus ühel korteriesitlusel, millest sai pantvangidraama. See ei ole masendav, siin ei tulistata inimeste pihta, olukord ja pantvangide võtja on hoopis teistsugused kui võiks stereotüüpides mõeldes arvata. Ei maksa midagi eeldada.
Lõbus on lugeda, empaatia on märksõna. Kui kritiseerida tahta, võiks öelda, et see lihtsa stiili ja empaatia segu, mida autor viljejeb, on natuke ... hmm... mõtle Hollywoodi filmide (ehk keskmisest paremate?) diipide kohtade peale, vaat midagi sellist. Teisalt võib alati vastu vaielda, et klišeed on klišeedeks saanud põhjusega - neil on enamasti tõepõhi all.
Raske midagi öelda, kerge lugeda. Moraal on selles, et idiootidele võiks andeks anda, sest varem või hiljem käitud sa ise ka mingis olukorras idioodina. Ja ärevus muidugi, kust ta tuleb ja kas ta kaob.
Aga kui sa õhtul koju jõuad, kui see päev läbi saab ja öö meid endasse haarab, luba endal korra sügavalt hingata. Sest me tulime selle päevaga toime. Ja homme on uus päev.
Siin veel üks huvitav lõik:
Kas tead, mis on igale lapsevanemale kõige hullem? Et alati mõistetakse sind hukka sinu kõige halvema hetke järgi. Võid miljon asja õigesti teha, aga üksainus asi läheb valesti ja siis jääd alatiseks selleks vanemaks, kes vaatas korraks mobiili, samal ajal kui laps mänguväljakul kiigega vastu pead sai. Me ei lase neid ööpäevade kaupa silmist, aga siis loeme ÜHT sõnumit ja otsekohe on kõik meie parimad hetked väärtusetud. Ükski inimene ei lähe psühholoogi juurde rääkima kõikidest neist kordadest, kui nad ei saanud lapsena kiigega vastu pead. Lapsevanemaid defineeritakse ebaõnnestumiste kaudu.
Kehtib ka teistes valdkondades. Vead kipuvad meid defineerima.
Kommentaarid